Mõni õpetaja soovib kindlat nimekirja raamatutest, mis tuleb koolis läbi lugeda. Teine jällegi leiab, et soovitusliku raamatunimekirja peaks kokku panema õpetaja. Õpilane aga vajab hoopis tuge, et saada aru, milles seisneb Shakespeare'i või Krossi tekstide tähendus ja võlu, sest noor loeb tekste teisiti kui vanemad põlvkonnad.

Õpilaste tekstikasutustavad ehk see, milliseid tekste nad üldse loevad, on tublisti muutunud, tõi saates "Kultuuristuudio. Arutelu" Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse nooremlektor Joosep Susi.

"Seetõttu peame tegema muutusi. Me peame arvestama õpilaste tekstikasutustavadega. Juhan Liiv või Tammsaare – ei ole ühtki eesti keele ja kirjanduse õpetajat, kes ei käsitleks neid autoreid. Aga õpetajad peavad arvestama, et see, kuidas õpilane loeb Juhan Liivi ei ole samasugune, nagu ta oli 30 aastat tagasi. Me peame arvestama, missugused on muutunud tekstikasutuse tavad," ütles Susi.

Selleks, et toimuks sügav õppimine, on hädatarvilik teha tekstid õpilastele tähenduslikuks ning õpetajaid on vaja toetada metoodiliste ja didaktiliste materjalidega, mis aitaksid teha need tekstid õpilasele tähenduslikuks.

Pikaajaline pedagoog ja koolijuht Lauri Leesi vastas selle peale: "Aga meil ei ole soovikontserdiga tegemist, et arvestame pidevalt, et uus põlvkond, temal on sellised huvid, tema jaoks on Tuglas väga raske – jätame selle käsitlemata. Siin on täpselt samamoodi nagu muusikas: jätame siis Beethoveni ja Mozarti käsitlemata ja paneme ainult Taukari laulud. Samas on siiski pedagoogika eesmärk kasvatuslik, tuginedes nendele saavutustele eesti pedagoogikas, mis on juba saavutatud, lisades neile ka siis uuemad."

Krossist ei saada aru

Saatejuht Maarja Vaino tõi välja, et näiteks Jaan Krossi pikad ja keerukad laused käivad õpetajate sõnul lastele üle jõu, mistõttu võib küsida, kas peaks lapsi sedasorti tekstidega üldse koormama.

Susi sedastas, et mõistagi tuleb Jaan Krossi käsitleda ja seda tehaksegi. "Sa räägid Krossist, aga seda sama lauset olen ma kuulnud ka Oskar Lutsu "Kevade" kohta," märkis Susi, kelle hinnangul on pigem vaja õpetajat toetada juhendite ja abimaterjalidega, et ta oskaks õpetada kirjandusteost õpilasele tähenduslikuna. Susi rääkis, et näiteks luule käsitlemisega on õpetajad hädas paljudes teisteski riikides ning väga oleks vaja toetavaid materjale. 

"Aga see ei tähenda seda, et me peame võtma selle Krossi teksti ja tegema laused ümber lihtsamaks ja lühemaks," nentis Lauri Leesi.

Kohustusliku asemel soovituslik kirjandus

"Kultuuristuudio. Arutelu" saate teema tõukus plaanist muuta kirjanduse ainekavasid viisil, et selles ei oleks kirjas konkreetseid autoreid ja teoseid. Teisisõnu tähendaks see, et nn kohustusliku kirjanduse nimekiri jääks vabalt õpetajale valida. See tõstatab küsimuse, kumb on olulisem, kas see, mida või kuidas õpilased loevad ning millist tuge vajavad õpetajad, et kirjandustund oleks sisukas ja õpilasele tähenduslik.

Leesi tahab, et oleks kindlalt kirjas, millised autorid ja teosed koolis läbi võetakse. "Kas see on siis Shakespeare, Tolstoi "Anna Karenina" või siis "Popi ja Huhuu", Tammsaare. Mina olen selle poolt. Kõik, mis on kirjas, tuleb läbi võtta, sest see annab meile kultuurilise vundamendi."

Susi läheneb sellele teemale aga teise nurga alt. "Kogu eesti haridussüsteemis on praegu, on olnud pikka aega õpetajatel päris suur autonoomia, et õpetaja saab väga palju ise otsustada. Tuleb arvestada, et ideaalis, vähemasti, on õpetaja magistrikraadiga spetsialist, keda tuleb austada, kellel on oma erialalised teadmised. Need on kasvatusteaduslikud, hariduspsühholoogilised, ainedidaktilised."

Haridus- ja teadusministeerium ei ole Susi sõnul väga suuri muudatusi teinud. Liigutud on tüvitekstide suunas. Oluline erinevus on selles, et õppe sisu on lahutatud õpitulemustest. Kirjanduse ainekavas on olemas üldised teadmised, oskused ja hoiakud ning õpitulemused, mis on kohustuslikud.

Need õpitulemused on 7. kuni 9. klassi puhul näiteks: loeb eri liiki ja žanris kirjandusteoseid, sh tüvitekste või nende katkendeid nii eesti kui maailmakirjandusest; analüüsib või tõlgendab vähemalt 12 tervikteost.

"Aga see ei tähenda, et nimetused ja õppe sisu üldse ära kaoksid, vaid see on sekundaarne materjal, mis tuleb ainekavadele lisaks. Tuleb ka õppe sisu kirjeldus. Kokkuvõttes olen täiesti veendunud, et selle – minu jaoks täiesti formaalse muutuse – tulemusel magistrikraadiga spetsialistid ehk õpetajad oma õppeprotsessi mingil moel ei muuda," selgitas Susi.

"Kultuuristuudio. Arutelu" on eetris ETV2-s kolmapäeviti kell 21.30.