Millises vahekorras seisavad kirjandus ja elu teie jaoks, kas neid kahte saab üldse eraldada?

Neid ei saa kuidagi eraldada. Kirjandus iseenesest on ju lihtsalt raamatud ja sõnad ning loeb ta ainult niivõrd, kui puutub elusse ja aitab elada.

Miks üldse teha kirjandust või kunsti, eriti praegustel rasketel aegadel?

Ma arvan, et on olnud palju raskemaid aegu ja elu on praegu ikka päris kerge. Liiga kerge elu on kunsti surm ja võib-olla see kõige-kõige jubedam asi ongi kerge elu.

Viimase aasta-pooleteise jooksul on Eestis tekkinud juurde väga palju uusi kirjandussaateid. Kas see rõõmustab teid?

Tore, aga ma olen kuidagiviisi lakanud kuulamast vaatamast ja praegu ei vaata-kuula enam mitte midagi. See pole põhimõtte pärast, mul ongi olnud selliseid n-ö paastuperioode. Aga kui möödunud kevadel see kõik meile tuli, hakkasin lugema uudiseid ja see muutus täiesti haigeks – ma muudkui lugesin neid, aga miskipärast kuulata või vaadata uudistesaadet ei saa enam. Seda pole nagu vaja, ta on mingisugune lärm, võtab palju aega – lugeda saab kiiremini ja vaikus on nii hea, et ei taha.

Ja ometi ootab meid sel suvel Klassikaraadios ees ka teie autorisaade, mille nimi on "Äratundmised".

No vot, ise tahab küll rääkida! (Naerab.) Eks see on vist vanainimese häda, et enam ei taheta kuulata, tahetakse rääkida.

Rääkige palun sellest saatest veidikene.

Saade on minu lemmikraamatutest ja -autoritest. Millest ma ikka oskan rääkida kui raamatutest, mida olen lugenud läbi oma elu! Enamasti ongi need noorusest pärit, sest need, mis hiljem tulevad, ei jäta enamasti sellist jälge ja nendega ei ole olnud aega nii kaua koos elada. Ja neid kõige-kõige tähtsamad, on kümme ja mõni veel peale, nii et ei ole probleemi nende leidmisega.

Raadio on teie loomingus ju oluline tegelane, teil on isegi ju teos nimega "Raadio". Miks see meedium teie jaoks nii köitev on?

Raadio on minu elus olnud väga tähtsal kohal ja võib-olla sellepärast ma ei kuulagi teda enam, et olen nii palju raadiot kuulanud. Eriti Klassikaraadiot, mis on ikka olnud sõber ja kaaslane. Raadio justkui räägib sinuga või on sinuga koos ühes ruumis. Huvitaval kombel on teine inimene palju rohkem häälena kohal kui telekas pildina. Kui sa näed pilti, siis näed, kus ta on. Aga kui sa kuuled häält, siis on ta ju siinsamas.

Kas ootate raadiosõnalt ka mingit tagasisidet või vestlust, näiteks kirjandussaadet tehes?

Ma ei oska seda niimoodi oodata. Need asjad lihtsalt juhtuvad või ei juhtu. Suurt igatsust ei ole, et mis siis keegi ütleb või arvab. See on ka jällegi raadiole omane, et kuulaja on ühtepidi hästi lähedal, aga teistpidi on ta omaette nagu lugejagi. Iga inimene loeb ja kuulab ikkagi enda jaoks. Ja mõtleb oma mõtteid.

Aga kas teile meeldib kirjandusest vestelda?

Kui tegemist on mulle tähtsa autori või teemaga ja ma satun kellegagi samale lainele ning tekib äratundmine, siis jätkub loomulikult juttu kauemaks. Aga üldiselt ei ole kirjandus kui niisugune üldse huvitav teema.

Me loeme või vähemalt mina loen raamatuid ikkagi iseenda jaoks. "Ise" on aga selline trikiga asi, ta on nagu midagi kadunut, aga tegelikult on "ise" kõik. Mida isiklikum sa lõppude lõpuks kirjanduses, kunstis oled, seda üldisemaks see osutub ja seda rohkem sa oled kõik inimesed. Ühtepidi oleme erilised üksikud tähed, aga teistpidi oleme kõik üks ja seesama. Ja need on kuidagi ühekorraga. Selle üksolemiseni jõuab imelikul kombel just üksi olles.

Teie viimase luulekogu "Pimeduse tunnil" puhul on arvustajad välja toonud, et see on just hästi isiklik ja samas väga üldine ning kõnetab kõiki. Kas võib juhtuda, et kirjandus teie sees niiviisi justkui seisma jääb? Samas nii isiklik ja nii üldine, et ei olegi enam midagi öelda? Või kas alati on midagi öelda?

Alati on kindlasti midagi öelda, aga alati ei saa öelda. See, et on öelda, tähendab, et me oleme elus. Kõigel elusal on midagi öelda. Elu ise on juba ütlemine, elusolemine. Aga selleks, et öelda on vaja jõudu ja alati ei ole jõudu. Seda, kust see jõud tuleb, ei tea. Ja teisipidi on ütlemine ka jõu otsimine, jõuetusest ja hauast ütlemise jõu abil välja ronimine.

Kõlab nagu pärlikarbi-metafoor: kõigel elaval on midagi öelda, aga selleks on vaja mingit segajat, liivatera, mis pehme koe sees ärrituse tekitaks.

See on üks elu omadusi, et segaja on alati ja igal pool olemas, et elu ei ole kunagi ilma takistuseta, et elu ei ole lihtne. Ja nagu ma ütlesin, kui ta muutub liiga lihtsaks, siis võib-olla see ei olegi enam elu.

Raamatus "Pimeduse tunnil" peitub ka küsimus, kas taluda elamisega kaasnevaid piinu, kannatada.

Jah, seal on see paratamatu küsimus ja ma ei tea, kas on vastus. Seda ma ei oska enam öelda. Huvitaval kombel oli see raamat veel mõnda aega peale kirjutamist väga lähedane, aga nüüd on ta jäänud kaugele möödanikku. Ta oleks nagu eelmisel sajandil kirjutatud. Ja ma arvan, et mõnes mõttes ongi. Sest kuidagiviisi mulle tundub nii, et olemegi selle aastaga jõudnud 21. sajandisse. Võib-olla see oli minu hüvastijätt oma armsa 20. sajandiga.

Tuletagem meelde veel ühte raamatut, Émile Ajari või siis Romain Gary romaani "Elu alles ees", mille te kolmkümmend aastat tagasi tõlkisite. Mida see raamat teile praegu tähendab?

See ei ole niisugune raamat, milleni üldse ise jõudnud oleksin, selle pakkus mulle tookord tõlkida Lauri Leesi. Ma ei teadnud enne Romain Garyst ega Émile Ajarist mitte midagi. Iseenda tõlgitud raamatutega on pisut nagu enda kirjutatutega – ühel hetkel oled seal väga sees ja siis oled seal sees liiga palju ja liiga kaua ning enam justkui ei tahagi neist midagi teada. Aga nüüd, kolmkümmend aastat hiljem ilmus see uuesti (kirjastus Tänapäev 2021).

Kui järjekordne uustrükk postiga minuni jõudis, jäin mõtlema raamatu pealkirjale. "Elu alles ees". Üks huvitav asi, see elu, mis on alati ju alles ees. Ka surmatunnil on ta alles ees, sest see, mis on möödas, ei ole enam elu, elu on ikkagi ees. Minagi mõtlen ikka vanadest inimestest, tähendab iseendast palju vanematest, kes küsivad, mis elu too nüüd siis enam... Aga endal ei ole sellist tunnet, kuigi ka juba vana, ikka on seesama tunne, et elu on alles ees, kõik on alles ees. Mis oli, see oli, aga tähtis on ikkagi ees. Ka selles mõttes, et ega keegi ju ei tea elu lõpukella täpselt. Ka see on elu ja sedagi ei tohi ära rikkuda.

Kas teile meeldib minevik? Meie ees laual on veel üks raamat, mis mulle väga sümpatiseerib, 2016. aasta teos "Klaasveranda" (kirjastus Varrak), mis räägib hoopiski I maailmasõja ajast ja II maailmasõja järgsetest aegadest, baltisakslastest, võib-olla isegi natukene rohkem 19. sajandist.

Jah, minevik on muidugi tohutult fastsineeriv ja ligitõmbav, huvitav ja põnev, sest see on ainus kogemus, mis meil on. Ühes küljes on meie enda minevik, aga siis on veel see minevik, mida me ei mäleta ja kuhu kuidagiviisi piiluda sooviks. Päriselt muidugi ei saa, aga tahaks inimlikku kogemust laiendada ja avardada. Tulevikku vaadata ju ei saa, aga minevik huvitab meid ikkagi ainult sellepärast, et selle kaudu saab tulevikku vaadata. Me tahame seal näha tegelikult ikkagi seda elu, mis on alles ees, mitte seda, mis on möödas.

Kas minevikust on võimalik õppida?

See ongi ainukene asi, millest on võimalik õppida – kogu õpetus põhineb minevikuasjadel, mis on teada saadud, välja uuritud ja kirja pandud. Aga ega me ei õpi kah ja kas see ongi võimalik? Katsumused, mille elu meile ette toob, on jällegi uued. Minevikukogemust otse ei saa ju ka rakendada. Kui elu oleks aina ühesugune, siis oleks kõik lihtne, aga ta ei ole. Sellepärast võib minevikust õppimine isegi petlik olla, kuna minevikukogemuse otsene rakendamine ei ole võimalik.

Eriti ei ole võimalik mingisugune kadunud aegade tagasitoomine, ükskõik mis kujul või vormis. Ma ütleks, et isegi selle soovimine on ohtlik ja eksitav. On ideoloogiaid, mis väidavad, et taastavad läinud kuldaega. Esiteks, seda kuldaega pole kunagi olnud, ja teiseks, isegi kui ta oleks olnud, seda tagasi ei saa. Aeg käib ainult ühtepidi, see on üks raudne ja kindel seadus. Minevik ikkagi kaob ja laguneb ja hävib ja muutub tolmuks. Aga tarkus või teadmine ei ole ei minevikus ega olevikus ega tulevikus, ta on kuidagi ajatu. Aga jah, need vanad majad ja kohad ja minevikuasjad on mind alati köitnud.

"Klaasveranda" kirjutasin tegelikult palju varem, siis, kui elasin Esna mõisa juures, kus mineviku varjud libisevad läbi saalide ja see kõik tundus väga huvitav ning ma üritasin sellesse sisse elada. Tegelikult on näidend "Sajand" – mille kirjutasin veidi hiljem – "Klaasveranda" üks variante. Mulle tundus kogu aeg, et see peab olema näidend, et see kõik ja minu ettekujutuses näidend või lavastus oleks pidanud aset leidma Esna mõisa trepil verandal, kus nad kõik oleksid sellest vanast majast välja astunud. Aga nii see ei teostunud, mis võib-olla ongi hea, kuna see kõik oleks olnud liiga konkreetne. Teater on tinglik ja mulle meeldis Viljandi lavastus oma suurejoonelisuses väga.

Neid maju, mis ühenduvad minevikku, on teie jaoks maailmas mitmes kohas olnud ja olete reisinud ringi palju. Olete seal elanud ja sisse elanud. Kui hea reisija te olete?

Ma ei oska ennast nii võrrelda, ma ei ole teab mis reisija ning ausalt öeldes reisimine kui sõitmine ja turism mulle üldse ei meeldi. Jah, mulle meeldib minna ühest kohast teise ja olla seal teises kohas, siis tulla võib-olla ka sealt tagasi. Aga väga huvitav on see kusagil mujal olemine. Just olemine, päriselt elamine, mis tuleb päris ruttu, mitte nädalaga ega kahega, aga nädalate ja kuudega. Ja veel parem kui aasta või paariga.

Praegu on maailm kinni ja paljud inimesed ei saa reisida, ei saagi neid teisi kohti näha.

Ma ei ole reisimisest puudust tundnud. Nii palju, kui ma olen tahtnud, olen saanud liikuda. Tegelikult olen ma ikkagi kõige rohkem oma elus reisinud Eesti piires, see ongi minu peamine reisimaa. Olen Eestis elanud paljudes kohtades ja see on kõige suurem viis reisida. Ma kolin jälle mingisse uude kolkasse ja siis elan seal ning need on minu suured reisid. Välismaal elamisega ei ole ma õieti toime tulnud. Pariisis veedetud aasta on kõige pikem välismaa-aeg ning ma oleks võinud seal olla palju kauem, aga tulin tulema, sest ei pidanud vastu. Võib-olla on minu tegelik maailm ikkagi hästi väike, see ei ole isegi mitte terve Eesti, vaid pigem nagu Põhja-Eesti või endine Eestimaa kubermang. Kuigi nüüd olen Põhja-Tartumaal, olen sooritanud radikaalse hüppe kubermangupiiriest välja. No õieti ei, Viljandi oli ka juba ju Liivimaa ja Saaremaa on lausa eraldi maailm veel...

Kuidas te saate hakkama isolatsiooniga, kas teile pigem meeldib?

Teatud piirini. Võib-olla on mul seda vaja üle keskmise määra. Aga teatud piirist alates muutub isolatsioon talumatuks ja sa saad aru sellest, kui tähtis on teine inimene. Me ei olegi üldse päriselt üksinda olemas, sellist asja pole olemaski. Ja ka puhtpraktiliselt ei saa me olla ega ka elada ilma teiste inimesteta. Tänapäeva hästikorraldatud maailmas võib elada väga autonoomselt ja kui raha on, siis on kõik olemas, pole ühtegi inimest vaja, isegi mitte poemüüjat enam. Aga tegelikult ikkagi väga on.

Kas teile tundub, et asjad on elu digitaliseerumise tõttu kirjanduslikus vallas kehvemaks muutunud?

Ma arvan, et see, mida me kirjandusena tunneme, on juba minevikku jäänud. 20. sajand oli mingis mõttes 19. sajandi edasiarendus, kõik see leiutati juba varem ja nüüd on alles veel ainult järelkaja või mineviku varjud, mis üle lava libisevad. Ma arvan, et väga vabalt võib olla, et see kõik juba kuulubki minevikku, aga sellest ei ole iseenesest midagi. Eks tuleb midagi selle asemele, me isegi jääme varsti minevikku koos oma kallite raamatutega ja tulevikuinimestel ei ole sellest ei sooja ega külma. Selge on see, et niimoodi enam raamatuid ei kirjutata ja niimoodi neid ei saagi kirjutada. Iga raamatut saab kirjutada ainult ühe korra, žanridki ammenduvad, nagu näiteks romaan, mis on selgelt täielikult minevikužanr. Loomulikult kirjutatakse romaane veel ja veel ning aina kasvavas tempos, kuid need on vaid pastišid. Olen siingi kuulnud sonimist mingisugusest suurest romaanist, mis peaks veel sündima, aga need on juba sündinud! See kõik on juba olnud, milleks seda nüüd igatseda?

Kui me jaotame inimesed kaheks nii, et on olemas inimesed, kes loevad Dostojevskit ja on inimesed, kes eelistavad Gogolit, siis kumba seltsi teie ennast loeksite?

Olen elus kindlasti lugenud palju rohkem Dostojevskit, mida ongi mahult palju rohkem. Ta oli ju õudne lobamokk, maniakaalne. Eks tal oli raha vaja, ta oli mängur ja tema kirjandus ongi mingis mõttes tema mängurluse produkt, samas on selles midagi väga olemuslikku. Ta oli kirglik inimene ja õnnemängus on midagi elule väga omast. Olemuslikult on elu kui niisugune, bioloogiline elu ja kõik, mis sealt edasi tuleb, õnnemäng. Kogu aeg teed panuseid, teadmata võitu või kaotust, seal ei ole midagi kindlat. Ma arvan, et see ongi see, mis muudab mängu, ruleti või mistahes õnnemängu, nii köitvaks, sest selles on midagi väga elulist, midagi, mis meil südame põksuma paneb. Mina ei ole küll mängija, võib-olla sellepärast, et ma kardan, et kui läheksin mängulaua äärde, siis ma sinna jääksin. Gogol oli aga hoopis teistsugune kuju. Ausalt öelda kahtlen ma väga, et iial veel Dostojevskit loen ja näiteks "Idiooti", mida ma mitu korda olen lugenud. Ma ei talu teda enam kohe üldse. Ja üleüldse ma ei talu romaane enam, ei loe neid. Ma ei tea, mis see peaks olema. Kindlasti võtan jälle kunagi kätte mõne romaani või loen üle neid, mida olen juba kümme korda lugenud, see on hoopis teine asi.

Gogoli maailm on aga veel kohutavam kui Dostojevski oma. Siiski mingis mõttes veel tõepärasem. Ta räägib inimese eimiskisusest, väiksusest ja sellest, mis me lõppude lõpuks oleme. Imelikul kombel jätab ta aga rohkemgi lootust ja ruumi kui Dostojevski. Dostojevski tahab ikkagi pakkuda mingit lahendust, on kuidagi ideoloogiline ja selle tõttu ma teda ka enam ei kannata. Teine asi on see, et ta lihtsalt lobiseb nii palju või kõik tema tegelased lobisevad. See ei ole üldse halb, lobisevad ju väga hästi, aga lihtsalt – pole vaja.

Ja ikkagi, kas elu on alles ees?

On. Täienisti, ainult seal läve või akna taga. Ta on samal ajal siin, aga kogu aeg millimeeter eespool. Minekus on elu, edasiminekus, edasiastumises, selles sammus, mis sa järgmisse hetke teed.