Eesti Keele Instituut kavandab suuri muutusi eesti kirjakeele normi kujundamisel. Õigekeelsussõnaraamat saab osaks ühendsõnastikust ja kirjakeele norm võrdsustub justkui ühiskeelega, mis lähtub sellest, kuidas inimesed keelt kasutavad. Kas senise eesti kirjakeele normi aeg on ümber, uuris "Kultuuristuudio. Arutelu".

Teemapüstitus tõukus aruteludest, et Eesti Keele Instituut (EKI) kavandab üle minna keelekorralduselt keelearendusele, mis ühtlasi on kaasa toonud jutu sellest, et õigekeelsussõnaraamatut ehk ÕS-i enam ei tule ning seda hakkab asendama keelekorpusel tuginev ühendsõnastik.

Tavast kinnitas saates, et ÕS ilmub ka tulevikus. Kuid mida tähendavad muudatused keelekorralduses või -arenduses? Kas üleminek kõne- ja kirjakeele ühtlustumisele on üks eesmärk?

Tavast selgitas, et keelekorpus on suur hulk tekste, mis on märgendatud ning selle pinnalt tehakse järeldusi, millist keelt eestlased räägivad.

Keeleteadlane Krista Kerge tõi välja, et praeguste muudatuste valguses põhinevad keelekorpused vahest liialt palju veebikeelele ning see teeb õpetajad ja keeletoimetajad murelikuks. Veebikeel, mis sarnaneb kõnekeelega ja mida keelekorpused sisaldavad, ei anna kätte kogu eesti keele rikkust.

Sama muret on väljendanud Anto Veldre, kirjutades 2. septembri Sirbis: "Digiajastul on vaja jõulist keelekorraldust: see sarnanegu pigem küber-, tarbija-, autori-, tervise- ja keskkonnakaitsega. Digikorilusega saab vabalt hakkama ka kirjandusmuuseumi osakond."

Tavasti sõnul otsitakse kogu maailmas keeleteaduses viise, kuidas korpustesse panna võimalikult palju erinevaid tekste. Veebitekstid on hea võimalus korpusi täiendada, kuid autorikaitse all olevaid tekste, sh ilukirjandust või õigustekste, on korpusesse keerulisem saada, selgitas Tavast.

"Kumb siis on probleem, kas meil on liiga vähe või liiga palju variatiivsust korpuses? Ühest küljest süüdistatakse, et meil on liiga vähe variatiivsust, teisest küljest, et meil on liiga palju tekste, mis kritiseerijale ei meeldi," tõdes Tavast.  

Kui vaba on sõna tähendus?

Kas sõnatähenduste vabakslaskmine rikastab või vaesestab keelt, küsis saatejuht Maarja Vaino. "Ei ole olemas sellist asja nagu tähenduste vabakslaskmine, sest tähendused ei ole kunagi vangis olnud, eriti ei ole neid EKI vangis hoidnud," ütles Tavast. 

Kerge sõnul pole probleem selles, et ühe sama mõiste jaoks ei tohiks olla kahte sõna, aga peaksime vaatama, et valiksime neist kahest ühemõttelisema.

"Ma olen ikka öelnud, et õieti ja õigesti puhul on õieti kahemõtteline. Sellepärast ma soovitan, et kui te mõtlete õigel põhinevat, mitte valet, siis kasutage õigesti, sest siis on teie tekst ühemõtteline. Nii on ka õhkima ja õhkama puhul – on kohti, kus ühemõttelisus on niivõrd suur, et kunagine ja kaduv tähendusvahe on püsivalt tähtis."

Kui sõnaveeb ei märgenda terminit teatud kindlas kontekstis, ei too esile ühemõttelisemat tähendust või ei märgi vanemat kirjakeelset kuju, siis on sõnakeskkonnast midagi olulist puudu, selgitas Kerge.

Täpne väljendus on põhimõtteliselt võimatu

Õpetajad, keeletoimetajad, aga ka juristid tunnevad muret sõna täpsuse pärast. Kui ühendsõnastikus muutuvad terminid soovituslikuks või pole öeldud, millist sõnakuju, millises kontekstis tohib kasutada, siis millest lähtuda, kui on vaja väga täpselt väljenduda, küsis Vaino.

"See ongi täpselt see, millest me tahame eemale liikuda, et märgitakse õpilaste töödes, et see on vale või öeldakse ka ajalehte kirjutava töö kohta, et see on vale," sedastas Tavast.

"Selle taga on keeleteadusesse minev mure, vastuolu või probleem, nimelt: täpne väljendus on põhimõtteliselt võimatu, nagu keeleteaduses hästi teada on. Neid asju, millest rääkida, on palju rohkem kui võimalikke keeleväljendeid," kirjeldas Tavast. Tema sõnul saab täpsed tähendused kokku leppida kitsas kontekstis, näiteks seaduste alguses, kus on antud definitsioonid.

"Lapsed omandavad tekstidest keele ja omandavad väga palju hiljem, nii 12–13 aasta vanuses, ka stiilid. See tuleb ajapikku ja sõltub sellest, mis tekste nad loevad ja millega kokku puutuvad. Millega elavad praeguse aja teismelised, inimesed vanuses 15–20? Mis on nende tekstimaailm?" küsis Kerge. Ta kirjeldas, et kui noored lähevad tööle, peavad nad oskama väljenduda täpselt ja üldarusaadavalt.

"Me satume nende postituste igapäevaselt, lõppe neelavalt, tähti asendavalt, vigu mitte parandavalt lainelt tööle, kus peame olema väga täpsed, ainult kooli keele toel," arutles Kerge.

"Kui kõik õpetajad koolis ei ütle, et see sõna kirjutatakse eesti keeles kahe a-ga, et see võõrsõna tähendab seda, ja too võõrsõna ei sisalda seda tugevat t-d, mida inimesed sinna suuliselt kõrva järgi kipuvad panema, siis ma ei kujuta ette, mida me õpetame," jätkas ta.

"Me peame ikkagi leppima kokku, et me õpetame normeeritud ja stiililiselt neutraalset kirjakeelt," tõdes Kerge.

Keelekorraldus vs. keelearendus

Seni on kirjakeele alus olnud keelekorraldus. EKI juurutab nüüd mõistet "keelearendus", mis peaks olema laiema sisuga kui keelekorraldus traditsioonilises tähenduses.

Tavast rääkis, et kui EKI-s hakati ühele teooriaraamatule pealkirja otsima, ei tahetud sellele pealkirjaks panna "Keelekorraldus", sest see tähendab eri lugejate jaoks eri asju.

"See ei ole ainult tavainimestel niimoodi, et igaüks arvab eri asju. Kui lugeda keelekorralduse teoreetikuid, siis igaühel neist on erinev ja teisega vastuolus keelekorralduse definitsioon. Me ei soovinud seal valida pooli," selgitas Tavast.

Seepärast valis EKI mõiste "keelearendus", millega jälgitakse, kuidas inimesed keelt kasutavad kõigis kontekstides, mis on EKI-le kättesaadavad. Selle põhjal saab EKI teadlastena teha järeldusi, miks inimesed keelt nõnda kasutavad.

"Kui inimesed ajavad kaht sõna segi, siis miks just neid kahte sõna? Kui inimesed tahavad sõna õieti teist tähendust ära keelata, siis miks just selle sõna teist tähendust, sest neid sõnu on ju väga palju, mille on kaks-kolm-seitseteist tähendust," rääkis Tavast.

Mis tavainimese jaoks keelearendusega muutub? Kerge ütles, et vahest on EKI seisukoha selgitamine asjakohane, sest kui soovitakse vaimset muutust, tuleb vaadata, millest inimesed räägivad, ning selles mõttes on EKI välja pakutud keelearenduse mõiste hea. Samas väljendas ta kahtlust, kas seda on vaja teha toimiva süsteemi juures.

"Meil on väga palju tähtsamaid keeleelu küsimusi arutada kui see, kas õigekeelsussõnaraamat on vanal kujul, aga olema ta peab," märkis Kerge. Ei tasu arvata, et noored hakkavad paberkujul ÕS-i tarvitama ning praegune ühendkujul veebis olev sõnastik on uue põlvkonna jaoks asendamatu. "Aga me peaksime lahus hoidma keelekorralduse ja keeleteadlikkuse."

Kerge märkis, et kirjakeel ei ole midagi tänast. "See algas enne meid. Keelekorralduse mõte on tagada tekstide arusaadavus üle põlvkondade."