Steiner selgitas, et tegelikult on palju selliseid loomevaldkondi, kus konkreetset töökohta kuskilt struktuuris polegi. "Kui ma endale kõige lähema ehk helilooja peale mõtlen, siis ega neid kohti, kuhu tööle minna, ei olegi, tuleb ise leida need võimalused," kinnitas ta.

"Võib-olla jääb vähemaks neid õpetajaid, kes tegelevad ainult õpetamisega, nooremad, kes kas õpetajamaastikule liiguvad muusikavallas, nad on ka ise orkestrandid või mängijad," tõdes Steiner ja lisas, et seda on raske öelda, kas see nende fookust ära võtab. "Tänapäeval õpetatakse seda ka rohkem, minu põlvkonnale psühholoogiat sellisena ei loetud, kuidas fookust hoida."

Hetkel MUBA-s sellist õppeainet ei ole, kuidas muusik end müüma peaks. "Oluline on küll see, kuidas kirjutada, kuidas kõneleda ja kuidas riidesse panna, seda küll õpetatakse, et see kõik moodustaks terviku," mainis ta ja lisas, et üks idee on ka see, et nende õpilastel oleks stiili.

Näitleja ja lavastaja Mari-Liis Lill sõnas, et kuigi ta astus lavakunstikooli juba 20 aastat tagasi, ei ole tema armastus teatri vastu nende aastatega ära kadunud. "Ma usun, et ma läheksin ikka teatrikooli," kinnitas ta ja mainis, et kui aga vaadata statistikat, siis lavakunstikooli tudengite arv on aasta-aastalt vähenenud. "Seega tänapäeva noored küsivad küll endalt, et kas kultuuriinimese elu on see elu, mida ma jaksan ja tahan elada."

Kuigi tihti ei taheta seda tunnistada, siis Lille sõnul mõjutab kultuurimaastikku paratamatult ka turumehhanism. "Selles ajas me ei ela juba ammu, kus sa said pärast teatrikooli lõpetamist kindlasti suunamisega teatrisse tööle," ütles ta ja tõdes, et kui kunagi said enamik teatrikooli lõpetanud teatrisse tööle, siis nüüd on pisut liialdades hoopis vastupidi ehk enamik ei saa tööle ja mõned saavad. "Keegi võiks statistiliselt välja arvutada, kuidas see täpselt on."

Sel ajal, kui Mari-Liis Lill teatrikooli lõpetas, peeti tabuks seda, kui noor näitleja läks ise teatrisse uurima, kas ta tööd saaks. "See ei olnud kombeks, seda kuidagi häbeneti ja see oli pigem nõrkuse tunnus, aga mulle tundub, et me oleme sellest üles saamas," sõnas ta ja mainis, et nn enesemüümisele vaadatakse siiski praegugi viltu. "See on aegade ülene küsimus, kas kunstnik peab kõnelema ainult läbi oma loomingu või tal on õigus ka kodaniku, kunstniku ja inimesena kommenteerida seda, mida ta teeb."