Veronika Kivisilla: noored, õppige mereökoloogiat!

Foto: ERR

Kirjandussaate "Gogol" stuudios olid külas luuletajad Veronika Kivisilla ja Kristel Algvere, kes vestlesid peamiselt merest, kuid lainemühinas tuli ka kirjandus jutuks.

Palun kirjeldage mulle oma merd. Milline see on?

Kristel Algvere: On hästi mõnus selle peale Tartus mõelda. Ma ei ole väga pikka aega mere äärde saanud ja merehurmast või igatsusest lageda ja avaruse järele ma ei pääse. Meri pole tühi ja eriti on minu Hiiumaa mere ääres väga palju valgust, pilvi, värve ja igal päeval on seal erinev värvigamma. Minu meri on enamasti Hiiumaa rannikumeri, avar Läänemeri, kus teisel pool, nähtamatu piiri taga on Rootsi ja Gotland. See meri loob tunde, et seal on midagi. Paar suve tagasi ronisin Kõpu tuletorni ja nägin esimest korda elus tankereid, nelja-viit suurt laeva silmapiiril. Neid ma oma Haldi küla mere äärest ei näe, sest ma olen liiga pisikene, aga Kõpu tuletorni otsast nägi neid väga selgesti ja see tõestas jällegi, et minu meri ei ole teps mitte tühi, vaid nähtamatuse taga ja sees on vägagi palju.

Veronika Kivisilla: Mina olen läbi ja lõhki mereinimene ja kui ma peaks valima mere või metsa vahel, siis pole üldse mingit kahtlustki. Olen tallinlane ja ehkki Mustamäel üles kasvanud paneelmaja plika, siis kokkupuude merega on ikkagi pärit lapsepõlvest, kui käisime perega Aegna saarel. Ma mäletan selgelt, et juba lapsena tundus mere lõhn minu jaoks nii kutsuv ja erutav ning kui õppisin lugema, siis ilmselt oli üks esimesi raamatuid Eno Raua "Sipsik", kus on ka lugu sellest, kuidas Sipsik läheb kummipaadiga merele, üha kaugemale ja kaugemale ja pärast, kui ta Anu käest pragada saab, ütleb Sipsik, et ta ei saanud midagi parata, mere kutse oli nii võimas. Ma sain juba siis aru, et mere kutse on võimas.

Edaspidi olengi reisisihtkohtadena otsinud paikasid, mis on mere ääres, saari. Eelkõige on see Läänemeri, aga hea õnn on mind viinud ka kaugematesse paikadesse. Olen kuu aega elanud Gotlandil ja juunikuu seal mõned aastad tagasi oli küll aeg, kus tundsin kogu aeg mingit armunud-olemise seisundit, olin lihtsalt kuidagi nii armunud sellesse meresse.

Kõige vaimustavamad lapsepõlve-lugemised olid muidugi lood, mis olid seotud merega. Ma kadestasin hirmsasti selliseid lapsi nagu Väike Tjorven, kes elas Soolavaresel ja Gerald Durrelli Korfu saarel. Need olid minu unelmate lapsepõlved, mida oleksin endale tahtnud.

Kristel, oled mereigatsust nimetanud "merehurmaks". Mulle tundub, et merel on mingid erilised võimed ja sel on oluline koht inimeste spirituaalses ajaloos. Olete mõlemad sellega nii tekstides kui ka oma igapäevaelus päris palju tegelenud. Milline on mere sümboolne tähendus praegu, kuidas sulle tundub, Kristel?

K. A: Pigem mõtisklen selle üle, et Hiiumaal oli värskelt Hiiu Kaluri auväärne sünnipäev. Kolhoosil Hiiu Kalur oli ka minu väikeses Haldi külas kalatsehh, kus toodeti kala ja kus minagi lapsena isaga käisin kala ostmas. Need olid ikka tohutud hulgad, mida välja püüti. Nüüd on küll kvoodid, äsja algas haugipüügirahu, sest haug tahab kudeda, aga randlasena või hiidlasena olen ma mõelnud, kui palju on minu elu jooksul muutunud kala hulk. Räägitakse ka näiteks sellest, et India ookeanis hakkavad kalavarud otsa saama, meri on ülepüütud ja ära kurnatud. Võib-olla on aastasadu kestnud normaalne merekasutus läinud mingil hetkel üle võlli ja tulevik on nüüd väga tume, nagu teadlastest aru saan.  Ühe kalaga enam tuhandet ära ei toida. Selline ilus lugu Jeesuse imetegudest on küll väga mõjus, aga kas sellele saab loota?

Mis on ehk praktilise külje pealt muutunud, on see, kuidas me suhtume meresse ja ka teistesse veekogudesse ja elusse, mis seal on. Mulle tundub, et see on muutunud ja me tunneme selle pärast muret.

V. K: Meri on kahtlemata usuga seotud olnud – iga merele minek oli või on nüüdki ju mingis mõttes palveränd. See ei ole lihtne teekond, isegi tänapäevaseid võimalusi kasutades ei tea sa kunagi, mis seal ees ootab. Ja on mehi, kes nüüdki lähevad teele nii nagu vanasti. Imre Aljas on üks heas mõttes hulle tüüpe, kes sõitis peaaegu olematu eelarve ja tänapäevase navigatsioonitehnikata ümber maailma ja tuli tagasi. Mida selline rännak ühe inimesega ja tema hingega teeb?

Meri kajastub lugudes ja religioonis, aga minu jaoks on ta alati olnud inimeste ja maade ühendaja. Seda on näiteks näha keeles. Võttes eesti keele kõrvale germaani keeled, eelkõige Skandinaavias kõneldavad keeled, näeme, kui sarnane on merega seotud sõnavara, kohtumised on toimunud merel ja sadamates. Üks toredamaid näiteid on see, kuidas eesti keeles "värske tursk" on norra keeles färsk torsk ja fääri keeles frískur toskur. Olin mõni aasta tagasi Fääri saartel ja kohtusin seal ühe toreda kaluri Karl Augustiga, kellega jäin sadamas juttu rääkima ja lõpuks hüüdsimegi teineteisele lahkumisel "värske tursk!" kumbki omas keeles. Aga temaga tuli jutuks ka mere tervise haprus, sest isegi Atlandi ookean, mis tundub ju nii suur, nii lõputu ja nii ammendamatu oma kalavarudes, on tegelikult praegu haavatavas seisus.

Fääridel näiteks on siiamaani lubatud reguleeritud vaalapüük ja vinnutatud vaalaliha on olnud nende menüüs aastasadu olulisel kohal. Vanemad fäärlased ei kujutagi ette elu ilma selleta. Nüüd aga ei soovitata sealgi vaalaliha väga süüa, sest oma pika eluea ja suure kerega kogub vaal palju mürke endasse ja vaalaliha ei peeta enam tervislikuks. Kui nii on Atlandil, siis mis veel Läänemerest rääkida.

Meri on seega ühtaegu väga habras, samas rõõmsa spirituaalse rännaku paik, mis ühendab erinevaid maid aga peab ju ka rõhutama, et meri ei ole ainult ilus ja hea, meri on olnud ka kuri, meri on olnud hirmuäratav, tundmatu ja praeguses kliimasituatsioonis võib ka öelda, et merest võib saada üks käesoleva sajandi suuri ohte. 

V. K: Jah, eriti sellistest meredest nagu Läänemeri, mis on ju peaaegu sisemeri, mille soolsus on väike ja mille ääres asub tohutult palju riike ning tööstusi. On võib-olla ühe põlvkonna küsimus, kas saab asja või ei saa. Natuke julgustavalt mõjuvad vahetevahel need lood, kus mõni mõni noor on leiutanud tehnoloogia, mille abil ookeaniprügi kokku korjata ja sellest vabaneda. Siis aga tuleb järgmine lugu sellest, kus kaldale uhutud vaal lõigatakse lahti ja tema kõht on täis kõiksugu jama.

Praegu, kui liikumist on maailmas vähem, lennukeid lendab vähem ja suuri laevu sõidab vähem, on korraks väike hingetõmme, aga olukorra jäävale paranemisele kahjuks ei oska loota. Tahaks olla optimist, aga kipun siin pigem pessimist olema. Kui kõndida Tallinnas mere ääres või Helsingis – millest meri meid nüüd jälle lahutab – on ju näha, kuidas mereäär on maske täis, need hulbivad vees ja see kõik on rohkem kui masendav. Ja eelmisel suvel oli Läänemere vesi korraga 27 kraadi. See ei ole tegelikult normaalne: mis veel mereelustiku ja kaladega toimub? Kui vesi on nii soe, hakkavadki kasvama mingisugused sinivetikad ja muud jamad. Ühesõnaga, noored inimesed, kes ei tea, mida õppima minna, minge õppige mereökoloogiat! Äkki siis on natuke lootust...

K. A: Minul jällegi õnnestus käia teisel pool Atlandit. Üle kümne aasta tagasi sattusin New Yorki, kus käisin ka Staten Islandil ja sõitsin sellise väikse praamikesega, mis oli toona väga sarnane Hiiumaa ja mandri vahel sõitva praamiga. Meie kõrvale mõlemale poole ilmusid korraga kaks suurt tankerit täis prügi. Mu reisikaaslased ütlesid, et see ongi reaalsus – New Yorgi prügi valatakse lihtsalt merre. Siis avanesid minu silmad esimest korda – kas nii saab üldse teha, kas see on reaalsus? Pärast seda olen tähele pannud, et teadlikkust on tõstetud ja räägitud suurtest prügimeredest Atlandil – prügi ei kao, vaid hakkab seal elama mingisugust oma elu. Randlased, elades ise rannas, merega külg külje kõrval ja nähes maske kaldale uhutuna, ei tee selliseid asju. Kuigi New Yorgi kõrval on ka kohe ookean, siis linnakeskkond ei toonud inimestele vähemasti toona selget pilti silme ette, et nende jäätmed lähevad lihtsalt otse kellegi teise koju.

Mul on käes eelmisel aastal ilmunud Andrus Kasemaa luulekogu "Metsakuru" (EKSA 2020) ja mulle meeldis seda lugedes mõelda hoopis merest: "Aastate pärast võib nii mõnestki puudevihkajast saada metsakallistaja, nagu Saulusest sai Paulus. Aga kes metsa ilu lõpuks näinud on, sellest vaevalt enam Saulust saab. Peaksin selleks vist puuga pähe saama, et metsa teistmoodi näha" (lk 9). Me suudame kontseptualiseerida enda jaoks mõistet "metsavihkaja", aga ma kahtlustan, et väga keeruline on meil enda jaoks välja mõelda kontseptsioon "merevihkaja" jaoks. Miks see nii on?

V. K: Milleks üldse vihata? Jaotus mere- või metsainimene ei tähenda minu jaoks mitte, et teist poolt peaks vihkama. Mets on teistmoodi põnev ja teistmoodi hirmus ja võib-olla teistmoodi ligitõmbav.

Võib-olla sellepärast, et meri ei ole justkui kellegi oma?

K. A: Huvitav on see, kui mitu maakonda Eestis on mere ääres – Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa – päris palju! Teisel pool on Peipsi vastas. Kaardi peal on Eesti nagu üks saar ja merd meie ümber on väga palju. Kellele kuuluvad need rannad ja rajakesed, kust inimesed on harjunud suviti ujumas käima? Ühtäkki on ees tore punane silt – "eramaa" – ja peab hakkama pidama läbirääkimisi kellegagi, kes on otsustanud, et see rannaäär on tema. Võib-olla saab metsa rohkem omaks pidada. Oma magistritöö kirjutamise ajal tegin küsitluse üle Eesti, kus küsisin, mida mets inimestele tähendab. Väga mitmed ütlesid: kellel teda on, selle jaoks on ta raha. Aga merd me nii ei vaata, et mul on siin nii mitu kuupmeetrit ja nii mitu kala ja nii mitu hüljest. Seda ei pöörata nii väga rahaks, pigem käid kusagil ilusas mererannas ja teed ühe pildi ja see ongi sinu.

V. K: Ma arvan, et mets seostub väga paljude eestlaste jaoks kaitse, turvatunde ja sellega, et sealt on midagi saada – kas siis puitu või raha või metsaande. Meri on olnud tundmatum, ähvardavam ja võib-olla mitte nii kodune. Kui rääkida merevihkamisest, siis ma ei tunne küll ühtegi, kes vihkaks, aga tean inimesi, kes tõesti kardavad merd.

Kirjandusest meenub üks mu keskkooliaja lemmikteoseid, Gailiti "Karge meri". Selle raamatu tegevus toimub saarel – väidetavalt pidas Gailit Ruhnu saart silmas. Katarina, kes on saarel sunniviisiliselt, abielu tõttu, vihkab tõesti nii saart kui ka lõputut tuult ning ilmselt tunneb, et ta ei saagi sealt kunagi minema.

Aga kui ökoloogiat silmas pidada, siis minu jaoks on kõik üks ja ei ole üldse vahet, kas meri või mets. Nii nagu inimene on tervik, nii on ju maailm oma erinevate looduslike kooslustega tervik. Ei saa nii, et üht hoiad ja kaitsed ja teist mitte.

Merekirjanduse soovitusi ja toredaid lugusid saab pikemalt kuulata kirjandussaates "Gogol".

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: