"Kõrb" on Kadri Kõusaare sõnul vangi ja vangistatu lugu, kõrbemuinasjutt, ja laiemalt naise hinge ning eneseleidmise lugu. "Kõrbes tuleb su hing välja – sa oled täiesti alasti," ütles ta.

Film räägib Rootsi ajakirjanik Ingridist, kes läheb tegema Siinai kõrbesse lugu naiste ümberlõikamisest, kuid ta röövitakse. Ent see pole tavaline pantvangisituatsioon – Ingrid armub oma vangistajasse.

Filmi kirjutamise periood jääb kümne aasta tagusesse aega, mil režissöör oli 32–33aastane ja läbi peategelase Ingridi peegeldab Kõusaar ka oma tollaseid kartusi. "Ma mõtlesin, et bioloogiline kell hakkab üha valjemalt tiksuma. Mis juhtub, kui ma olen 40 ja pole kedagi leidnud endale, eraelu on ebaõnnestunud? Mu mõtted, hirmud ja ärevused on selle karakteri all. Kõrbe all on mu enda tollased rännakud seal kõrbes," rääkis Kõusaar.

Esimest korda sattus režissöör Siinaisse aastal 2003, olles ise 23-aastane. Toona sai ta oma esimese sissevaate filmitegemisse, sest Iisraeli režissöör kutsus ta oma filmi mängima. "Hiljem läksin sinna tagasi turistina, asfaldilt kaugemale. Seal oli üks tore eesti mees, kes organiseeris Eesti turistidele reise, kõrbesafarit, ja siis ühendasin selle oma ajakirjanikukutsega ning rändasimegi kaks nädalat Siinais ja hiljem Saharas," ütles ta.

Nüüd, kümme aastat hiljem on toonased hirmud vaibunud. "Mul on mees, keda ma armastan ja kaks armsat poega. Kui nii võtta, siis see õnnestus, aga samas ma julgeks öelda, et loomeinimene on alati rahutu, õnneuima pikalt pole. Iga lapsevanem teab, et lastega on mingid muud mured," sõnas režissöör.

Paradoksaalsel kombel kujutas ta 33-aastaselt ette, mida 40-aastane naine mõtleb või teeb. Võttesse mindigi siis, kui Kõusaar oli 40. "Siis ma olin justkui küps seda teemat väikse distantsiga arendama. Ma arvan, et ka hirmudele on hea vaadata distantsilt, siis oled justkui suurem sellest loost, see ei mata sind enda alla."

Kõusaare sõnul tuleks iga projekti alguses valmis olla selleks, et see rännak võibki võtta kümme aastat aega. See on isegi tavaline. "Iga teemaga on nii, et sa ise oled juba vaimselt kuskil mujal staadiumis, kui need rahastusvood ka sinuga sinna staadiumisse jõuavad. Võid kolme filmi valmistada ette ja vaid üks neist jõuab töösse ja seegi kümne aasta pärast," ütles ta.

Nii pika aja jooksul võib värskus lugudest kaduda, ent Kõusaar pole enda sõnul seda kunagi ise võtteplatsil tundnud. "Seal nende näitlejatega ja olles juba eelnevalt need võttekohad valinud, see värskus tuleb. Eriti muidugi kõrbes. Sa ei saa seda seal ignoreerida. See pole see, et oled kuskil stuudios, astud sealt välja ning seal on argielu, mis kuidagi ei puutu sinu filmi. Esiteks oli koroonaaeg ja see juba tagas selle, et me pidimegi olema isoleeritud, aga kahekordne isolatsioon tekkis sellest, et see on kõrb, kus teisi inimesi polnud."

Sakraalne kõrb

Kõrbes tabab Kõusaart rahu – tunne, et oled ajast väljaspool ja argimured jäävad kaugemale. "Teame, et seal kõrbe tagataustal ja ka mu filmis peegeldub sõjakeeris ja pommitamine, ent kõrbes on rahu. Muidugi veel üks tähtis asi mu jaoks on need inimesed, kes seal elavad, kes elavad samamoodi nagu nende esiisad sajandeid tagasi," sõnas režissöör. Osalt mõistis ta, et see on tema kui turisti vaimustus.

"Osalt ma peaks kiitma, olema feminist – tore, et naised hakkavad haridust saama, ei pea sünnitusel surema, tüdrukuid ei lõigata enam ümber ja nad saavad pesumasinat kasutada. Egiptuse valitsus ehitas neile meie mõistes hruštšovkasid, kuhu nad saavad sisse kolida, aga teisalt on kahju, et see mingisugune autentsus kaob ära ja üle kogu maailma muutume me nüüd ühesugusteks mutrikesteks, kes kõik elavad kõigi mugavustega korterites ja vahivad Netflixi."

Filmi ingliskeelne originaalpealkiri "Deserted" tähendab nii kõrbe kui ka hüljatust. Loo esialgne pealkiri on aga "Surnud naine". "See rõhutas, et ta oli emotsionaalselt surnud. Ta oli kuidagi kalestunud, õnnetu," rääkis Kõusaar. Pealkiri ei läinud aga töösse, sest rahastused kukkusid ära. Veidi õnnelikuma versioonina keskenduti niisiis ainult kõrbeloole.

Kõusaarele meeldib mõiste hingemaastikust ning mõte sellest, kuidas hing kõrbedüünide vahel lendleb. Hingemaastik peegeldab tema sõnul Ingridi sisemaastikku, sisekliimat.

"Ka see väike kõrbetaimeke vajab aeg-ajalt vett või värskust. Meie elus on nii palju asju kogu aeg, oleme kuskil müravoos, infovoos, meil on nii palju tuttavaid, me loeme nii palju, doomscroll'ime, vaatame uudiseid kogu aeg, pluss meil on oma argi- ja tööprobleemid. Kui viskad selle müra ja saasta ning üleliigse välja, siis jääbki see põhiline ehk hing, sina ise," sõnas režissöör.

See mõjub tema sõnul rahustavalt, nii nagu peaks tühi laud mõjuma rahustavamalt kui segadus. "Selle kohta võib olla tuhat psühholoogilist teooriat, miks see hea on, kui sa tekitad ka hingepuhastuse. Justkui see väline kord tekitab ka sisemise korra."

Oma hinge võib otsida ka väljaspool kõrbe, režissööri arvates läbi mõne intiimse suhte ja usalduse, ent kuna müravooge ja segajaid on ümber palju, siis seda on lihtsam teha kohas, kus neid pole.

"Ma ei saa väita, et ma olen käinud hinge otsimas kogu aeg, see on võib-olla kaasnähe, aga ka lihtsalt, et näha teisi kohti ja õppida sellest midagi. Siiski tuleb tunnistada, et mulle meeldivad metsikud kohad, sest kõik üheülbastub, metsad raiutakse maha, tundrasse puuritakse naftaaugud, ma ei tea, kas meie lastel ja lastelastel on seda maailma sellisel kujul, mida meie oleme armastanud," sõnas ta.

Filmis joonistub väga reljeefselt välja, kui erinevad on ellusuhtumised idas ja läänes. Kuigi idas võivad individualistlikud vabadused jääda tagaplaanile, siis on seal vähem ühiskondlikku sundi olla edukas kõigil rinnetel.

"Kui naine tahabki olla koduperenaine, aga tal on ühiskonna poolt justkui sund, et peab olema edukas karjääris, helikoptervanem, oma põnne trennidesse ja muusikakoolidesse toppima, peab olema veel ühiskondlikult aktiivne ja käima saatkonna ees loosungitega mässamas. Kõik ei suuda olla kõike," leiab ta.

"Mu enda ideoloogia on lihtne – ela ja lase teistel elada. Kui inimene tahab olla koduperenaine, las ta olla, tal ei tohiks olla sundi olla ka midagi muud, aga kui ta tahab teha karjääri või filmi või mis iganes, siis tal peaks olema ka see võimalus," rääkis Kõusaar ja tõdes, et paljudes riikides neid võimalusi ei ole ja Eesti on seetõttu väga õnnelikus paigas.

Siin läänes ollakse Kõusaare sõnul liiga egoistlikud, idas on pere ja kogukond palju tähtsamad kui üksikisiku ambitsioonid. "Lääneühiskond on väga individualistlik ja sealt tulevad ka traumad. Sa tunned sundi saavutada, mida sa ei pruugi osata või tahta või on ühiskonnaolud liiga keerulised, et saaksid saavutada. Stress kajastub ka suhetes, suhe peab olema ideaalne, võib-olla ka oma partnerile mängitakse mingit muud rolli, seda, kes sa tegelikult ei ole."

Sealsetelt inimestelt on Kõusaare sõnul võimalik õppida üksteise austamist, sõbralikkust ja soojust. "Ma mäletan, kui olin Saharas ja keset kõrbe oli mošee. Mehed tulid sealt välja pärast reedest palvust ja kõik kallistasid üksteist – tõeline sõbralikkuse avaldus. Jäi mulje, et need inimesed ongi laiemas tähenduses vennad," rääkis ta ja lisas, et nemad võiksid meilt õppida isikliku vabaduse olulisust.

Uuestisünd ja eneseohverdus

Ühe motiivina kasutab Kõusaar filmis vaenlase armastamise motiivi. Režissööri jaoks on see naiselik või emalik lähenemine. "Ükski ema ei taha, et tema poeg sureks sõdurina. Ma olen seda enda jaoks nii lahti mõtestanud, et keegi peab selle vägivallaahela katkestama, muidu see kestabki lõpmatuseni. Kõigil on omad haavad lakkuda ja kõikidel on kellegi eest kätte maksta, aga kuidagi peaks see ju lõppema," ütles ta.

Teise motiivina on Kõusaar filmis kasutanud eneseohverdust. "Ma olen mõelnud, kas ma olen end ise piisavalt ohverdanud. See oli see Ingridi küsimus seal, talle äkki kangastus, et ta on olnud liiga egoistlik. Ta on ainult endale elanud, tal tekkisid kahetsus ja süümepiinad sellega seoses. See on üks neist hetkedest, mis tekib, kui sa lähed oma argisituatsioonist välja," sõnas Kõusaar.

Kirjanik pole enda sõnul sellisel iseenda otsimise ja leidmise missioonil olnud, ent ta tõdes, et on olnud mõningate ideede suhtes obsessiivne. "Kui mul on mingi idee, siis ma ikkagi üritan seda teostada, kuigi ma tean, et see on raske ja et lihtsam oleks teha midagi muud või ma võiks palju rohkem raha teenida mingi muu asjaga. Kui nii võtta, siis sa oled kunstnik, oled oma idee ori, ja aju tagaosas alati kiusab ja pigistab, et sa pead seda arendama ja selle nimel sa vaikselt kogu aeg uuristad käike. Võib-olla see on see elu mõte."

Ilma filmi lõppu reetmata võib öelda, et see kulmineerub teatud mõttes uuestisünniga. Kõusaar usub, et uuestisünd on võimalik ja lunastus vajalik. "Kui võtta ära isegi paadunud kurjategijalt see lootus, et ta võib paraneda, siis justkui ei jäägi midagi. Muidugi see religiooniteema tuleb sellest, et me peame käituma hästi selleks, et saada hiljem paradiisi või et karma meid ei karistaks," sõnas ta.

"Ma olen optimist ja usun, et saatus on meie enda kätes, kas või läbi selle, et meile on võib-olla antud mingid kindlad kaardid kätte, aga meil on siiski võimalik uus lehekülg pöörata," rääkis Kõusaar.

Kõusaare järgmise filmi mõtted on seotud hoopis vene kirjaniku Marina Tsvetajevaga. 2007. aastal ilmunud biograafia, milles on palju Tsvetajeva päevikukatkeid ja kirju, oli kirjaniku põhiline öökapiraamat. Tema isiksus hakkas Kõusaarele meeldima, eriti köitis teda Tsvetajeva intensiivsus.

"Ta oli religioosne küll, aga samal ajal väga modernne intellektuaalne naine, temas oli tuli ja säde, ta oli väga kirglik. Muidugi ka need klassikalised loomeinimese probleemid, et kuidas olla hea ema, kui sa üritad olla looja. Loomine on justkui saatan, mis hoiab sind enda kätkes kogu aeg, kõik see läks mulle hinge," rääkis Kõusaar. Aastaid hiljem sattus naine lugema soome kirjaniku Riikka Pelo raamatut "Meie igapäevane elu", mis tõi tagasi tema vana huvi Tsvetajeva vastu.

"Ma täiesti armusin sellesse isiksusse, olin tükk aega otsinud justnimelt naistegelast, kunstnikuhinge, kes oleks kuidagi ahistatud ajaloolise perioodi poolt, kuhu ta oli sattunud, pluss seal oli ka ema ja tütre suhe," ütles režissöör.

Filmitegemisse tõmbab Kõusaart sünergia režissööri ja teiste asjaosaliste vahel. "Režissöörina peab olema oma nägemus, aga teised inimesed lisavad sinna nii palju ja teevad seda asja suuremaks ja paremaks. Mitu pead on mitu pead ja see mind võlub selle juures. Muidugi kunst on selles, et pead teadma, millal kuulata teisi ja millal mitte. See, et paljude inimeste anded põimuvad, on ääretult ilus ja see on filmi üks eeliseid," sõnas Kõusaar.

Oluline on seejuures leida rolli ka õiged inimesed. "Sa võid olla maailma parim režissöör ja näitleja võib olla maailma parim näitleja, aga ta ei pruugi mõjuda usutavalt. See on see väljakutse kõigepealt, et kaardistada need sobivad tüübid ja siis kutsuda nad endaga kohtuma. Kuidas teil see isiklik klapp on, sellest sõltub väga palju. Ja siis kuulata oma südant," ütles režissöör.

Nüüd, mil filmid leiavad aina enam tee voogedastusplatvormidele ja esilinastusi kinodes lükatakse edasi, on Kõusaare sõnul klassikalise kino suuraeg vaibunud ja seda perioodi enam tagasi ei saa. "Muidugi voogedastusplatvormid on ka ägedad ja nüüd võib-olla liigub see loominguline teravik seriaalidesse. Esiteks ka rahalistel põhjustel, kuna sa saad kaheksa korda rohkem raha, kui teos on kaheksa korda pikem ka, kuigi mündi teine pool on see, et mõnikord venitatakse seriaalid kunstlikult liiga pikaks," sõnas naine.

Esile võivad kerkida hoopis muud vormid ja meediumid. "Esilinastused kinos, aga laiem levi tuleb voogedastusplatvormidelt. Aga ka mingisugused performance'id, kontserdid, võib-olla läheb rohkem hinda see n-ö teatrivorm, et siin ja praegu ja siis publik viitsib tulla saali, kuna siis sa saad seda siin ja praegu efekti, mida filmiga paraku ei ole. Ühendada neid meediume, sul on mingisugune asi valmis filmitud ja midagi näitlejad teevad kohapeal," rääkis Kõusaar.

Kultuurisoovitus. Jaan Kaplinski "Valitud luuletused". "Võtsin ühe oma öökapiraamatutest. See on minu jaoks ka isiklikult oluline, sest ma olen ise kümme aastat kirjanikuna vaikinud ja varsti see vaikus puruneb, sest ma avaldan enda kirjavahetuse Jaaniga. Seda raamatut sirvides viin ennast sellele lainele," sõnas Kõusaar. Sellel Märt Väljataga koostatud, elegantselt ja hästi valitud kogul on Kõusaare sõnul ka väga hästi kirjutatud järelsõna. "Igati soovitan, see sobib just siia meie ärevate aegade tasakaaluks. Loed neid ja tuleb selline helge ja mõnus tunne. Ja ilusas eesti keeles kirjutatud."