"See on saanud alguse 2009. aastal, kui ma läksin magistrantuuri. Mul oli vaja teha magistrantuurikontsert. Hakkasin otsima erinevaid repertuaare ning ma leidsin Tormise "Külavahe laulud". Ma ei olnud eluski sellest varem kuulnud," sõnas Fridolin, millal tärkas temas armastus soome-ugri pärimuskultuuri vastu. "Otsisin arhiivist välja Eesti Raadio näite, kuidas nad seda laulavad," meenutas ta.

"Võtsin ühendust Anne Türnpuga ja sealt algas meie väga pikk koostöö ja sealt algas minu armastus Veljo Tormise loomingu vastu. Kohtusin ka peale seda Veljo Tormisega," jätkas Fridolin. "Kui me olime "Külavahe laulud" ära teinud, siis me asusime n-ö päris soome-ugri muusika juurde ning lavastasime koos Anne Türnpu ja Eva Kolditsaga mitu tsüklit Veljo Tormise muusikast."

"2012. aastal käisime ka Ingerimaal, kus me ühte vanadekodu külastasime. Nägime 90-aastaseid ingerlasi, kes rääkisid ja laulsid ingerisoome keeles," sõnas Fridolin. "See jättis täiesti kustumatu mulje."

"Minu jaoks on muusikal vägi, mis ka üksinda, teiste inimesteta, aitab," oli Fridolin kindel. Ta lisas, et kui üksik inimene leiab muusikapala, mis talle meeldib, siis sellest on väga suur abi.

"Kui inimene on juba üksildane, siis teda võib olla keeruline märgata. Keeruline on märgata ka üksildasi lapsi koolis, aga me püüame seda teha," rääkis Fridolin, lisades, et pikaaegne üksildane olek võib viia stressi ja drepressioonini.