Pihel märkis, et kuigi umbes kümme protsenti kodudest on sellised, kus televiisor ei ole aktiivses kasutuses, siis 90 protsendil kodudest jällegi on. Üks asi on küll aga ajaga muutunud, märkis ta.

"Kui me varem rääkisime, et vaadatakse telerist telesaateid, siis praegu vaadatakse mida iganes. Me räägime suure ekraani kasutusest ja see kasutus on väga erinev. Kui Kadri vaatab filme, siis mõni teine vaatab sporti, dokki jne. Sisu on läinud väga palju laiemaks. Ei ole ainult telesaated."

Teine saatekülaline, filmirežissöör Kadri Kõusaar tõdes, et ta on pigem ise uue generatsiooni esindaja, kes eelistab vaadata voogedastusest. "Netflix jne, või siis ma vaatan väga palju ka ETV2-st väärtfilme."

Reedel anti üle järjekordsed Eesti filmi- ja teleauhinnad ehk EFTA-d. Saatejuht Kaupo Meiel tõdes, et talle tulid tuttavad ette väga vähesed seriaalid. Kõusaar märkis, et mõnest oli ta kuulnud tänu sellele, et teadis, et nendega on seotud sõbrad-tuttavad. "Selles mõttes ma olin kursis. Aga mitte kõigiga. Osad nimed olid mulle täielikud uudised."

Pihel nentis EFTA-dele viidates, et filmiaasta oli ilmselt väga raske, sest nomineeritud linateosed ei ole COVID-i pärast kõige laiemas levis olnud. See olukord teeb tema sõnul aga leidlikuks.

"Mul on mitu ideed, kuidas aidata häid filme ekraanile ja me filmitegijatega sel teemal kindlasti vestleme. Eestis on nii palju telekanaleid, et mõistlik on ikkagi minna mõne kanali manu ja öelda, et lepime nüüd kokku nii, et me teeme rahvale need rohkem kättesaadavaks," selgitas ta.

"Olgem ausad – voogedastuses on päris hea juurdepääs Eesti filmidele. Aga paraku dokid, eriti animafilmid – kui head kõrgkvaliteedilist animatsiooni meil tehakse –, aga ma ei kujuta ette, kust ma peaksin neid nägema, kui head kolleegid vahel ei saadaks linke."

Teleseriaalidega on natuke lihtsam, isegi kui need on teinud mõni voogedastus või need on sündinud koostöös mõne platvormiga, sest ühel hetkel need jõuavad ikka suurele teleekraanile, märkis Pihel.

"Voogedastusel ja lineaarkanalil on siiski mingi vahe – kui sa vaatad telerit, siis tunned, et kogu rahvas vaatab minuga praegu seda koos. See suur probleem ei ole, aga läinud aasta oli võib-olla isegi hullem, kui Elisa korjas kõik auhinnad seriaalmaastikul ja siis küll küsiti, et kust neid näeb."

Kõusaare film "Kõrb" võitis EFTA-del parima mängufilmi preemia. Režissöör tõdes, et temalt on juba ka küsitud, et kust seda näha saab, sest justkui polegi kuuldud, et selline film tuli välja. Ta loodab, et auhind annab filmile siiski uue elu.

"Me olime esimene film, mis üldse pärast koroonapiirangute lõppu välja tuli ja paljud filmitegijad ka hoidsid kinni oma filme, et mitte sattuda piirangute ajale, kuna oli selge, et paljud ei taha siiski kinno minna või kinod olid üldse kinni, kuna neil polnud majanduslikult mõttekas lahti olla."

Auhindade ja vaatajanumbrite suhtest rääkides tõdes Pihel, et taolisel tuntusel on siin väga suur mõju.

"On selline väljend, et pole halba tuntust, et ka halb tuntus on tuntus, ja eriti, kui see tuntus on hea, siis ta töötab kindlasti kasuks. Kui millestki räägitakse – olgu see Oscarite või meie enda koduste auhindade puhul – ka väga hõrk või väga valitud kitsale ringile tehtud linateos läheb päris edukaks pärast head ja suurt auhinda."

"Kõrb" valmis koostöös Soome ja Rootsiga. Kõusaar tõdes, et tootja mõttes on kahtlemata lihtsam, et sa teed filmi kodumaal ja kodumaa näitlejatega – logistika on palju lihtsam. Aga iga film ja idee nõuab oma, nentis ta.

"Kuna ma täiesti kinnisideena rippusin selle kõrbe küljes kinni, siis see tingis asjaolud. Kahjuks sa ei saa sellises mastaabis projekti teha ainult Eesti rahaga," tunnistas Kõusaar.

"Meie filmi puhul oli tootmispool raske, kuna sa pead opereerima väga väikse eelarvega rahvusvahelises kontekstis, kuna Eesti allikad arusaadavatel põhjustel ei saa anda rohkem, kuna me ei filminud Eesti näitlejatega Eestis."

Pihel ütles, et koostootmine eri riikide ja kompaniide vahel on praegu absoluutne maailmatrend. "Aga teine tähtis trend on see, et pärast võetakse raha ka erinevatest kohtadest koos tagasi." Multiplatvormsus – see, et film läheb kinno ja voogedastusse, mõni täna isegi DVD-plaadile – on tema sõnul siin oluline märksõna.

Seda eraldi veel just telekanalite puhul. "Siin on terve kaskaad, terve hierarhia, kuidas ta kõigepealt läheb tasulisse televisiooni, siis ta läheb pooltasulisse televisiooni ja lõpuks jõuab suurtesse reklaamikanalitesse välja."

See annabki Piheli sõnul tänapäeval võimaluse toota midagi vähegi mõistliku eelarvega. "Inimestel on võimalik seda teost kätte saada väga erinevat viisi pidi ja teistpidi on oluline ka see tagasifinantseerimine ehk see raha tuleb erinevate platvormide kaudu tagasi."

Ta leiab, et nii täna tegelikult ainult saabki. "Vana hea teen-ühe-filmi-viin-ta-kinno-ja-saan-miljonäriks on väga üksikutel, väga õnnelikel inimestel."

Pihel ütles, et viimaste aastate jutt, et voogedastus asendab kino ja televisiooni, ei pea paika. "Televisioon elab endiselt hästi, kino elab endiselt hästi. Muudatused küll toimuvad, aga võti on alati multiplatvormsus."

Rääkides sellest, millal Eesti jõuab oma seriaalitootmises olukorda, kus ühe sarja taga on ruumitäis vaimukaid stsenariste, kellele makstakse nii palju, et nad ei lähe copywriter'iks kuskile orjama kommertspõldu, märkis Kõusaar, et ta on optimistlik.

"Ma usun, et me jõuame sinna ja kui mitte ainult läbi Eesti oma rahastusallikate, siis kas või koostöös Skandinaaviaga."

Pihel tõdes, et talle tundub, et koostootmine telekanalite ja platvormide vahel on saanud hoo sisse. Tema hinnangul on neid töös vähemalt kümmekond. Mõned tulevad välja juba sel sügisel, teisi tehakse pikemas perspektiivis just suure rahvusvahelise tootmisega.

"Ma kinnitan lähedalt näinuna, et mõni neist on väga hea. Mõni on väga-väga hea. Perspektiiv on hea ja see abi, mis sa saad rahvusvaheliselt tootmiselt, eks ta on nagu kinotegijatel. See ei ole ainult raha. See on jagatud professionaalsus," märkis ta.

"Vahel on ju ka tegijana hea, kui nõudlikkus sinu toote suhtes on kõrge. Sa pead Soome, Rootsi ja Saksa produtsendile tõestama paberi peal või suusõnaliselt ette, et ma tean, mida ma teen, et ma ei lähe platsile välja mõtlema, mida ma teen, mul on lugu olemas."

Kõusaar märkis, et praegusel ajal ei tule viimane asi isegi kõne alla. "Päevakava on sekundi pealt paigas ja kui sa ei jõua oma stseeni ära filmida ette nähtud aja jooksul, siis on kõik, siis sa ei saa seda.

Koostöö voogedastustega annab Piheli sõnul kaks asja. "Esiteks tekib võimalus üsna headelt rikastelt kolleegidelt saada juurde n-ö teine eelarve, et sarjade tootmine muutuks üldse võimalikuks."

"Teine hea asi on see, et tõepoolest, kui auhinda antakse, ei ole ta veel suure rahvahulga ees käinud, aga mõnes mõttes lisab see nende asjade tegemisele teatud salapära ja vürtsi." Talle meeldib ka, et voogedastused panevad küllaltki palju raha promosse, mis annab kogu žanrile avalikku tuntust juurde ja asjadest räägitakse.

Kõusaar sekundeeris ja märkis, et see on sageli olnud mitmete Eesti asjade probleem. Ta meenutas, et kui tema film "Ema" kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile, siis ta tundis valusalt, kuidas väga palju sõltub promo alla pandud suurest summast rahast. "Kõik, kes väidavad, et raha ei oma tähtsust, lihtsalt ei tunne seda tööstust."

Rääkides sellest, et kas Eesti peaks ajama oma asja või võtma edu saavutamiseks eeskuju kelleltki väljaspool, märkis Pihel, et tema usub, et professionaalsus on professionaalsus.

"Käsitööoskused on ülimalt olulised ja need on sageli sama tähtsad kui raha ja vahel tähtsamadki veel. Me ikkagi teame päris täpselt, mida teeme, mis on loo lõpuks meie eesmärk, ja kuidas vaataja hinge pugeda. Sealt hakkab lugu pihta."

Kõusaar rõhutas saates ka filmilinnaku tähtsust nii tele kui ka filmi jaoks.

"Praegu oleme natuke nukras olukorras, kus see on küll kultuurkapitali ja riigikogu poolt välja valitud kui tähtis objekt, aga kuna ta on järjekorras neljas-viies, siis sa ootad võib-olla veel 30 aastat, kui ehitusjärjekord sinnani jõuab. See on mõttekoht, et ehk peaks see järjekord mitte olema kivisse raiutud, vaid tuleks vastavalt oludele ümber hinnata, sest vajadus on niivõrd suur."

Pihel tunnistas, et teda on viimastel aastatel rõõmustanud see, et Eesti näitlejatel on lõpuks ometi tekkinud oskus mängida kaamerale. Kõusaar nõustus sellega, lisades, et see on tõesti palju paremaks läinud. "Varem oli tõesti palju teatraalset viimasele reale näitlemist."

Saatejuht Kaupo Meiel tõstatas küsimuse, kuivõrd saavad rahvusvahelised filmid meid kaasaajal ühendada ja kas see peaks üldse olema praegusel ajal enam eraldi eesmärk.

"Vähe on neid filme, mis oleksid art house'i maastikul suured ühendajad. Võib-olla läbi voogedastuse ongi nii, et iga kildkond leiab oma ja on harva selliseid asju nagu "Tšornobõl", mis meeldib nii tavaturule, massikultuuri austajale kui ka teravale nišikriitikule."

Rääkides sellest, milline lugu vajaks Eesti rahvale rääkimist, leidis Kõusaar, et see peaks olema parvlaev Estonia uppumine.

"Ma olen üritanud taotleda ka rahastust või edasiminekut seoses selle projektiga, Aga see Estonia hukkumine – seal on igasuguseid vastamata küsimusi ja vastamata küsimusi just sellest aspektist, mis eeldab ka sügavat uurivat ajakirjandust."

Pihel ütles, et tema sooviks näha ekraanil esimese Eesti vabariigi iseseisvuse kaotamise lugu. "Nõukogude baaside tulek, Konstantin Pärt jm mehed selle pildi sees. Siin on suur universaalne rahvusvaheline lugu. Tänases kontekstis fantastiliselt ajastatav. Lähema kahe-kolme aasta perspektiivis ei vanane ta kindlasti," on Pihel veendunud.

"Kultuuristuudio. Arutelu" on eetris kolmapäeviti ETV2-s kell 21.30.