Reede algas taas uudisega ühe teatri lõpust. Vist harjub kõigega. Kõigepealt oli ehmatav, kui hommikul loeti kokku viiruseohvrid. Sellega harjus. Siis oli õõvastav lugeda hommikusi teateid sõjakaotuste kohta. Sellegagi oleme harjumas. Tegelikult on see võrdlus ülimalt kohatu. Ühe teatri lõpp ei ole eales sama traagiline kui inimese surm. Aga praegu mõtlen seda, et ei tohiks harjuda.

Kui Gert Raudsep tuli teatripäeval lavale, et anda Paide Teatrile üle Teatriliidu auhind erilise teatrikunstisündmuse eest, hüüdis ta: "No pasarán!" See oli vast kõige jõulisem ühiskondlik väljaütlemine tol teatripäeval. Aga mille kohta see käis? Mida me ei tohi käest anda? Euroopa demokraatiat ja vabadust? Teatri positsiooni ja kunstilist vabadust Eesti ühiskonnas? Kuidas need kaks, vaba Euroopa ja Eesti teater, omavahel seotud on?

Paide Teatri postituses seisab: "Otsuseni viisid Paide linnas valitsev ebaselgus teatri tuleviku osas ning linnapoolse rahastuse oluline vähenemine." Kas Paide linn on ainuke, kes selle teatri eest vastutab? Aga Eesti riik? Kultuuriavalikkus, teatritegijad ja -vaatajad? Meie kõik?

Jah, selle teatri on loonud mu kursavennad, mu sõbrad. Ei, ma ei ole näinud kaugeltki kõiki selle teatri lavastusi, palju olulist on nägemata. Aga ehk on need asjaolud praegu kõrvalised.

Etendusasutuse seaduse järgi hinnatakse munitsipaal- ja eraetendusasutustele toetuse määramisel (lisaks külastaja teenindamise tegeliku kulu ja arvestusliku piletihinna suhtele) ka etendusasutuse tegevuse rahvuskultuurilist ja regionaalset tähendust. Rahvuskultuurilist tähendust hinnates arvestab Kultuuriministeeriumi komisjon etendusasutuse panust valdkonna arengusse, etendusasutuse uudsust, valdkondlikku eripära, algupärandite loomist ja Eesti dramaturgia kasutamist, etendusasutuse planeeritavaid populariseerivaid tegevusi, etendusasutuse rahvusvahelist tegevust Eesti rahvuskultuuri tutvustamisel ning teisi rahvuskultuurilisele tähendusele iseloomulikke asjaolusid. Regionaalset tähendust hinnates arvestatakse etendusasutuse statsionaarse etenduspaiga asukohta, etendusasutuse tähtsust regioonis, kus ta tegutseb, etenduste andmist ja muude valdkondlikult oluliste tegevuste korraldamist erinevates Eesti piirkondades ning teisi regionaalsele tähendusele iseloomulikke asjaolusid.

Kas teile ei tundu, et absoluutselt kõiki nimetatud kriteeriume arvestades on Paide Teater nelja tegevusaasta jooksul tõestanud, et nende rahvuskultuuriline ja regionaalne tähendus on tunduvalt suurem kui enamikul teistel etendusasutustel – ka neil, kelle organisatsioon ja eelarve on kordi suuremad? Keda me veel peaksime hoidma, toetama ja üleval pidama kui mitte Paide Teatrit?

Selle päeva õhtul, kui tuli teade Paide Teatri lõpetamisest, toimus Eesti teatris kaks esietendust: "Robin Hood" ja "Kolm musketäri". Vaatasin üht kontrolletendusel päev varem, teist esietendusel. Mõlemal õhtul jäi kõlama vankumatu usk ideaalidesse, mis on omakasust ja mugavusest olulisemad, "üks kõigi, kõik ühe eest", valmisolek kaitsta alati seda, keda põhjuseta rõhutakse, ka siis, kui tema kaitsmiseks on vaja riskida omaenda eluga. Kes me oleme, kui jutustame neist väärtustest kõlavate sõnadega laval, aga ei suuda neid järgida isegi oma pisikesel teatriväljal? Kas väljaspool teatrit suudame? Kes me oleme, kui laseme Paide Teatril sel moel lõppeda? Ja kui laseme sel praegu juhtuda, siis mis on Eesti teater mõne aja pärast – kas ainult seiklusjutud maalt ja merelt, vanalt healt Inglismaalt ja imekaunilt Prantsusmaalt, millel pole igaks juhuks midagi pistmist meid ümbritseva reaalsusega? (Ma ei taha öelda, et seiklusjutte maalt ja merelt pole tarvis. On.)

Ma tõesti ei tea, mida saab praegu teha. Ja kas midagi on üldse veel teha. Kui keegi teab, palun öelge. Tunnen vaid, et see kaotus – kui laseme sel sündida – on suurem kui ühe teatri lõpp. "Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella" jne. Need kellad, mis kuulutavad Paide Teatri lõppu, on hingekellad Eesti teatrile, eesti rahvuskultuurile, Eesti...