Kuidas on läinud uue ooperi "Crisis" proovid? 

Proovid on muidugi väga-väga intensiivsed. Helilooja jaoks on see on ülimalt põnev ja ka omamoodi raske aeg, kui sinu enda kirjutatud muusika sind väga intensiivselt ründab. Keeruline on pärast proove unerahuni jõuda. Kõik see loodu keerleb, kumiseb, heliseb, pöörleb, kaigub, kajab ja kõneleb kuskil sisemistes katedraalides väga jõuliselt. Ja ometi teeb see protsess väga õnnelikuks.

Ootamatu on mõnes mõttes isegi väga oodatud. Ooper on emotsioonide žanr. Sõnateatris, kontserdil või isegi filmis ei ole võimalik selliseid kurve ja kaari emotsioonidele anda, nagu on ooperis koostöös sõna, laulmise ja muusikaga.

Kõige ootamatum ehk ongi see, et hommikuti proove alustades vaim ja keha ei ole kuidagi veel valmis, et sind selliste emotsioonidega kohe seina külge lüüakse. Võib-olla on selles ka midagi eestlasele väga omast, et emotsioonid püüame jätta suhtluses kõige viimaseks. Aga ooperis on nad esiplaanil ja kuidagi peab nendega hakkama saama. Nagu ka elus. Ja tegelikult on see võimas tundmine, et selline jõud on inimesel kasutada. 

Milline on "Crisise" eellugu?

Maailmakriisid tundusid ja tunduvad lõppematutena. Astume aina ühest järgmisse ja järgmisse ning samal ajal veel mitu tükki kestavad. Kuhu on jäänud meie turvaline maailm? Meie maailm, kus saime kunsti teha, ennast teostada ja iseenda kriise läbi elada? Millal raugeb me jõud?

On natuke isegi naljakas või naeruväärne praegu sõdade ja keskkonnakriiside taustal nõuda tähelepanu ühele inimesele ja tema sisemisele kriisile. On see üldse oluline? On see moraalne olla iseenda kriisi kütkeis ajal, kus maailm ägab ja kuumeneb üle?

Ja teisalt on isiklik kriis saabudes ikka väga reaalne. Nimetame seda siis keskeakriisiks või millekski veel, aga kui ta on kohal, on ta kohal täiega. Täiesti. Täiuslikult. 

Selliste mõtetega pöördusin Andri Luubi poole, kes neist sädet sai ja idee lahti kirjutas. Kriisiooperi idee vaimustas ka Tõnu Kaljustet ja nõnda hakkasime ooperi loomise suunas liikuma.  

Kellest "Crisise" muusika inspireeritud on? 

Eelpool oli juttu ooperi lähtest. Andri Luup lõi libreto mahedast baritonist Barichellost, kelle hiilgavat lauljakarjääri tabavad ebakindlad noodid ja tüdimus ja kes viskub uutele väljakutsetele vastu. 

Muusikaliselt on minu jaoks inspireeriv olnud üks Wagneri põlastav lause Verdi ooperite muusika kohta – need on justkui suur kitarr, lehv kaelas. Justnimelt! Olgu laulev, itaaliapärane, mitte liiga orkestriga kinni taotud, lauljate hingele ja kaunitele nootidele keskenduv. 

Itaaliale vihjavad toredasti ka Andri antud tegelasnimed – maheda tšellolaadse tämbriga Barichello, tema poeg Bambiino ning naised Unadonna ja Madonna.

Selgitage veidi lahti koomilise ooperi mõiste. Kust on see alguse saanud? 

Algselt etendati koomilisi oopereid Itaalias tõsiste ooperite vaheajal. Me oleme aga üsna vabalt suhtunud sellesse mõistesse. Võiks ju küsida, mis on selles koomilist, kui inimene satub kriisi, talle ei paku rõõmu ei tema töö ega senised suhted. Samas ütles lavastaja Veiko Tubin pärast Andri Luubi teksti lugemist, et midagi nii naljakat pole ta ammu lugenud.

Tragöödia on ennast mähkinud ennast komöödilisse varjukuube või vastupidi. Küsimused ja valikud on vägagi tõsised. Emotsioonid on võimendatud ja tekst on väga vaimukas. Muusikas ei ole ma ennast eemale hoidnud nii-öelda ooperistandarditest. Mõni tuntud viisikäänd on teadlikult noodis, mõni riivamisi ja ilmselt suur osa ka alateadlikult, suurest ooperi üldisest vaimustusest kantult.

Valisite libretot autoriks Andri Luubi, kuidas see valik teoks sai?

Andri aitas Birdname'i nime all tegutsevat loometruppi (Timo Steiner, Sander Mölder, Teet Kask, Tiiu Tamm) meie esimese balleti "Keres" jutustuse loomisel. Sealt tajusin tema erakordset huumorimeelt ja ka absurditaju. Nii oli suhteliselt kerge "Crisise" kontekstis Andri peale tulla. Ja libreto on tõesti väga hästi õnnestunud. Pikkuse huvides tuli teksti natuke kärpida ja igast välja jäänud sõnast oli tuliselt kahju.

Keda ootate "Crisist" kuulama-vaatama?

Ikka neid, kellele ooperimuusika ja selles väljendatu kallis on. Kes on valmis kohtuma (iseenda) tunnetetulvaga või vähemalt mõtisklema nende väärtuse ja jõu üle ning kes lisaks naudivad ooperis oma kodukeelt, eesti keelt. Eesti keel on laulmiseks tõesti väga-väga ilus ja paljude võimalustega. 

Ja tõesti, sellist kirge, mida ooper võimaldab lavale tuua, seda muudest žanritest ei saa.

Millised on teie enda viimased muusikalised elamused?

"Crisisega" seoses oli oluline mulle Itaalia tunnetust muusikasse saada. Kuulasin palju itaalia rahvamuusikat – tarantellasid, Napoli aariaid, revolutsioonilisi laule jm. Muidu lähtuvad muusikalised elamused tihti mingitest välistest impulssidest. Näiteks ühes romaanis viidati Schuberti keelpillikvartetile, kuulasin need kõik uuesti läbi ja elamus oli võimas. 

Heiner Goebbels on uuesti tulnud kuulamislauale. Mari Kalkuni uus plaat on samuti võimas kogemus. 

Plaanite te ise Birgitta festivalile midagi veel vaatama ja kuulama minna?

Usun, et teada-tuntud teoste kõrval saab James McMillani kammerooper "Halastus" eriliseks elamuseks.