Iseenesest pole selles midagi üllatavat: Netflixi, Spotify ja miks mitte ka Jupiteri edulugu on näidanud, et hiiglasliku valiku ja hea ligipääsetavusega platvormid meelitavad tarbijaid nagu kärbseid ning kui nad juba kord sinna liimipaberile maanduvad, on neid üha keerulisem sealt lahti kangutada. Kas sama mudel töötab näiteks teatri või peagi loodava muuseumikaardi näol, mis peaks tagama ligipääsu enamikesse Eesti muuseumitesse? Seda näitab vaid aeg.

Sellise mudeli puhul tuleb aga alati arvestada teatud mööndustega. Kui müüd inimesele n-ö komplektlahenduse, siis tahab ta pidevalt uut sisu saada. Ja just sisu, sest voogedastusplatvormide puhul muutubki pahatihti piir kvaliteetse, n-ö kultuuriväärtusliku materjali ja lihtsalt augutäiteks loodud sisu vahel olematuks.

Teisalt aga annab selline mudel ka suurema võimaluse eksperimenteerimiseks. Kui ka mõni teine Eesti teater otsustaks sarnase aastapileti kasuks – mida Tartu Uus Teater nimetab ka ise teatri Netflixiks –, siis võib see tuua kaasa hoopis põnevama teatrimaastiku. Tänu sellele saaks lavale tuua teoseid, millele muidu oleks ehk keeruline pileteid müüa, kuid kui tänu nn kuldpiletile on külastajale tagatud tasuta sissepääs, siis saab inimest ka heas mõttes proovile panna.

Kultuurihuviline tarbija kindlasti rõkkab, kui pealtnäha odavama hinna eest saab rohkem teatrit, raamatuid, filme ja muusikat, kuid minul isiklikult hakkab küll vaikselt juba kontroll kaduma, milliste teenuste eest ma täpselt kui palju igakuiselt maksan. Seega kasvavate energiahindade ja inflatsiooni tõttu võivad uued turule sisenevad voogedastused – või äkki oleks õigem öelda terviklahendused? – jääda hoopis tühjade pihkudega, sest tarbija rahakotiraudade vahelt on üha keerulisem järgmist kümmet eurot välja meelitada.

Voogedastusest on küll saanud praeguseks meie kultuuritarbimise igapäevane osa, kuid tegelikult pole valdkonna pioneerid enam päriselt kindlad, kas selline "kõike korraga ja hästi palju" mõtteviis on ikkagi jätkusuutlik. Netflix näiteks on toonud juba lauale teema, et kui seni on enamik nende sarjad vaataja ette toodud nn ühe komplektina ehk terve hooaja saab avapäeval otsast lõpuni ära vaadata, siis tulevikus võivad nad minna tagasi klassikalise lineaartelevisiooni mudeli juurde, kus igal nädalal avaldatakse vaid üks osa.

Päriselt ei ole see mudel muidugi kunagi kadunud – nii värske "Troonide mängu" eellugu "Draakoni maja" kui ka Amazoni hiigelprojekt "Sõrmuste isand: Võimusõrmused" tiksuvad üks osa nädalas –, kuid võimalik, et varsti näeme seda veel rohkem. Lõpuks on ju kõige taga ikkagi ainult raha: kümneosalise seriaali avaldamine tüki kaupa võimaldab müüa inimesele kolme kuu jagu teenust.

Seega võib kindel olla, et voogedastus on tulevik ja lõplikult me sellest enam ei pääse, kuid päriselt kivisse raiutud pole selle vallas miski.