Märt Väljataga: kuidas laenutada e-raamatut?

Selgusid kultuurkapitali kirjanduspreemiate laureaadid.
Selgusid kultuurkapitali kirjanduspreemiate laureaadid. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Märt Väljataga arutles Sirbis e-raamatute laenutussüsteemide üle ning nentis, et tegelikult moodustavad e-raamatud kõigest paar protsenti Eesti raamatuturust.

Eelmisel kümnendil tekkis palju neid, kes kuulutasid paberraamatu peatset unustusse vajumist ning raamatute kolimist mobiili-, tahvli- või sülearvutiekraanile. Tegelikult on see protsess käinud kaunis aeglaselt. Eesti raamatuturust moodustavad e-raamatud ikka veel kõigest paar protsenti. Aga sirgunud on tegus vähemus, kes valiku korral eelistab raamatut ekraanilt lugeda ning ostab ja loeb e-raamatuid, enamasti ingliskeelseid.

Paberraamatu isiklikul omamisel ja raamatukogust laenamisel on suur vahe. Ostetud raamatu saab panna riiulisse tuba kaunistama, selle saab sõbrale edasi kinkida või järeltulijatele pärandada. Laenutatud paberraamatuga midagi sellist teha ei anna, selle toomiseks ja tagastamiseks tuleb jalad selga võtta. Ostetud e-raamat seevastu tuba ei kaunista ja kinkeobjektiks ei kõlba. Seetõttu pole erilist vahet, kas e-raamat on ostetud või raamatukogust tasuta laenuks saadud.

Kui kõik Eestis publitseeritavad e-raamatud muutuvad sarnaselt paberraamatutega kohe raamatukogude e-laenutussüsteemides lugejatele tasuta kättesaadavaks, siis sureb niigi vaevaliselt edenev e-raamatute kirjastamisäri kiiresti välja. Kui iga kell on võimalik e-raamatukogust e-raamat tasuta e-laenutada ja kui laenuraamatu lugemiseks ei pea isegi võrguühendust olema, siis kes enam e-raamatute peale oma isiklikku raha kulutama hakkaks?

Autoriõiguse seadus teeb siiski paberraamatu ja e-raamatu laenutamise vahel vahet. Termin "laenutus" käibki õieti ainult esimese kohta. Raamatukogudel on õigus paberraamatuid lugejatele koju laenutada ning riik on kohustunud selle eest maksma autoritele laenutustasu. Viimasel ajal oleme saanud palju kuulda, kuidas riik ehk kultuuriministeerium on selle kohustuse täitmisega hakkama saanud.

E-raamatutega raamatukogud praegu samamoodi toimida ei saa – et ostavad kirjastuselt või poest ühe eksemplari e-raamatut ja laenutavad seda siis lugejatele tasuta nii kaua, kuni eksemplar vastu peab. Seaduse mõttes ei ole raamatute e-laenutamine tegelikult üldse laenutamine, vaid teenus. Raamatukogud ostavad e-raamatu litsentsi paarikümneks laenutuskorraks ja kui paarkümmend lugejat on seda lugenud, peab raamatukogu litsentsi uuendama ehk sooritama uue ostu. Autor ei teeni selle pealt neidki nirusid sente, mille kultuuriministeerium on paberlaenutuse eest talle ühepoolselt tasuks määranud – kui just e-laenutuste punkt pole kirjastuse ja autori vahel sõlmitud lepingus spetsiaalselt lahti kirjutatud.

Kultuuripoliitikale, nagu igasugusele poliitikale, on ikka olnud iseloomulik, et jahitakse sädelevaid ja kõlisevaid asju, mille paistel saavad otsustajad end meedias tegusate ja edumeelsetena näidata. Sageli tähistatakse neid asju prefiksitega e– ja digi-. Kui aga tekivad küsimused, kas suured kavad on seadustega kooskõlas ja kas nende käigushoidmiseks jätkub raha, siis vastust on raske saada. Meenutatagu kas või seda, et hoolimata korduvatest algatustest ei ole riigil õnnestunud veebis käima lükata ühtegi püsivamat kultuuri­infoportaali – sest selline töö nõuab sädelevate ja kõlisevate asjanduste presenteerimisest püsivamat rahastust ja igavamat pusimist.

Nüüd on aastavahetuseks kavas käivitada riiklik e-väljaannete laenutusteenus. Aga selle kohta, kuidas korraldatakse ettevõtmise autoriõiguslik pool, on info hämar, mõnikord vastuoluline. Üks võimalus on, et seadust ei muudeta ja raamatukogud hakkavad kõvasti raha juurde saama, et omandada e-raamatute kasutuslitsentse. Sel juhul peaksid autorid, sh ka tõlkijad, kandma hoolt, et nad nõuaksid autorilepingutes kirjastustelt oma osa e-litsentsidelt saadavast tulust. Teine võimalus on kasutada poliitilis-seadusandlikku teerulli ning võrdsustada e-raamatute laenutamine paberraamatute laenutamisega. Sellisel juhul sureb e-raamatute kirjastamisäri tõenäoliselt välja, kui just ei nähta ette suurt raha e-raamatute tasuta laenutamise hüvitamiseks kirjastustele ja autoritele.

Siiski tundub ja pigem õnneks, et kavas on haarata esimesest võimalusest. See tähendab, et seadust ei muudeta ja e-laenutuseks hakatakse kirjastustelt litsentse märksa suuremal hulgal kokku ostma. Sellisel juhul peaksid autorid valvsalt jälgima, et nad saaksid kirjastustelt kätte õiglase osa litsentsi­tulust. Aga ometi ei tea keegi praegu umbkaudugi, kui palju e-väljaannete laenutussüsteem hakkab e-raamatu litsentside soetamiseks raha saama. Halvimal juhul juhtub nii, et valmib peen e-laenutussüsteem, aga midagi selle kaudu laenutada polegi.

Toimetaja: Maiken Tiits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: