Toomela on juba avaldanud kaks köidet, mis keerlevad inimese ja tema erilisuse ümber. "Kaasaja psühholoogia kaldub uurima pisikesi asju, mälu-uurija uurib kogu elu mälu, üht osa või tükikest sellest, tähelepanu-uurija teist tükikest, aga tükke ei olegi võimalik mõista, kui ei saa aru, mis või kes see tervenisti kokku on. Selle projekti mõte on küsida, kes on inimene ja mismoodi on ta teistsugune kui kõik ülejäänud elukad ja siis vaadata seda võimalikult erinevatest vaatepunktidest," rääkis ta.

Kirjutama motiveerib psühholoogiateadlast kripeldus hinges, mis võib kesta vaat et mitukümmend aastat, ning kui selle endast välja saab, võib ta maha rahuneda. Oma raamatud on Toomela kirjutanud eesti keeles, mida siinsed teadlased üldjuhul teha ei armasta ning akadeemias erilist krediiti selle eest ei anta. "Oli üks metseen, kes leidis, et Eestis võiks kirjutada mõned eestikeelsed raamatud ükskõi mis huvitavatel teemadel, see on üks neist, mis niimoodi toetust sai. Hakkasin seda kirjutama, arvasin, et saan kena 250-leheküljelise raamatu, umbes 700. leheküljel taipasin, et vist on pool teisest juba valmis ja siis leidsin ka, kui mõnus on eesti keeles kirjutada. Mu inglise keel on üsna talutav, aga ta ei ole nii mahlakas, nii rikas," sõnas Toomela.

Iseenda psüühikat ei ole võimalik otse kogeda, seda ei saa näha ega katsuda, mistõttu on keeruline kätte saada teadmist iseendast. "Ma olen küsinud, kas te mõtlete, kõik ütlevad jaa, kui ma küsin, aga mida te teete, kui te mõtlete, mis see mõtlemine on, siis selgub, et väga vähe on neid, kes oskavad vastata ja suurem osa on neid, kes on minu "Sissejuhatus psüühikasse" kursust kuulanud. See ongi see küsimus, et oleks nagu väga meie oma, aga samas meil ei ole otsest juurdepääsu ei endale ega teistele. Selle välja uurimine, mis toimub enne, kui me midagi välja ütleme või enne, kui me midagi teeme, ja miks me ikkagi nii teeme, see küsimus ongi keeruline."

Inimene võib tunda igasugu tundeid, ent Toomela sõnul ei pruugi need vastata tegelikkusele. "Ma olen tudengitelt küsinud, palju on kolm pluss kaks, järgmine küsimus on, kuidas te teate. Sellele küsimusele ei oska ma ise ka vastata, teadmata, kuidas niisuguseid operatsioone tehakse," rääkis ta. Sajand tagasi tegi saksa psühholoog Külpe tähelepaneku, et saame endas teadvustada ainult mõtlemise või vaimse tegevuse tulemust või produkti. "Kõik see, mis jääb vahepeale, kuidas me ühest seisundist teise saame, see on meie sisekaemusele täiesti kättesaamatu. Sellised küsimused ongi põnevad, et mis seal toimub ja kuidas ma saan teada seda, mida ma iseendas teada ei saa."

Toomela on varem töötanud laste neuroloogina taastusravi osakonnas varase ajukahjustusega lastega. Töö esimestel aastatel märkas ta üha enam, kuidas niisuguseid lapsi aitab tavalise meditsiinilise protseduuri asemel hoopis pedagoogika või eripedagoogika. "See on eriline viis õpetada, kuidas järgi jäänud ajuga teha samasuguseid asju, mida teised teevad palju tervema ajuga," ütles ta.

Üheltpoolt tundus see suund järjest enam sisukas ja huvitav, teisalt viis ka hea juhus Toomela rohkem psühholoogia radadele. "Tartu Ülikoolis sel ajal, kui mina olin seal esimesed aastad laste neuroloogias, otsustas mu hea sõber Jüri Rosenfeld, et ta lahkub nõukogude maalt ja ütles, et võta mu "Neuropsühholoogia" kursus üle. Kuna ma ei teadnud päris hästi, mis see on, siis ma nõustusin," rääkis Toomela. Enda sõnul läks tal kaks aastat aega, et aru saada, mis neuropsühholoogia on ning siis järgmised viis aastat, et tunda nende kahe aasta pärast häbi. "Ma tegelikult ei teadnud, mida ma räägin, aga see andis võimaluse või avas ukse, et ma sattusin psühholoogiaosakonda tööle ja sinna ma jäingi."

Psühholoogia, mis Toomela arvates on sisukas ja küsib kõige huvitavamaid küsimusi, on Kontinentaal-Euroopa psühholoogia, mille õitseaeg jääb 1880.-1945. aastatesse. "Mu koolkond, võiks öelda, et on surnuaed. Kunagi Jaan Valsineriga toimetasime ühe raamatu, 10-15 inimest kirjutasid peatükke ja raamat oli sellest, et paistab, et viimased 60 aastat ei ole psühholoogias midagi uut avastatud. Nüüd ma enam selle pealkirjaga nõus ei oleks, sest kümme aastat on mööda läinud ja nüüd on see 70 aastat raisku läinud," tõdes ta. "Põnev oli vene koolkond, Võgotski oli see tuntud psühholoog, kes sellele aluse pani, tema parim järgija oli Aleksandr Luria. Kuni tema lahkumiseni 70-ndate lõpus veel seda psühholoogiat tehti, ma ütleks, et see koolkond on paraku kõik surnuaias peale minu."

Võimalus küsimusi küsida

Toomela sõnul oleks tal raske kirjutada raamatut, kui tal ei oleks endal vastuseid mitmetele suurtele küsimustele. Esialgu ei ole need vastused mitte kindlad väited, vaid pigem teaduslikud hüpoteesid, mida tuleb uurida ja vaadata, kas vastus, mis psühholoogile tundub mõistlik, vastab sellele, mida inimeste käitumist uurides teada saab. Ent sel väljal on hulgaliselt ka neid küsimusi, millele vastuseid polegi. "Isegi seesama kunstiraamat, mis kolmeköitelisena tuleb, kui ma seda kirjutama hakkasin, siis mul ei olnud vastust küsimusele, mis on kunst ja ma polnud üldse kindel, et ma jõuan selle vastuseni," ütles Toomela. Samas tundus teema talle huvitav ja asjakohane. "Kui ma seda küsimust hakkasin vastama, siis leidsin selle vastuse enda jaoks ka üles. Jällegi ei mõelnud teda üksi välja, vaid käisin surnuaias nii-öelda nõu küsimas ja leidsin, et see avabki võimaluse neid küsimusi üldse küsida, kõiki vastuseid ei jõua anda üks inimene ja mitte isegi üks põlvkond."

Tulev raamat kannab pealkirja "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini". Kunstifenomeni teeb psühholoogile nii tähtsaks eelkõige küsimus, mis see kunst õieti on. "Näiteks inimkonna ajalukku vaadates, koopaseina peale joonistati igasugu elukaid, paljud ütlevad, et see on kunst. Inimesed tegid enne seda ornamente, mitte paljud, aga mõned kalduvad ütlema, et see vist on ka kunst. Lapsed teevad joonistuse ja öeldakse, et võib-olla see ei ole kunst. On isegi naljakaid lugusid, kus on võetud väga uhke kunstitöö näitusele, siis selgub, et autor on nelja-aastane ja öeldakse, et kuna on nelja-aastane autor, siis järelikult ei ole kunst. Kusjuures töö ise tundus komisjonile olevat väga soliidne," tõdes ta.

"Nii et see on küsimus, ma pole kindel, kas kunstiteadlased selgelt ütlevad, mis see on, millest nad räägivad. Teine pool on see, et tegelikult on see üks viis, kuidas inimese olemusele paremat pilku visata või kuidas inimese psüühika avaldub, kui hakata neisse joonistustesse vaatama. Kuidas kujutisi tehakse, kuidas need sünnivad, nii lastel kui ka inimkonna ajaloos, kuidas need transformeeruvad, mismoodi õpitakse uusi viise kujutamisel, vahetevahel unustatakse jälle ära. See on väga palju küsimus sellest, mis või kes see inimene on," rääkis Toomela.

Vastust küsimusele, mis tekitab impulsi midagi kritseldada või endast avada, Toomelal pole. "Igasugune sihipärane käitumine algab mingist vajadusest. Ja mis vajadus see on, mida rahuldatakse, ma usun, et ma nimetasin seal raamatus ka, et ega ma ei tea. Aga fakt on, et see on olemas," ütles ta. Edasi saab küsida, mis on vajalik selleks, et see vajadus realiseerida või rahuldada. "Et ma saaksin valmis kujutise, pildi, sellise, mis ma tahan või leian, et see on piisavalt hea, ükskõik, kas ta on kujuke või mingi joonistus ja miks seda tehakse, see pole ka nii väga inimuniversaal, sest on ka kultuure, kus ei joonistata. Ornamente küll vist on igal pool, vähemalt neis kultuurides, mida ma tean."

Äratuntavaid kujutisi hakkasid inimesed Toomela sõnul tegema rohkem kui 45 000 aastat tagasi, aga inimese eellased hakkasid teistmoodi inimlikul viisil mõtlema isegi kolm miljonit aastat tagasi. "Nii et need esimesed kolm miljonit aastat nad ei teinud niisuguseid kujutisi ja on ka raske öelda, miks nad kaljuseinale loomi joonistasid, sest valdavalt on need loomad. Natuke paremini võib aru saada, miks hiljem pilte tehti, kui pildi tegemisest kunsti tegemine sai. Kunst on oma olemuselt niisugune nähtus, kus seda midagi maailmas kogedes me tajume ja märkame seoseid, mida me muidu ei ole märganud, see on üks viis avastada maailmas uusi asju. Ta on mingis mõttes teaduse analoog, ka üks avastamise viis, mingis mõttes ka täielik vastand. Kunstis me avastame läbi üksikjuhtumi midagi väga põhimõttelist, suurt ja teistsugust, teaduses peame me vastupidi üldistama paljudelt üksikjuhtumitelt ja kirjeldama printsiipi, mis sealt välja tuleb," sõnas psühholoog.

Oma raamatus jõuab ta selleni välja, et kunst ei ole ühegi asja eriline omadus, ei ole ühegi nähtuse või sündmuse eriline omadus. "Kui kujutaksime korraks mõtteeksperimendina, et korraga kaoks kogu inimkond, kas "Mona Lisa" tähendaks kellelegi ellujäänutest, näiteks kärbestele midagi, millel on kunsti olemus. Need asjad, mida me kunstiteosteks nimetame, saavad kunstiks, kui me kogeme niimoodi," ütles Toomela, lisades et see tuleb hästi välja lapse arengus. "Võtab päris palju aega, et aru saada abstraktsest kunstist. Mõni tagasihoidlikuma vaimse võimekusega inimene ei hakkagi seda mõistma, ei saagi aru, kuidas must ruut on korraga kunst."

Toomela arvates eeldab võime äratuntavat kujutist teha kõnepõhist mõtlemist, mis vähemalt praeguses maailmas on vaid inimesele kättesaadav. "Põhimõtteliselt tundub see veider, ma vaatan ja joonistan, seal pole midagi erilist vaja vahele teha, aga ma arvan, et just tänu sellele, et me suudame kõne abil maailma analüüsida ja uutesse vormidesse sünteesida, suudamegi kujutisi luua. See sobib ka päris hästi andmetega kokku, nimelt ükski teine elukas peale inimese ei suuda teha ühtki äratuntavat kujutist. See, kuidas kujutise loome hakkab arenema nii lapsel kui ka inimkonnal, läbib just need astmed, mis ta peaks läbima, kui jälgida, millised on kõnelemise ja keelekasutuse astmed," ütles Toomela.

Kusjuures ei räägita keelest kui suhtlusvahendist, sest seda suudavad ka teised loomad kasutada, kuid inimkeele eriline omapära on iga üksiku sõna väga avatud tähendus. "Me võime võtta sama sõna ja tähistada sellega hoopis midagi muud. Näiteks Darwini lapselaps esialgu teadis, et pardiks kutsutakse lindu, kes ujub järve või tiigi peal, ja mõne aja pärast nimetas ta sõnaga part kuud, sest kõigepealt oli seal kellegi mundrinööbid, kus oli vapilind peal, järelikult linnukujutis oli ülekandemehhanismiks sobiv, nii et nööbid said pardiks. Kuna nööbid on ümmargused ja kollased asjad, oli ühel hetkel selleks ka kuu. Sellisel viisil sõna kasutades tekib võimalus hüpoteese tekitada, võib-olla ongi midagi ühist pardil ja kuul. Sedalaadi küsimused on aluseks sellele, mida tänapäeva teadus on võimaldanud meil mõista, me vaatame kahte asja või nähtust, mis tunduvad identsed ja me võime näidata, et nad on oma olemuselt erinevad, kasvõi juba sellepärast, et me võime neid nimetada erinevalt, kui me tahame."

Toomelat ennast köidab enim peen, puhas ja väljapeetud jaapani kunst. "Ta pole kunagi liiga kirju, kahe joonega saab väljendada hästi palju, ja teiselt poolt ühel hetkel ka märgata, mis on jaapani dekoratsioonidele iseloomulik, et nad võivad mingi pisikese vaasi kallal kolm kuud vaeva näha. Nad joonistavad sinna niisuguseid sentimeetripikkuseid kujukesi kümnete kaupa peale ja see kõik, teades ka seda protsessi, kuidas asi peab olema loodud, sunnib jälle märkama ja mõtlema, see hakkab lugu rääkima. Niisama seda vaasikest vaadates ei tunnekski midagi erilist, aga teades taustalugu juurde ja ajalugu natuke ka, muutub see kõik põnevaks," rääkis ta.

Brutaalsus ja kunstitaju

Vaatamata kultuurisaavutustele ja arenguastmetele käib meie lähedal brutaalne hävitustöö. Toomela sõnul aitab ajaloo uurimine seda vastuolu veidi selgitada. "Sõda oli võrdlemisi iseenesestmõistetav ja prestiižikas tegevus veel mõni sajand tagasi. Inimkonna ajalugu on miljoneid aastaid kestnud, kas need esimesed meie eellased sõdisid, raske öelda, aga 10 000 aastat on nad küll üksteisega vahet pidamata sõdinud ja seda peeti millekski huvitavaks, meeldivaks, kasulikuks ja õigeks. Õigluse mõistet sel ajal ei pruukinud veel väga olla, aga õige või kasulik, seda kindlasti," sõnas ta.

Inimkonna ajaloost võib näha, et inimmõtte arenguga hakkas tasapisi alles mõned sajandid tagasi selgeks saama, kui jabur on sõjapidamine. "See tähendab, et see, kes selliseid sõdu algatab, on lihtsalt öeldes loll. Siin on huvitav paradoks, mis on arenguliselt põnev küsimus. Lihtne oleks, kui me saaksime öelda, et ühed inimesed on lollid, nad sõdivad, ja teised on arenenud ja targad ja teevad kunsti. Hitler on põnev näide, kõigepealt tegi maale, olgu, mitte kõige õnnestunumalt, ja siis hakkas lammutama maailma. Nii ongi, inimmõistus on ka terminina heterogeenne, mitte keegi ei suuda kõigis teadmiste või oskuste vallas mõelda ühtviisi väga arenenud vormis, sest arenenud vormi kasutamine eeldab iga valla kohta teadmisi ja teadmiste hulk maailmas ületab ammu juba ühe inimese mõistuse piiri. Meil igaühel on vallad, kus oleme vähem arenenud ja teised, kus rohkem. Brutaalsus ja teatud mõttes mingi kunstitaju võivad ühes inimeses koos esineda ja ometi osutab see rumalusele."

Toomela sõnul suudavad kõik inimesed, ka erivajadustega lapsed, oma elukaare vältel üha edasi areneda. "Kui ma selles vallas 30 aastat tagasi oma karjääri alustasin, oli üsna tavaline, et õpetaja saatis lapse, kellel koolis asjad hästi välja ei tulnud, neuroloogi juurde. Neuroloog loomulikult ei saanud aru, mida ta peaks õpetajale ütlema, kirjutas, et on mingisugused üsasisesed ajukahjustuse tunnused, õpetaja sai teadmise kätte ja järeldas, et laps on problemaatiline ja see ei ole tema probleem enam. Laps niikuinii ei suuda areneda. Tegelikult on vastupidi. Kõik inimesed suudavad areneda ja see kehtib ka igasuguste arenguprobleemidega laste kohta," rääkis psühholoog.

See, mis arenguprobleemide aluseks on, osutab tema sõnul pigem sellele, et igaühel on oma lagi, mõnel madalamal, mõnel kõrgemal, ent sinna laeni jõudmiseks tuleb vahel erilisi teid avastada ja seda saabki teha läbi eripedagoogika. "On üks eriline situatsioon, kus paremaks ei saa. Need on igasugused probleemid, mis lähevad halvemaks, nn progresseeruvad haigused ja ka mittehaigused, näiteks vananemine on selgelt aju mõttes pidev lagunemise protsess, ma ei tea, kas see on lohutav või mitte, aga üsna kindel on, et see lagunemise protsess hakkab umbes 45. eluaastast. Aju hakkab lagunema, aga seda lagunemist saab aeglustada. Uuringute tulemused näitavad, et kui ma iga päev raamatut loen, siis on lootust, et mul on kümme aastat rohkem mõistust peas, et eluga iseseisvalt toime tulla."

Õnnelikkuse ja õnnetu olemise seisundit Toomela arvates vastandama ei peaks, tema sõnul on olemas isegi kolm olekut. "Õnnetu olek võib olla püsiv, sest vajadused on rahuldatud, õnnelik olemine on lühiaegne, sest siis selgub, et on uusi vajadusi, mis vajavad rahuldamist, aga siis on veel niisugune rahuolek, meelerahu või hingerahu ja see on tõepoolest seisund, kus vajadused on rahuldatud, aga mitte seepärast, et elu mulle need pakuks või mu maailm oleks nii paljude võimalustega, et ma saaks need vajadused rahuldatud, pigem seetõttu, et ma avastan, et paljusid asju pole vaja. Kui ma märkan, et nii mõndagi vajadust pole vaja, spordivõistlust vaadata või midagi muud taolist, siis ma jätan ta tegemata ja olen palju rahulikum," sõnas psühholoogiateadlane.

Huvitavate tegevuste otsimine on vältimatu, kuid Toomela kannustab mõtlema sellele, mis hetkel on asjad põnevad. "Kui me hakkame märkama mingeid uudseid seoseid, kui kõik on meile juba tuttav, läheb igavaks. Samasugune paradoks on, et kui me valdkonnast üldse mitte midagi ei tea, siis on ka igav," sõnas ta.

Kultuurisoovitus. "Ma arvan, et see tähendab mitmekesist kogemust, mitte ühte raamatut, vaid kümneid ja sadu, vahel võiks ka mõne mäe otsa ronida ja siis võiks metsa minna ja vaadata, kuidas putukad elavad. See ongi see, mis kultuurist kultuuri teeb ja inimesest kultuurse olevuse," rääkis Toomela ja tõdes, et ta ei suudaks raamatutest isegi pingerida tekitada. "Loed Aleksandr Grini, hästi tore on, tõesti suurepärane, siis Somerset Maugham on suurepärane, aga hoopis teistmoodi. Nii ta läheb ja see ongi soovitus, et ei maksa seisma jääda, iga järgmine päev toob uut. Võib metsa putukat ka minna vaatama, aga siis ikka raamatut juurde lugeda."