Maria Peterson: ühiskondlikud debatid ei ole enamasti dialoogile avatud

Foto: Ken Mürk/ERR

"Kultuuristuudio" loomingule pühendatud saates prooviti defineerida poliitilist teatrit ja määratleda Theatrumi kohta esitatud kontekstis. Seda tehes lähtuti lavastusest "Iraani konverents", mille näitel mõtestati poliitilise arutelu olemust laiemaltki.

Lavastuse osatäitja Maria Peterson ütles, et konverentsi-vorm on näitlejana väljakutset pakkuv, eeldades osatäitjalt staatilisust. "See on ebaharilik, sest tavaliselt minnakse lavale ja hakatakse tegutsema," ütles Peterson, tõdedes seejuures, et võimaluste paljusus on normaalsus, sest n-ö puhast tüüpi rolle teatris ei olegi.

Mõeldes, kuivõrd "Iraani konverents" on ideoloogiliselt suunav, lähenes Peterson üldinimlikult tasandilt. "Eks me räägime põhiliselt iseendast, väga harva muudavad inimesed selliselt oma vaadet. Arvan üldse, et ühiskondlikel debattidel enamasti dialoogiks avatud ei olda, pigem minnakse oma veendumusi teatama."

Proovides määratleda Theatrumi iseolemist laiemalt, esitati saates küsimus, kas tegemist on poliitilise teatriga. "Iraani konverentsi" osatäitja Andri Luup ütles, et esmalt tuleks defineerida "poliitika", sest päevapoliitiliste küsimustega ei jõuta teatrites sammu pidada.

Poliitilisust aitas defineerida teatrikriitik Madis Kolk, sõnades, et teater on poliitiline siis, kui selle eesmärk on ühiskonnas midagi muuta. "Theatrum ei soovi ilmselt küll maailma muuta, aga selgelt suhestub sellega. Suur osa n-ö peavoolu teatrist lähtub "väikesest inimesest", et me võiksime end ära tunda, leida kaasa tundmise võimaluse, teha empaatiaharjutuse, ning lõpuks ka leida väikese õigustuse omaenda ebatäiuslikkusele." Theatrum tegeleb Kolki sõnul aga suuremate küsimustega.

Teatrikriitik kõrvutas ka Theatrumi poliitilisust kunagise NO99-ga, nimetades viimase stiili "vaipa alt ära tõmbavaks", ja lisas, et NO99-s oli iga lavastus iseolev tervik, ning teatri maailmavaade eksplitsiitselt ei ilmunud. "Theatrum on selles mõttes erinev. Nad ei ole ennast otseselt küll deklareerinud kristliku või katoliikliku teatrina, aga nende kogukondlik kuuluvus ladinakvartalisse on selge." Kokkuvõtlikult pidas Madis Kolk Theatrumit poliitiliseks küll.

Selles küsimuses jagas mõtteid ka sotsiaalteadlane Marju Himma-Kadakas, kes ei soovita otsida vastust teatrite omavahelises võrdluses. Siiski ei väldi Himma-Kadakas võrdlust NO99-ga, öeldes, et nägi viimases ülekantud tähenduses teatrimaastiku EKRE-t. "Ühtäkki saime väga võimendatult teada, milline võib poliitiline teater olla ja see tekitas ühiskonnas tugevat resonantsi."

Himma-Kadakas ütles ka, et poliitiline teater on ennekõike ühiskondlik reflektsioon, mitte osavõtt poliitikast. Sellega oli päri Maria Peterson, öeldes: "Mulle tundub ka, et teatris tuleks sõnade taha jõuda. Poliitika tundub mulle sõnastamise kunst. Mulle meeldib teatris just see – olles ka põhjus, miks ma teatris üldse olen –, et proovitakse jõuda sõnastamatu tunnetuseni."

Näidendi "Iraani konverents" autor on Ivan Võrõpajev, mille tõi Theatrumi lavale Lembit Peterson. Osades astuvad üles Maria Peterson, Andri Luup, Lembit Peterson, Kristjan Üksküla, Ott Aardam, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Marius Peterson, Mare Peterson, Tiit Alte, Eva Eensaar.

Toimetaja: Anna Luther

Allikas: "Kultuuristuudio. Looming"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: