Ühel ammusel kohalike omavalitsuste valimise debatil Viljandis kõlas mõte: "Mis oleks Viljandi ilma TÜVKA, Pärimusmuusika keskuse ja Ugalata? See oleks siis nagu Paide." Ja küsimus ei ole ka vaid ühe ilusa väikelinna identiteedis. Küsimus on Eesti identiteedis, eestluse olemuses. Kuniks otsustajate jaoks ei ole kultuuri kaitsmine samaväärne osa riigikaitsest, seni liigume jõudsalt ja pikkade sammudega lähemale hetkele, kus meil ei ole enam midagi kaitsta. Sama teema on haridusega.

Kultuurikorraldajatena peame paremini suutma hinnata, millise panuse annab kultuur tegelikult kogukonda, ühiskonda, rahvale, keelele ja meelele, mõtestamisele. Ja siis sellest rääkima. Palju. Et kõik saaksid aru – nii otsustajad kui meie kõik, kes me otsustajaid valime.

Vastandumisest riigiomand vs. eraomand ei ole kasu, see ei aita meid edasi. Peremees võib vilets olla mõlemal puhul. See on kõik üks vereringe, kus kõigil on oma roll, nii suurtel kui väikestel. Teatritel on erinevad ülesanded, erinev vabadus ja vastutus. Keegi ei suple külluses. Konkurents headele töötajatele, publiku tähelepanule kogu kultuurivaldkonnas, sealjuures sügavalt supeldes kriisides – see puudutab meid kõiki. On päris selge, et samamoodi ei saa meist jätkata keegi. Lihtsalt ei tule välja.

Juhan Ulfsaki öeldud sõnu 2019. aasta teatriauhindade galal tuleb ikka ja jälle üle korrata ning meeles pidada: "Ei ole ühte suurt pauku, millele võiks näpu peale panna, mille vastu ühiselt üles tõusta ja see ära hoida. See juhtub iga päev ja see juhtub vaikselt. /…/ Ja kuidas see kõik algab? See algab niimoodi, et hakatakse kiusama väiksemaid." Praegu on see selgelt juhtumas ja üldse mitte nii vaikselt. Hea kultuurirahvas, head eestlased – on aeg teha seakisa.