Kooli sisenemine viib nagu läbi laia kuldse portaali – kust see idee tuli?

MUBA direktor Timo Steiner: See mõte sai inspiratsiooni Londoni Covent Gardeni sissekäigust. Tuled sisse ja mõtled neist muusikalavadest, kuhu kunagi tulevikus võiks jõuda. Ja kool on selle kõige natuke väiksem mudel.

Kuidas oled rahul kogutulemusega?

Täpselt see, mida tahtsime! Arhitektid tegid kõike veel paremini, kui oskasime ettegi kujutada. See ikkagi on suurejooneline kool oma idee ja vormistuse mõttes. Siin saabki kunsti teha, siin on avarust, siin on õhku. Kõigil meie maja väga arvukatel külastajatel ja gruppidel on olnud sõna otseses mõttes suu lahti vaimustusest.

Millised uued võimalused siin avanevad võrreldes eelmiste koolidega?

Iga valdkond on saanud endale ruumide mõttes mingi olulise boonuse juurde. Klassid on ülihea heliisolatsiooniga, saab süvenenult töötada ja harjutada. Siin on kõrged ilusad saalid, kus saab korraldada üritusi, ilma et peaks kuskilt lisaruumi juurde otsima. Balleti osas võiksid ka sellise suuruse ja kõrgusega saalid tantsijaid inspireerida. Rütmimuusikud on saanud väga hea stuudio ja rohkesti muud tehnikat. Igal valdkonnal on, mille üle rõõmustada.

Maja on natuke selline üllatusefektiga – väljast asjalik risttahukas ja sisse tulles aatriumi vau-efekt.

See on väga tore, et siin on sees väike saladus. Maja paistab silma oma – nagu üks arhitektuurikriitik ütles – uusmodernistliku välimusega. Aga tõesti üllatus on siin selles, et ta on seest palju suurem kui väljast paistab.

Kuidas kolme kooli õppestruktuur on paika läinud? See on ju ka väga keerukas.

Seda me ei olegi mõtteks võtnud, et kõik jäigalt valmis teha, nii et ei oleks võimalust midagi muuta või uuendada. Kui õpilased ja õpetajad on juba majas sees, võib veel mõndagi selguda ja selle järgi tuleb paindlikult reageerida ja kohaneda.

Millised on enda jaoks selle maja kõige ahvatlevamad ja põnevamad kohad?

Üks minu lemmik on suur kammersaal. Kui planeerisime saale koos akustik Linda Madalikuga, siis see saal erineb teistest oma välimuse ja planeeringu poolest.
Siseaed on väga põnev ja sellele lisab palju juurde kunstiteos "Helix". Kui maja on muidu sellise nurgelise iseloomuga, siis "Helix" oma voolava lainelise struktuuriga tasakaalustab seda ja läheb kokku ka MUBA logoga, mis samuti koosneb voolavatest kaartest.

MUBA maja "Vaikuse aia" projekti autor on Austria arhitektifirma Atelier Thomas Pucher. Konkursist on nüüdseks möödas juba 11 aastat. Arhitekt Thomas Pucher meenutab.

Kuidas jõudsite selle konkursini?

Thomas Pucher: Olime Eestisse juba mõned projektid teinud, näiteks Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursil sai meie büroo III koha. Siis kutsuti meid ka osalema ühele eluhoonete konkursile Tartus (Jõekaare korterelamu Rebase tn), mille me võitsime. Nii meie suhe Eestiga algas. Selletõttu ma aeg-ajalt jälgisin internetist, kas on tulnud jälle uusi konkursse, mis meile sobiksid, ja nii me MUBAni jõudsimegi.

Kust tuli "Vaikuse aia" idee?

Töötasime sel ajal suure Varssavi kontserdimaja projektiga – mis nüüd loodetavasti varsti teostub –, tegime palju koostööd akustikutega ja õppisime muuhulgas, et muusikat ei saa teha ilma vaikuseta. Nii sai see meie projekti keskseks ideeks. Hakkasime mõtlema, kuhu projektis saaks sellise ruumi luua. Sealt tärkas edasi idee, et selles ruumis, selles kohas võiksid kasvada puud, et see oleks nagu tükike metsa keset linna. Sõitsin Tartu projekti ajal mitmel korral Tartu ja Tallinna vahet ja Eesti metsad oli mõjuv vaatepilt. Just veel ka talvine mets – see avaldas mulle sügavat muljet.

Kui keeruline oli kokku panna kõik maja vajadused?

Projekt oli keeruline, aga seda arhitektid ju teevadki – leiavad lahendusi. Aga ühel hetkel hakkas see kõik kujunema väga naturaalsel viisil.

Kas oli ka eeskujusid sellise kooli loomiseks?

No võibolla Londoni Trinity Laban muusika ja tantsu konservatoorium on mingil määral sarnane. Seal on samuti kokku pandud arhitektuurilises mõttes erineva kuju ja vajadustega ruumid ja seal on õnnestunud saavutada sellist elavalt vibreerivat atmosfääri, nagu, ma usun, on praegu ka MUBAs.

Eestis on sel aastal valminud kaks väga suurt kultuuriehitist: Viimsi kultuurikeskus ARTIUM ja nüüd MUBA. Kuidas on seis Euroopas selliste kapitaalsete kultuuriehitistega?

10–20 aastat tagasi ehitati Euroopas väga palju, peaaegu tundus, et iga linn tahab endale kas uut kontserdimaja või muusikaakadeemiat. Suuri arhitektuurikonkursse oli teinekord aastas üle kümne. Nüüd on see kõik juba vähenenud, muidugi ka seoses viimaste aastate olukorra ja majanduslangusega.

MUBA hoone sisekujundusega tegelesid arhitektuuribüroo 3+1 arhitektid Gert Guriev, Markus Kaasik, Helina Lass, Taavi Lõoke, Hanna-Liisa Mõtus, Andres Ojari, Siim Tiisvelt ja Pirko Võmma ning T43 sisearhitektid Ahti Grünberg, Tõnis Kalve, Kadi Karmann, Mari Põld, Ardo Hiiuväin, Kärt Hollo ja Merje Karu. Maja sisekujunduslikke ideid avab lähemalt arhitekt Hanna-Liisa Mõtus.

Kuidas sündisid maja üllatavad ja erilised disainilahendused?

Hanna-Liisa Mõtus: Sisekujundus hakkas hargnema Atelier Thomas Pucheri loodud maja ideest, kus kõige erilisem osa on ju maja avanemine siseaeda. Palju inspireeris muusika- ja tantsumaailm ise. Õppisime palju teemast, millega hakkasime tegelema.

Hoonesse sisenedes avaneb piduliku kuvandiga fuajee ja sellega külgnevad läbi kolme korruse tõusvad kontserdisaalid, lisaks sisehoovi avanevad kohvik ja raamatukogu. Tahtsime, et see mõjuks uhkelt ja natuke aukartustäratavalt, nagu tuleksid kontserdimajja. Olulise arhitektuurse elemendina mõjuvad suured saali mahud, mis läbi kolme korruse tõustes on alati tajutavad. Nende vahel keerdub ühtse lindina läbi kõikide korruste peatrepp. Fuajee on läbi nelja korruse avanev sopistatud ruum. Treppide ja sisehoovi astmete alune pind ja suured avanemised sisehoovi loovad fuajeest põneva dünaamilise ruumi.

Fuajee äärde jäävad puhkealad avanevad sisehoovi terrassidele. Esimesel korrusel raamatukogu ning söökla, millel on vahetu avanemine ja pääs siseaeda. Teisel ja kolmandal korrusel loomeküla ning neljandal ühiselamu ning kooli elutuba ja köök.

Ja siis samas ringis, aga teise iseloomuga on õppetöö pool: muusika- ja üldharidusklassid, harjutussaalid, õpetajate puhkeruumid ja erinevad rekreatsioonialad.

Hoone sisearhitektuuril on justkui kaks kontseptsiooni. Maja avalikus osas kasutasime palju ajatuid ja ehedaid materjale nagu tammepuit, metall, vilt ja paekivi. Kooli pool on heledam ja helgem, kujundasime selle erinevates mahedates rohekates ja sinakates toonides. Õpperuumidel on rahulik õppimist soodustav kujundus hea valguse ning akustikaga. Palju mööblit ja muid elemente on spetsiaalselt sellele hoonele disainitud. Fuajee valgustid, mis tõusevad läbi kõigi korruste kavandas disainer Tõnis Vellamaa.

Kogu maja läbivad tammepuidust elemendid: paneelid ja põrandad on tõesti väga kaunid. Paljudes kohtades on nad nagu mosaiigina väikestest tükkidest kokku pandud.

Selliseid pindu on hoones üle 12 000 ruutmeetri ja materjaliks on tamme industriaalparkett, kokku pandud tükikesi on ligi 9 miljonit. See oli küll töömahukas, aga tulemus, ma usun, on seda väärt. Erinevates kohtades katsusime luua samale materjalile kujunduslikult erinevaid tõlgendusi.

MUBAs on mitu ilusat saali. Milliste mõtetega te neid kujundasite?

Hoone neljas saalis ja helistuudios on kasutatud samu materjale, aga erineval viisil, andes igale oma tugeva iseloomu ja kõla. Suurde saali mahub üle 400 inimese, lava on sama suur kui rahvusooper Estonias. Seinad ja põrand on kaetud tammepuiduga, nii et saal mõjub kui tammepuidust kauss. Seda ümbritseb 360 kraadi ringrõdu. Seinad ja lagi on kujundatud sügavates sinakasmustades toonides, et lagi kaoks kõrgusesse ja ei oleks tajutav. Saalile annavad arhitektuurse eripära kõrged puidust lava aksid, nende abil saab saali ilmet ja akustikat muuta, aga muidugi kasutada ka oma tavalisel otstarbel.

Kui klassikaliselt on saalid ja helistuudiod puidust, siis MUBAs on kasutatud olulise materjalina ka metalli. Suure kammersaali seinad on perforeeritud metall-lehest, mida liigendavad tammepuidust prussid. Väikese kammersaali seinad on samuti tamme industriaalparketist, kuid kaldpaneelid rütmiliselt liigendatud ning laemütsi moodustavad helkivad perforeeritud metallist kassetid. Väikese saali kuju – kõrgusesse pürgiv kitsam ruum – oli kujunduse mõttes teistmoodi inspireeriv.

Majas on väga palju eri tüüpi ja eri kasutusvajadusega ruume.

Jah, see tõesti on väga keeruline maja, palju on erinevaid vajadusi ja kasutusi, millele lahendusi leida ja mida tervikuks siduda. Kogu maja on akustikutega läbi töötatud. Klassidele tegime akustikutega põhjalikud mürauuringud. Igale aknale ja ruumile on määratud oma helipidavus. Projekteerima hakates käisime kogemusi saamas ka Rootsi Kuningliku Muusikakolledži uues õppehoones ja Tartus Heino Elleri muusikakoolis. Majal on väga kõrge isolatsioonivõimega aknad. Pärnu maantee poole jäävad aknad on ehitatud lisaks veel kahest fassaadisüsteemist. Sedalaadi helikindlaid aknaid ei olegi Eestis varem tehtud. See loob kummalise olukorra, et seisad akna juures ja vaatad Pärnu maanteele, bussid ja trammid sõidavad mööda, aga ruumis on täielik vaikus.

Kõrgema helipidavuse jaoks on ruumidel mitmekordsed elastselt seotud seinad, põrandad ning laed ja topeltuksed lüüskambritega. Klasside seintel on suured ruumiakustilised paneelid ja kolmes küljes sametkardinad, et vajadusel akustikat muuta. Igasse klassi on sisse ehitatud kapid, pillide lahtipakkimislauad ja õpetaja töönurk. Kui tavaliselt kasutatakse koolides ja ühiskondlikes hoonetes põrandatel palju plastikmaterjale, siis meie kasutasime ka siin põrandal tammepuitu, et oleks kodusem ja soojem õhkkond, kuna õpilased on pikad päevad majas.
Klasse on väga erinevas suuruses – on individuaalsed harjutusruumid ja suuremad klassid, kus saab mängida ansambleid. Osades ruumides on sisse ehitatud võimendusvalmidus.

Üldharidusklassides on samuti maas tammeparkett ja suured avarad aknad. Igal pool majas on päikesekaitserulood, mis kerivad ette automaatselt. Nad on läbipaistvad, ei takista vaadet, aga soovi korral saab neid muidugi eest ära lükata.

Ruumidesse on sisse ehitatud niisutusega ventilatsioon, et hoida sobivat temperatuuri ja kalleid pille kaitsta. Igasse ruumi on kirjutatud, mitmele inimesele see on mõeldud ja vastavalt sellele on arvestatud ka ventilatsiooniga.

Õpperuumide poolel on igal korrusel oma tunnusvärv: IV korrusel samblaroheline, III korrusel mündikarva, II korrusel türkiissinine ja I tuvisinine. Koridore liigendavad väikesed puhkenurgad – me kutsume neid Pausideks. Puhkenurgad on korruse tooni ja üleni vaibaga kaetud, nagu väikesed karvased pesad, mis tekitavad koridore värvilaike nii, et märkad neid kohe. Kuna muusikud on mängides pikalt ühes asendis, siis oli soov, et neil oleks võimalust ennast venitada. Selleks on siin-seal koridoride orvas varbseinad, võimlemismatid ja pallid. Pea-aatriumi trepi äärsetele laiendustele lõime ka sellised omapärased "linnumajad", mis on väikesed individuaaltöö boksid. Seal saab kirjutada, midagi salvestada ja kui tahad hetkeks omaette olla, saad igal ajal sinna majakesse pugeda.

Üldharidusplokis on puhkealal istumispesad lauakeste ja raamaturiiulitega, kus saab koos aega veeta, kodutöid teha või raamatut lugeda, IV korrusel avaneb terrassile suurem kooli ja õpilaskodu ühine elutuba. Seal on kaks köögiplokki söögialaga, spordinurk, kus saab mängida lauatennist, lauajalgpalli, puhkeala tugitoolide ja diivanitega ning ka väike kino astmestikuga istumiseks, kus saab koos vaadata filme või õppematerjale ja korraldada üritusi.

Majas on oma ujula koos saunaga. See on väga oluline ka balletiõpilastele, et nad saaksid basseinis ja saunas lihaseid lõdvestada. Majast väljapoole jäävad veel mõned aktiivalad: põhja poole ronimisala ja väike tänavakorvpalli väljak, teisele poole jooksurajad ja välijõusaal.

Õpetajate toa ruumid on avatud disaniga, aga pakuvad ka rohkelt eri variante.

Üks suur õpetajate puhkekoht on maja administratiivplokis, mis jääb Pärnu maantee äärde. See on korruse üldtoonis: maas on türkiisikarva vaipkate, seal on puhkealana suurem köögiruum, kus on erinevad võimalusi nii töötegemiseks kui puhkamiseks: baaripukid ja söögilauad, rohkelt erinevaid istumispesasid – mõned kõrgete seljatugedega, kus saab kobaras koos olla, et teha väiksema grupiga kasvõi koosolekut. Igal korrusel on ka veel väiksemad õpetajate puhkenurgad – alati ei jõua ju sinna suurde ruumi minna. Igaüks saab leida endale sobiva. Kõike hakkavad liigendama taimekastid, mis toovad ruumi rohelust.

Õpilaskodu tubades hakkab silma nutikas ruumikasutus.

Õpilaskodusse on planeeritud kahesed ja kolmesed toad. Toad on kõik kujundatud korruse rahulikes samblarohelistes ja valgetes toonides. Kolmestes tubades on all kaks voodit ja kolmas on ehitatud üles nagu nari omaette boksina. Mõtlesime, et selline asetus – nagu mängumaja – loob põnevust ja võiks lastele meeldida. Tubade seintes on mahukad kapid, töölauad ja toolid. Kolmestes tubades on pesuruum ja WC toas sees, aga kahestes tubades on toad mõlemal pool ja kahe toa vahel ühine pesuruum ja WC.

Avage palun pisut ka siseõue ja terrasside kujundust.

Siseõue ehk "vaikuse aeda" on rajatud haljassaared, mille vahel looklevad teed. Idee oli see kujundada metsalikuks, sinna on istutatud erinevaid püsitaimi. Puudest valisime siseaeda pihlakad – eri sortidest, mille marjad ja lehed sügisel võtavad erineva värvuse kuldkollasest tumepunaseni. Pihlakad valisime ka sellepärast, et neil on ka talvel marjad küljes ja on lume sees ilusad.

Haljassaarte sisse on peidetud ringjad pingid ja ala keskel on koolile loodud skulptuur "Helix". Sisehoov avaneb ja laieneb trepistikega ülespoole terrassidele, mis on liigendatud lopsakate taimekastide ning suurte puidust istumispindadega. Terrassidele pääseb igalt korruselt.

Hoovi valgustuse tahtsime jätta pigem naturaalseks ja õhkkonna mugavaks hämaraks: valgus, mis maja akendest kumab, ja siis on veel taimede sisse peidetud väikesed lambid, nagu helendavad pulgakesed – mina kutsun neid hatifnattideks –, mis annavad õrna valgusekuma.

MUBA juhtkonnal seisis ees keerukas ülesanne ehitada üles kolme kooli – Tallinna muusikakeskkooli, G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Tallinna balletikooli ühenduse uus õppestruktuur. Lisaks sellele oli vaja veel integreerida kaks erinevat klassikaosakonda – muusikakeskkooli ja Otsa kooli omad – ja Otsa kooli rütmimuusika osakond. Uue kooli sisuliselt toimima hakkamisest ja uutest võimalustest räägib MUBA klassikalise muusika õppejuht Reet Käärik.

Kuidas on praeguse seisuga kavandatud õppekorraldus uues majas, kus on kokku läinud kolm kooli ja õpilased erinevas vanuses?

Reet Käärik: Oleme nüüd üks kool, kus õpilasel on mitmeid erinevaid valikuid, mis tasemel ja õppekaval ta õppida soovib. MUBA võtab üle muutumatul kujul kõigi kolme liituva kooli õppekavad ja õppetöö jätkub selle põhiselt. Õpetame nii põhikooli ja gümnaasiumi kui ka kutseõppe ja kutsekeskhariduse õppekavadel. Kuna need õppekavad tegutsevad eri seaduste, "Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse" ja "Kutseõppeasutuste seaduse" alusel, siis neid ei saa kuidagi n-ö ühte patta panna.

Sisu mõttes käsitleme klassika erialasid valdkondade põhiselt koos, see tähendab et näiteks keelpilliosakonnas on koos nii gümnaasiumi kui kutseõppe keelpilliõpilased ja -õpetajad, samuti on teistel erialadel. Iga eriala koordineerivad septembrist tööd alustavad juhtõpetajad – klahvpillide erialal Martti Raide, keelpillidel Saale Kivimaker-Rull, puhk- ja löökpillidel Lauri Sepp, koorijuhtimise erialal Ingrid Kõrvits, klassikalisel laulul Kädy Plaas-Kala, heliloomingu ja muusikateoreetiliste ainete erialal Sandra Kalmann, kammermuusikas Nata-Ly Sakkos ja üldklaveri osas Kersti Sumera. Keelpilli erialade mentorina alustab Tiiu Peäske.

Kas praeguse seisuga saavad kõik jätkata soovinud õpetajad nii muusika kui üldhariduse poole pealt uues koolis edasi töötada?

Jah, kõigi lepingud võeti üle. Oli ka neid, kes ei soovinud uude kooli tulla, kuid enamus on tahtnud jätkata. Üksikutele vakantsetele ametikohtadele võtsime tööle uusi inimesi. Nii alustavad sel õppeaastal meil tööd Elle-Riin Volmer klaveri-, Regina Udod kontrabassi-, Kerit Ilves klarneti- ja Toomas Vana trombooniõpetajana.

Kuidas läks uute õpilaste vastuvõtt? Kuhu on olnud rohkem, kuhu vähem tulijaid?

Koolile riiklikult lubatud õpilaste koguarv pea 700 täitus hästi olemasolevate õpilaste ja uute tulijatega. Tallinna muusikakeskkoolis oli lausa üle aegade suure soovijate arvuga vastuvõtt, ka Otsa koolis oli vastuvõtt stabiilne. Klassikaosakonnas oli kõige rohkem tahtjaid keelpilli erialadele. Viiulierialal on meil üldse kõige rohkem õpilasi, samas vioolasid ja ka tšellosid on vähe. Klavereid oli võrdlemisi palju.

Samas on erialasid, kus on sisseastujate põud, tihti on need aga ka väga vajalikud erialad, eriti just puhkpillid. Praegu on näiteks kehvas seisus metsasarv, oboe, madalad vaskpillid. Ka koorijuhte tuli vähe – seal on olukorda võibolla mõjutanud ka pandeemia, kuna koorid ei saanud pikka aega tegutseda. Keeruline olukord on muusikateaduse erialaga muusikakeskkoolis ja muusikateooria erialaga Otsa koolis, kuhu on aastaid olnud väga vähe sisseastujaid. Professor Toomas Siitaniga muusikateaduse tuleviku üle mõtiskledes jõudsime arusaamale, et midagi tuleb ette võtta. Koostöös heliloomingu ja muusikateoreetiliste ainete juhtõpetaja Sandra Kalmanniga lõime uue, muusikakultuuri eriala. Õppetöö käib uuel erialal peamiselt grupipõhiselt, õpilased läbivad neli teemaderingi: kuulamiskuluur, kõneõpetus, visuaalkultuur ja kirjakultuur. Õpe kestab kolm aastat ja viimasel aastal saab õpilane valida sõltuvalt oma huvidest spetsialiseerumise muusikateooria või muusikakorralduse suunal. Loodame selle erialaga vältida olukorda, kus nii Tallinna muusikakeskkooli kui Otsa kooli õpilased jätsid kooli pooleli, kas liiga intensiivse tempo või liiga aineid täislükitud õppekava tõttu. Meie gümnaasiumiõpilasel ei ole ju võimalik õppetsükli pikkust vabalt valida, nagu see näiteks on Soomes, kus saab ise otsustada, mitme aastaga küpsuseksamiteni jõutakse ja selleks valmis ollakse.

Milliseid klasse on uues majas võimalik kasutada klassikasuuna õpetajatel ja õpilastel? Milliseid uusi instrumente on kooli juurde tulnud?

MUBAs on väga palju erinevatele vajadustele vastavaid klasse. Klassikaklasse on saja ringis, nende hulgas klassid, kus tunde teha ja harjutusruumid, kahe klaveriga klasse on 27, eraldi klassid on keelpillidele ja puhkpillidele. Siis on suuremad ansambliklassid, eraldi lauluklassid, vanamuusika klass, kontrabassi, harfi, kandle, akordioni, klavessiini, oreli ja löökpillide klassid. Eraldi on õppeklass klaverimeistri erialale ning muusikateaduse ja kompositsiooni erialale. Rohkesti on erinevaid harjutusklasse. Üldainete ja muusikaliste üldainete klasse on kokku 43, nende hulgas ka suur ja väike auditoorium loenguteks ja suuremateks grupitundideks. Auditooriumid on sobivad ka kooridele, kuna seal on tõusev astmestik laudade ja toolidega, kus on hea teha kooriproove. Balleti osa sisaldab 2 suurt ja 4 väiksemat balletisaali.

Pillidest on juurde ostetud 61 uut klaverit – markide poolest "Kawaid", "Yamahad", "Petrofid" ja "Estoniad", kõiki enam-vähem võrdselt 15. Suurde saali osteti juurde uus "Yamaha" kontsertklaver ja seal on ka Otsa kooli saalis olnud kontsert-"Yamaha". Suures kammersaalis on uus "Steinway" kontsertklaver ja Otsa kooli saalis olnud kontsert-"Steinway". Olemasolevatest klaveritest toodi Otsa koolist 30 klaverit ja TMKKst 55. Uusi keelpille ja puhkpille praegu juurde tulnud ei ole, küll aga sai palju täiendust kooli rütmimuusika pool.

Klaverihäälestajatest on majas töötamas Rodion Matvejev, Eve Laasi, Anti Rallmann ja Fred Proso.

Kuidas on planeeritud MUBAs orkestrite ja teiste suuremate kollektiivide töö?

MUBAs hakkab tegutsema sümfooniaorkester, mida juhendab Jaan Ots TMKKst, ja kammerorkester, mida juhendab Edoardo Narbona Otsa koolist. Mõlemad kollektiivid varieerivad nii keelpilli- kui sümfooniaorkestri koosseise vastavalt esitatavale kavale. Puhkpilliorkestrid ühendavad jõud Aavo Otsa juhendamisel. Koolis tegutseb 6 koori: I klassi koor, mudilas-, poiste-, laste-, neidude- ja segakoor. Koore juhendavad Ingrid Kõrvits, Janne Fridolin, Jaanika Kuusik, koormeistrid Külli Kiivet ja Triin Ella. Soovime, et suured muusikakollektiivid oleks see koht, kus kogu kooli õpilased saaksid kokku puutuda ja koos musitseerida.

Mil moel hakkavad toimuma arvestused, eksamid ja kontserdielu?

Arvestusi ja eksameid hakkab koordineerima klassika osakonna juhtõpetajate meeskond. Nooremate eksamid, arvestused ja kontserdid oleksid päeva esimeses pooles, aga kutseõppele ja gümnaasiumi vanematele klassidele planeerime need hilisemale kellaajale, pärast üldharidustunde ja väljaspool koolis käivate gümnaasiumi koolitunde. Aga kõiki õpilaskontserte ja muid üritusi planeerime küll teha koos. Kontsertidega ongi hea alustada koolide ühise koostöö puutepunktide otsimist, sest koosloomine tekitab sellise loomingulise sünergia, mida eraldi saavutada pole võimalik.

Kontserdikorraldusega tegelevad MUBAs Lauri Sepp, kes oli selles ametis ka Otsa koolis, ning TMKKst tuli üle Meeli Jõgiste. Kavas on teha muidugi kõikvõimalikke eri tüüpi koolikontserte: osakondadeülesed kontserdid, erialakontserdid, õpetajate klassikontserdid, temaatilised kontserdid, aga plaanis on korraldada ka avalikke kontserte, kuhu saaks ka väljastpoolt publik kuulama tulla. Oleme planeerinud tunniplaani kogu kooliperele ühisajad, kus saame erinevaid ühisüritusi, arutelusid ja muid loomingulisi sündmusi korraldada.
Meie majas on kontsertideks erakordselt head tingimused. Siin on kahel tasandil, ringrõduga suur saal, mis mahutab 463 inimest. Klassika kodusaaliks saab olema suur kammersaal, mis on väga inspireeriv kõrge, huvitava sisekujundusega ruum, seal on kohti 126. Siis on meil veel väike kammersaal 72 kohaga, 2 auditooriumi, suuremas auditooriumis saab vaheseina abil ka ruumi liigendada. Ja kontserte saab teha kas või üle kogu maja, näiteks kooli sisehoovis ja erinevatel tasanditel asuvatel terrassidel või kohvikulaval, kus juba ongi selleks klaveri ja mugavate toolidega koht olemas. Tingimused peaksid olema inspireerivad.

Milliseid arvamusi ja soove oled kuulnud õpilastelt ja õpetajatelt uue kooli kohta? Küllap on ju ka hirme muutuste ees?

Muutustega kaasneb muidugi ka hirme, see on loomulik. Tundub, et õpetajatel on neid rohkem kui õpilastel. Aga tänapäeva elus ilma muutumiseta ei saa ja nendega peab tahes-tahtmata kaasas käima. Kohanemisvõime on tänapäeval üks väga oluline oskus, eriti muusikule. Mina leian, et kui siia kooli koonduvad nüüd mõlema olulise muusikakooli, muusikakeskkooli ja Otsa kooli klassika professionaalid, siis meie valdkond saab sellest muutuda ainult veel tugevamaks ja avatumaks.

Õpilased ootavad midagi uut, paremat, ägedat, avatud keskkonda, kus nad saaksid kõike, mida nad ise soovivad, parimal moel arendada. Õpilastel on tegelikult päris palju ideid, neid tasub kuulata. Meie asi on aidata nende unistusi ellu viia. Kui siiani oldi nagu üksteisest eraldi, kokkupuudet oli võibolla vaid erialakonkurssidel, siis nüüd on nad siin kõik koridoride peal koos. Õpilased tahavad omavahel tuttavaks saada ja ootavad koostegemisi. MUBA majas on mõnusaid nurgakesi, kus saab aega veeta, üksteisega juttu rääkida, lugeda või komponeerida või lihtsalt puhata.

Veel üks sünergia, mis siin majas kindlasti tekib, on see, et siin on väga erineva taustaga õppijad: Otsa koolis eri vanuses, erineva kogemusega muusika juurde jõudnud inimesi, muusikakeskkoolis jälle maast-madalast, lapsest peale sihikindlalt kasvatatud noori muusikuid. Kui puutud kokku selliste väga erinevate kogemustega ja näed, kui palju teised pingutavad oma kunsti nimel, kas või näiteks baleriinid, siis see inspireerib sind ka rohkem harjutama ja pühenduma.

Otsa koolist tuli MUBAsse üle sealne ulatuslik ja pikkade traditsioonidega rütmimuusika õpe. Kui klassika suunal on koolis kaks erineva taustaga klassikaosakonda, siis rütmimuusikas sedalaadi integratsiooni pole. Rütmimuusika õppe hetkeseisust räägib selle ala õppejuht Maarja Soomre.

Milline rütmimuusika õpe ootab ees uues MUBAs?

Maarja Soomre: Olemasolevad õppekavad jätkuvad nii, nagu nad olid Otsa koolis, õpilased ja õpetajad tulevad MUBAsse üle. Meil on kaheaastane eelõpe, kus saab õppida rütmimuusika instrumente, rütmimuusika laulu eriala ja maailmamuusikat. Sellele järgneb põhiõpe, kus eelpool nimetatud erialadele lisandub ka helindus. Mõned aastad tagasi Otsa koolis algatatud jätkuõpe on ka MUBAs edasi, seal saab ennast täiendada sellistel erialadel nagu muusikaproduktsioon, muusikaettevõtlus, pilliõppe juhendaja ja ansamblijuhendaja.

Uus asi on aga rütmimuusika õpe põhikoolis. Sinna saab tulla juba alates V klassist.

Kas erialadele on endiselt jäänud osakondade koordinaatorid?

Koordinaatoreid ehk juhtõpetajaid on isegi pisut rohkem. Tahtsime minna õppega veelgi rohkem süvitsi. Rütmimuusika laulu koordineerib Eve Pärnsalu, instrumentidel on juhtõpetaja Mart Soo. Ansamblite peal on Mairo Marjamaa ja tema koordineerib ka uut põhikooli rütmimuusika õppe osa. Meil on ka uus rütmimuusika teoreetiliste ainete juhtõpetaja – Martin Kuusk, ning helinduse ala juhtõpetaja on jätkuvalt Rene Keldo.

Muusikaettevõtluse võttis üle Silvia Käsk – varasematel aastatel tegeles sellega Karl Sirelpuu –, ja muusikaproduktsiooni juhib Taavi Paomets. Silvia Käsk on ka ise muusikaettevõtluse jätkuõppe Otsa koolis lõpetanud, sellel alal mitmel pool töötanud, olnud ka Viljandi kitarrifestivali korraldusjuht. Taavi Paomets on muusik ja produtsent. Maailmamuusika osakonda koordineerib sellest aastast Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud muusik Tanel Sakrits ja jätkuõpet viiuliõpetaja Eva Punder.

Kas uusi õpilasi astus MUBAsse soovitud arv?

Läks üle ootuste hästi. Rütmimuusika suunal oli sellel aastal sisseastujate seas väga suur tung. Rütmimuusika laulu erialale on alati tohutult palju tahtjaid, aga seekord oli näiteks jazz-klaveri erialale palju soovijaid. Ka muusikaettevõtlus ja muusikaproduktsioon on alates nende asutamisest olnud väga suure konkursiga ja paljude kandideerijatega erialad. Muusikaettevõtluse õpe on ka andnud väga häid tulemusi – siit on tulnud juba rida tugevaid tegijaid, kes töötavad kontserdikorralduses, produtsentidena ja mujal, näiteks Greten Lehtmaa, Merilyn Poks, Hanna Lotte Krall, Silvia Käsk – meie nüüdne selle ala juhtõpetaja –, Mati Tubli, Kertu Süld, Franck Reisner jt.

Võib siis öelda, et suured muutused ole õppida soovijate arvu vähendanud?

Kindlasti mitte, sest need võimalused, mida MUBA hakkab pakkuma, on ilmselgelt palju paremad kui eelmistes koolides. Mulle on Otsa kool väga armas, meil kõigil on ta südames, tuleme sealt oma harjumustega, see on täiesti loomulik. Aga peame õppima kohanema. Saab olema huvitav aasta, et kolm uut organisatsiooni üheskoos toimima saada.

Kui palju ja milliseid ruume on kasutada rütmimuusika valdkonna õpilastel?

Me tegelikult ei erista ainuüksi rütmimuusika ruume. Mõte on see, et ruumid on kõigile kasutatavad. Loomulikult on olemas klasse kindlatele vajadustele, kas vastava tehnika või keskkonnaga. Klassid hakkavad loomulikult jagunema ka praktiliste vajaduste põhiselt: ühed on sobivamad klassikale, teised rütmimuusikale. Aga otseseid piire ei ole, hakkame klasse n-ö ristkasutama.  
MUBA majas on nüüd tipptasemel stuudio parima tehnikaga. Rütmimuusikutel on kasutada neli ansambliklassi, samuti black box. Majas on neli suurepärast saali. Klasside sisustus on viimase vindini läbi mõeldud, et oleks hea tegelda kõigi rütmimuusika stiilidega. MUBA on selliste suurte ja tänapäevaste võimalustega, et siia saab tuua tuntud nimesid ka väljastpoolt Eestit workshop'i tegema, kõik tingimused on olemas.

Kuidas on edenenud eelmisel aastal loodud uus eriala maailmamuusika?

Areneb hästi! Teisele aastale minejaid ootab ees India muusika avastamine, kus õpetajaks on sügavate teadmistega ja selles valdkonnas pikalt sees olnud Krista Citra Joonas. Uusi tulijaid on ka olnud parasjagu. On oluline, et maailmamuusika õpet saab nüüd ka Tallinnas, st Põhja-Eestis, kuna suurem keskus on sel alati olnud Lõuna-Eesti ja Viljandi.

MUBA struktuuris on uudse ametina loodud ka erinevad loovjuhi ametikohad – ikka selleks, et ideed oleksid värsked. Loovjuhte on neli: klassika loovjuht Andres Kaljuste, rütmimuusika loovjuht Reigo Ahven, balleti loovjuht Teet Kask ja üldhariduse loovjuht Heili Einasto. Oma mõtteid ja tundeid seoses MUBA majaga uue õppeaasta lävel jagab balleti loovjuht Teet Kask.

Mis on teile MUBAs loovjuhina eriti oluline?

Teet Kask: See, et koolis lähenetaks igale õpilasele individuaalselt ja õpetajad areneksid pidevalt edasi. Kui õpetaja ise ei ole uudishimulik, ei otsi, ei ole dialoogis iseenda ja ümbritsevaga ning ei praktiseeri, mida on tal siis pakkuda? 
Kõik see on üks tervik, mida tuleb juurutada iga päev ja igal hetkel. See testib kohe, kus su süda on seoses MUBAga, st seoses loomingu, elu ja selle mõtestamisega. Kas see on elustiil või töö tegemine, et arveid tasuda. Kui eesmärgid on oma ninast kaugemal, siis sinu ja su eesmärgi sisse jääb sinu nina nii või teisiti.

Kuidas iseloomustaksite MUBA maja ja kooli?

MUBA maja on mitmekülgsete oskuste, hoole ja loomingu tulemus. Igas detailis on tunda inimeste head käsitööd, loomingut ja läbimõeldust. Selle maja iga nurk on inspiratsioon – see hoone mõjub ülendavalt. See on inspiratsioon ja partner nii õpilastele kui õpetajatele. Sellel on pühapaiga olemus nii õppimiseks, intellektuaalseteks aruteludeks kui ka loominguks. Sisenedes haarab hoone sind kohe esteetilisse maailma. MUBA maja ongi oma olemuselt Õpetaja. MUBA maja pakatab õigest energiast juba enne õppeaasta algust.