Risto Joosti sõnul saab ooper elada vaid läbi uute teoste. "Siis me saame seda maailmapilti peegeldada, kas see sai tõesti ka selleks teoseks, mida ka järeltulevad põlevad kuulavad, või mitte," ütles ta ja lisas, et tema jaoks ongi ooperi juures alati kõige olulisem märksõna, et see peab olema mõeldud kaasaegsele inimesele. "Mulle isiklikult ei meeldi ooperit vaadata ja tajuda nii, et ta on küll laval perfektne, aga ta ei puuduta mind."

"Kaasaegse inimesele tuleks lahti selgitada, et ooper on ajalooline kunst, ta ei ole tegelikult kaasaegne kunst, ma arvan, et kaasaegne kunst on muusikateater," selgitas Joost ja lisas, et seetõttu peaks tegema ooperi mõiste reformi. "Peaksime selgitama inimestele lahti, et ooper on interdistsiplinaarne muusikateatri vorm, mis kaasab vajadusel kõik ja võib ka kõigest lahti öelda."

"Inimestele peab pakkuma võimalust sellest loomulikul moel aru saada, see ei tohi tekitada võõristust, aga selleks on vaja seda õlekõrt ja kutsuvat formaati, mille saab teater ise ära teha," mainis ta ja kinnitas, et vaatajas peab tekkima tunne, et tema haridustasemele vastavalt – isegi neile, kes pole üldse muusikateatris käinud – on see vastuvõetav. "See peaks minu arvates olema asja baas."

Loog: ooperiplahvatus toimus siis, kui sain aru, et seal on kõik võimalik

Alvar Loog kinnitas, et lapsena oli ta Viljandi poisina suurest muusikateatrist üsna kaugel. "Täispikka ooperit ja balletti väga palju televiisorist ei näinud ja kodulinnas ei olnud võimalik vaadata," selgitas ta ja mainis, et vaikselt ooper tinistas ta ära. "Just selle mastaabiga, mida ma ei tea üheski teises loomingulise eneseväljenduse valdkonnas."

"Üks asi on avastada klassikateoseid, seda ilu ja rõõmu on seal nii kohutavalt palju, võib Monteverdist pihta hakata ja tulla kaasaega välja," sõnas Loog ja tõdes, et ooper ei allu ka žanrina mingile ühisnimetajale. "Ta on niivõrd rikas ja eripalgaline, kellel on vähegi aega, huvi ja püsivust, leiab sealt alati oma ning selle oma kõrvalt ja vahelt ka igasugu muud asjad."

"Minu jaoks see tõeline ooperiplahvatus tuli sel hetkel, kui ma sain aru, et ooperis on kõik võimalik," ütles ta ja lisas, et ooper suudab endas vajaduse korral integreerida kõik kunstižanrid. Küll aga tõdes ta, et kaasaegset ooperit on meie ümber üsna vähe ning selleni tuleb ise jõuda. "Eriti just klassikaline 19. sajandi romantiline itaalia ooper on kogu aeg meie ümber, me oleme temasse juba sisse sündinud."

Noorte vaatajate kaasamiseks ei ole Loogi arvates aga vaja tingimata klassikat ja uut võimsat ooperimaja. "Ennekõike me vajame väikest maja, selline pisike saal, kus on inimestel võimalik eksperimenteerida, kuhu on ka nooremal publikul lihtsam tulla, ideaalis see võiks Telliskivis olla, et piletihind ei ole 40-50 eurot, vaid on 10 eurot, et etendus ei kesta kolm-neli tundi, vaid miks mitte näiteks kaks pooletunnist lühiooperit."

"Praegu on trepiaste suurde majja ja suure teatri juurde väga kõrge," sõnas Loog.

Joost: küsimus on selles , kas helilooja tahab, et tema looming oleks kõige paremas mõttes meelelahutuslik

"Väga paljud heliloojad ei kirjuta teadlikult mõeldes publikute, et see puudutaks teda kui klassikaline meloodilis-harmooniline kujund," mainis Risto Joost ja ütles, et kõigepealt tuleb hakata mõtlema, millisesse konteksti helilooja oma ooperi kirjutab. "Ta kirjutab selle konteksti, kus on loodud Monteverdi, Mozarti ja Wagneri ja nii edasi ooperid, see kõik on talt taustal kõrvas ning siis ta üritab sinna peale teha oma nägemuse."

Joosti arvates on küsimus pigem selles, kas helilooja tahab, et tema looming oleks kõige paremas mõttes meelelahutuslik. "Nagu Mozart kirjutas oma isale, kui ta Pariisis oli, et kirjutasin siia Pariisi sümfooniasse selle käigu, et ehmatada publikut, et vaadata, kuidas nad reageerivad," ütles ta ja lisas, et kui me soovime, et ooperi ning muusikateatri vastu oleks laiem huvi, peame sellise suhtumise juurde tagasi minema.

"Tähtis on regulaarselt tellida sihipärast ja teadvustatud muusikateatri repertuaari," selgitas ta ja rõhutas, et teadvustatud tähendab, et tuleb läbi mõelda, mis libreto kontekst võiks publikuni jõuda, mis on sisu ja kuidas see on välja arendatud. "Hea libreto on hea muusikateose vundament, kui libreto ei toimi, siis võib see helilooja olla ükskõik kes, aga ta jääb ikkagi sinna paari esituskorra taha," sõnas Joost, lisades, et uusloomingu kõrval on siiski oluline mängida ka näiteks "Reigi õpetajat".