Michael Pärt oli 3-aastane, kui tema ema Nora ja isa Arvo Pärt emigreerusid kahe pojaga Viini. Sellest ei mäleta saatekülaline suurt midagi. "Mu vanemad ütlesid, et nüüd läheme ümbermaailmareisile," meenutas ta lugusid, mida räägiti lastele. Samas öeldi, et küll tagasi tullakse. Viinis, Berliinis, Londonis, Wellingtonis ja Reykjavikis elanud muusikaprodutsent naasis sünnimaale alles 31-aastaselt, ent identifitseerib end sellegi poolest eestlasena. "Ma olen nii kaua välismaal elanud, ma pole eesti keelt rääkinud korralikult enne 2007. aastat, aga selge on see, et siia ma kuulun," ütles Pärt.

Merle Karusoo on aastakümneid uurinud sadade inimeste elulugusid. Hiljuti ilmus tal raamat "14 juuni needus", mis räägib neist Siberisse küüditatud Virumaa lastest, kes kasvasid üles lastekodus. Kirjutamata ja uurimata teema on Karusoo sõnul nende inimeste väga vaevaliseks osutunud tagasitulek Eesti kultuuri. "Ma mõtlen neid juhuseid, kus õpetajad ei osanud oma klassis selgeks teha, et see vene aktsendiga kõnelev laps või üldse ainult vene keelt oskav laps on tegelikult meie oma," lisas ta.

Küsimusele, kas küüditatute lugudes leidub ühisosa Nõukogude Liidust läände põgenenud laste saatustega, jäi Karusoo mõtlema. Venemaal ellujäänutel oli võimalik tagasi Eestisse tulla, samal ajal kui näiteks Rootsi põgenenud lapsed võisid ühel päeval Eesti kultuurile kadunud olla. "See olenes täiesti nende tollaste laste vanusest, kas nad jäid kuidagi Eesti külge või nad olid sunnitud 1988. aastal tunnistama, et nende armastuse keel on rootsi keel," rääkis Karusoo. Samas väitis lavastaja, et kui ta 50-aastaselt esimest korda oma Austraaliasse põgenenud isaga kohtus, vaatas talle vastu siiski eesti mees.

Kohtumine tulnukatega

Merle Karusoo rääkis, et küüditatute puhul on keeruline rääkida kohanemisest võõra kultuuriruumiga. "Polnud seal mingisugust kultuuri. Seal tuli lihtsalt ellu jääda. Muud mitte midagi," ütles Karusoo. Isegi tööriistad, millega Siberisse viidud inimesed kokku puutusid, ei vastanud nende teadmistele või ettekujutustele tööriistadest. Kohalikele mõjusid eestlased nagu tulnukad. "Nad ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Sellist riietust, selliseid vihmavarje ja esemeid, mis neil kaasas olid. Üldse mitte midagi. Tulnukad!"

Michael Pärt kolis tagasi Eestisse 2007. aastal ja meenutas saates eestlaste lahket vastuvõttu. "Ma ei saakski öelda, et seal oli mingi probleem või konflikt. See vastuvõtmine oli väga positiivne. Selles mõttes kõik laabus väga hästi. See on lihtsalt väga töökas protsess," rääkis ta. Ta tõi välja, et eriti keeruline on see peredele, kus lastel on kodus ja koolis erinevad keeled.

"Mingis mõttes toovad lapsed selle pinge tagasi koju," märkis ta. Koolis ja lasteaias on kõik korras, aga kodus valavad nad selle pinge välja oma vanematele. "Ja see on lugu, mida ma olen ka mujalt kuulnud ja ka ise läbi elanud oma kodus," rääkis Pärt kohanemise raskustest.

Džentelmeni kasvatatakse sada aastat

Merle Karusoo ei näe mingisugust probleemi võtta vastu sõjapõgenikke vennasvabariigist Ukrainast, aga leidis, et tegelikult me ei tea, kes nad on. "Kas need Ida-Ukrainast tulnud inimesed on venelased või nõukogude inimesed?" küsis Karusoo. Nimelt jagab ta vene kodukeelega inimesed venelasteks ja nõukogude inimesteks. Ukrainat ründavad tema sõnul nõukogude inimesed, mitte venelased. Probleemiks muutub nõukogude inimeste ehk homo sovieticus'te siia saabumine. "Kui see protsent meil nüüd suureneb, siis me oleme väljapääsmatus olukorras," tõdes ta.

Inglased ütlevad: džentelmeni kasvatatakse sada aastat. "Nõukogude inimest on kasvatatud rohkem kui sada aastat. Mõelge nüüd! Kuidas seda müüti murda?" arutles Karusoo. Nõukogude inimese ainus identiteet on Karusoo sõnul nn suure isamaasõja võit. "Ja meil ei ole olnud julgust nendele selgeks teha, et teist maailmasõda ei võitnud venelased." Ta usub, et kui Nürnberg oleks olnud ka kommunismi kohta, oleks kõik võinud ära lõpetada juba 1945. aastal.

Teine võimalus stalinistliku režiimi lõpetamiseks oleks olnud 90ndate alguses, kui paariks aastaks avanesid arhiivid. "Ja äkki vaatas see lõust vastu kõikidele, kes vähegi huvi tundsid, aga seda lõusta nähes pandi need arhiivid kiiresti kinni ja nüüd me oleme sealmaal, et see ikka kestab ja kestab ja kestab," ütles Karusoo.

Kui Ukraina nüüd seda sõda ei võida ja kui NATO-l ei ole julgust talle appi minna, siis see jääbki kestma. "Öeldi välja – režiim tuleb kukutada. Nüüd vabandatakse, et ega me ei taha režiimi kukutada. Loomulikult me tahame lõpetada just sedasama stalinistlikku režiimi. Loomulikult. Muud võimalust ei ole," rääkis Merle Karusoo.

Inimene peab saama ennast tutvustada

Michael Pärt rääkis, et toit, peavari ja kooli- või töökoht on tähtsad, ent ühel hetkel nendest kohanemisel enam ei piisa. "Kõige olulisem asi, mida me Ukrainast saabunud sõjapõgenikele praegu pakkuma peaksime, on võrdne staatus. Nad tahavad olla normaalsed inimesed. Nad tahavad olla need, kes nad on," leidis Pärt, kes on ise mitmel korral võõrsil uut elu alustanud. "Ja iga inimene tuleb oma looga. Kellelgi on mingi haav, teisel mitte ja väljapoole see ei paista."

Pärt ja Karusoo olid sama meelt, et väga oluline on saada tuttavaks. "Integratsiooni kõige tähtsam asi on see, et kui inimene tuleb, ta peab saama ennast tutvustada. Nii nagu me kohtudes tere ütleme. Samamoodi peab see tulija saama ennast tutvustada," rääkis Karusoo.

Elulugude kogujana rääkis Merle Karusoo ka ukrainlaste lugude korjamisest. "Nende mälu korjamine praegu on äärmiselt oluline, sest kui kõik lõpeb eimillegagi, siis 50 aasta pärast kolmas põlvkond enam ei mäleta, mis siis üldse õieti juhtus. Keegi ei usu enam, et selliseid asju juhtus. Nii nagu ukrainlased hiljuti ei uskunud seda, mis nende juures toimus 30ndatel aastatel," julgustas Karusoo lugusid koguma.

Samamoodi on oluline pühendada siia saabujatele oma aega ja energiat ning mitte väsida. "Me peame aru saama, et kuue kuu, aasta või kahe aasta pärast on see tugi neile sama vajalik," ütles Pärt.

Selleks, et anda Ukrainast Eestisse saabunud sõjapõgenikele lootust, tuleb Karusoo sõnul lõpuni viia see, mis praegu pooleli on: Z-tähe ja Georgi lindikeste keelamine ning lõpetada vene lippude lehvitamine. "Ajaks omaenda selja sirgu," ütles Karusoo ja lisas, et kuigi enamik eestlaseid seda ei tea, ei mäleta või ei mõtle sellele, aga Narva-Jõesuus seisab siiamaani punase viisnurgaga vene tank, mille toru on suunatud Eesti poole. "Palun viige see tank ära enne 9. maid. Sellega me saame aidata päris tõsiselt kohe."