Rahvusraamatukogu teenuste juht Kristel Veimann sõnas, et laenutamine ei ole kindlasti ainus asi, mis tänasel päeval raamatukogude rolli ja olulisust näitab. "Raamatukogud on viimase kümne aastaga väga palju muutunud, täna me räägime põnevatest, avatud, inspiratsiooni täis olevatest paikadest, kuhu on kõik oodatud," selgitas ta ja lisas, et seda ei saa mõõta ainult laenutustega. "Kindlasti tuleb seda mõõta ka sellega, kui palju raamatukogusid külastatakse."

Tema hinnangul on üks põnevamaid ülesandeid, millega raamatukogude töötajad igapäevaselt tegelevad, kuidas tuua noored raamatukogudesse. "Me ei taha, et nad lihtsalt sinna tuleksid, vaid me tahame, et noored üldse loeksid raamatuid, et nad mõistaksid seda loetud teksti, tänasel päeval on raamatukogu kultuuri- ja hariduskeskus, ta pole mitte ainult täiendõppe koht, vaid on ka väga tihe koostöö koolidega," selgitas ta ja mainis, et kogukonnakeskusena on raamatukogul põnev võimalus tuua erinevad earühmad ühte ruumi kokku.

Seda Veimann ei usu, et paberraamatud jääksid raamatukogudes tagaplaanile. "Ma olen andunud e-raamatute lugeja, eriti kui tegemist on erialakirjandusega, aga kui ma sõidan puhkusele, tahan tõelist emotsiooni ja soovin, et ka loetu rohkem kinnistuks, siis ma eelistan paberraamatut," ütles ta ja rõhutas, et raamatukogutöötajana rõõmustab teda see, et noored armastavad paberraamatuid.

Rein Langi arvates on väga vajalik, et viimase paarikümne aastaga on raamatukogude roll palju laiemaks muutunud, mistõttu on neist tänaseks saanud kogukonnakeskused. "Kõige suurem vajadus, mis digitaalses ühiskonnas tekib, on inimeste vaheline suhtlemine näost-näkku ja lihtsalt raamatu laenutamine koju sellele liiga palju kaasa ei aita, aga kui raamatukogu transformeerub ka muude tegevuste jaoks, siis see on unikaalne võimalus säilitada see suhtlus."

Langi sõnul tuleks leida vastus küsimusele, mis peaks olema kõigile digitaalselt ja tasuta raamatukogust kättesaadav. "Ma arvan, et selles osas me ei mõtle sugugi ühte moodi, on palju neid, kes tahaksid, et ka meelelahutuskirjandusele laiendaksid oma võimalused, et ta läheks oma tahvelarvutiga andmebaasi ja Eesti raamatukogud muudaksid selle kõik kättesaadavaks, ega ikka nii päris ei pea olema," sõnas ta.

"Kui me oleme valinud turumajandusliku ühiskonna tee, siis see tähendab ikkagi autoriõiguste respekteerimist, me ei saa minna seda teed, et kui autor on mingi tähelepanuteose loonud, siis me eksproprieerime ta loomingu ära, muudame selle kõigile tasuta kättesaadavaks ja teeme autorist kerjuse, kes käib ja mangub mingeid toetusi, et ta saaks ära elada või siis parimal juhul saab kunstnikupalga," rõhutas Lang ja lisas, et see on tema arvates tupiktee. "Mina hea meelega jätaksin selle rahvusraamatukogu pärusmaaks ja ütleksin, et teised raamatukogud võiksid kontsentreerida muule tegevusele."

"Paberraamat on ja jääb veel üsna pikaks ajaks ning paberraamatu haldamisega saavad meie raamatukogud väga hästi hakkama, mis puudutab järgmise põlvkonna sisu, see on teema, millega tuleks tegeleda," tõdes ta ja lisas, et hüpoteetiliselt tasub isegi küsida, kas rahvusraamatukogu peaks mingil moel arhiveerima veebi. "Aga kui me tahaksime digitaliseerida kõik tekstid, mis eesti keeles on kirjutatud, peaksime me asutama ilmselt Tartu linna suuruse serveripargi ja sinna kõrvale ehitama aatomielektrijaama, see ei ole realistlik."