I

Rääkida tõlkijate väljaandes keelenormist on vägagi omal kohal. Sest see, et keeles üldse mingi norm on, peaks eelkõige just tõlkijatele selge olema. Niisama juttu vestes võib öelda lustlikult mida tahes ja sellest, kuidas öeldakse, sõltub, mis jutt see selline on, aga tõlkides on mingi kanal justkui ette antud. Võib arvata, et selle suuna annab originaal, aga siis tekib derridaliku tõlketeooria vaimus küsimus, mis asi üldse on originaal muud kui üks vahevorm ja kuidas see saab tõlkijat kuhugi suunda sundida. Sellele küsimusele on aga vastus varnast võtta: originaali teeb originaaliks tõlke auditoorium, sest tõlkimine erinevalt autoritekstist ei toimu tühjas õhus. Tõlkele eelneb semiootilises mõttes ühiskondlik tellimus, mis on Vermeeri skopos-teooria kõige olulisem tahk. Ja kui ka autoritekst ei ole tühjas õhus, siis eelkõige seetõttu, et see toimib kultuuriruumis ise ka nagu tõlge ja ka sellele esitatakse sarnane tellimus. Just sellises tellimuses keelenorm sätestataksegi.

II

See, kuidas täpselt seda keeletellimust esitatakse, on muidugi keerukas ja mitmekihiline ning ajas muutuv protsess, millest mingi osa on kindlasti implitsiitne ja spontaanne, ent väga suur osa on olnud ka teadlikul ja korrapärasel keelekorraldusel. Eestis on selle käigus pooleteise sajandiga kujundatud välja sobiv institutsiooniline süsteem oma organisatsiooni ja abivaraga. Nüüd aga on seda sajandiülest ühislendu mesipuu poole kukkunud raputama tormituuled. Mis täpselt toimub, ei ole siiski päriselt aru saada, sest need, kes tüüri juurde jõudnud, ei ole oma seisukohti ja plaane terviklikul viisil avalikuks teinud. On küll alustatud moodsates suhtluskanalites ulatuslikku kommunikatsioonikampaaniat, aga süsteemsest ja terviklikust ülevaatest oma vaadete ja kavatsuste ning nende aluseks olevate arutluskäikude üle on asi väga kaugel.

Sel viisil hoitakse üleval strateegilist ebamäärasust, mis on väärt sõjaeelset Putini Venemaad: ühest küljest Vene sõdureid Krimmis ei olnud, vaid tulipäised noored mehed ostsid endale ise poest rohelised püksid ja jahivarustuse, teisalt autasustati sõjaväelasi eduka operatsiooni läbiviimise eest. Samamoodi praeguses keelekorralduses: ühest küljest justkui midagi olulist ei sünni, koondatakse lihtsalt keelevara ühele veebilehele kokku, et see oleks uue põlvkonna jaoks mugavalt kättesaadav, nii et igasugune hädakisa paistab naeruväärse ülereageerimisena, teisalt söödetakse järjekindlalt ja süsteemselt ette peapöörituseni reduktsionistlikke tuumväiteid keele, normingute ja kõige muu kohta ning on asutud sajanditega püstitatud infrat aktiivselt murendama.

Neil, kes sooviksid seda ettevõtmist kritiseerida või kas või selle üle arutleda, ei olegi nii millegi suhtes seisukohta võtta. Praegu on saada selleks vaid pistelisi ajakirjanduslikke pildikesi ja ütlusi, sealhulgas uues meedias, kus lobisetaksegi väga lahtise tekstiga, mida on viisakas mitte liiga sõna-sõnalt võtta. Aus oleks ikkagi esitada sellisel puhul kõigepealt selged teesid. Tänaste keelekorraldusuuenduste  kohta on juba avaldatud küll mitmeid olulisi mõtteid (Koik¹, Nemvalts² ja paljud teised), aga needki on olnud samamoodi pistelised. Sestap on ka siinkohal keelekorralduse ninameeste ja -naiste ütlemistele tuginedes esitatud põhjaliku analüüsi asemel lihtsalt rida talupojamõistuslikke manitsusi.

Muidugi on ka võimalik, et sellest tolmukeerutamisest tuleks hoopis mööda vaadata. Keelekorralduse uute juhtfiguuride argumendid paistavad olevat õige õhukestel savijalgadel, mis lubab arvata, et tuhin mõne aja pärast vaibub ja pöördutakse veidi läbi klopituna tagasi tavapärastele rööbastele. Aga samas tuleb nõustuda keelekorraldajate heameelega keelearutelude hoogustumise üle ja see on vaieldamatult tema teene. Vähemalt üks impulsse endise keelekorralduse praegusel tühistamiskatsel on olnud keeletehnoloogia uued vahendid, eelkõige korpused, aga ka kõik muu algoritmipõhine, mis ilmselt edaspidigi alles jäävad ja veelgi pealetükkivamaks muutuvad, mistõttu ongi õige aeg alustada ka eesti inimkeele huvilistel oma argumentide lihvimist.

III

Keelekorralduse uute juhtide ühe alusmõttena on hakanud paistma tuginemine tõsisele uuenduslikule teadusele ja loobumine üksikute keelekorraldajate suvast. Ehkki ennast esitletakse tavalise keelekasutaja eest seisjatena, on nende hoiak sealjuures üsna patroneeriv ja kõrk: enne neid on keeleküsimustest valesti aru saadud ja rahvas laiemalt ei tea üldse, mis keel päriselt on. Seetõttu tuleb seda neile tõhusa kommunikatsiooniga selgitada. Võib-olla sellesama kommunikatsioonitõhususe tõttu  on nende teadust tutvustavad tähelepanekud olnud teinekord liiga lihtsameelsete killast. Nii näiteks kinnitab Liina Lindström, et "ei ole ühtegi objektiivset põhjust, miks "järele" on kuidagi parem kui "järgi"".³ Kuid kui niiviisi arutleda, siis ei leia ka ühtegi objektiivset põhjust panna kuhugi komasid ja suuri tähti ning mitte öelda: "mina sööma bumm bumm väga väga", ainult et seda laadi keelega suurt osa nendest asjadest, mida oleme harjunud üheskoos ajama, enam ajada ei saaks. Muidugi on keel selles mõttes nagu loodus, et selles on palju ületootmist ja asendamisvõimalusi ning keel suudabki väga suures ulatuses iseseisvalt organiseeruda ja funktsioone pidevalt ümber jagada – üks puuleht ees või taga ei mängi väga suurt rolli. Aga eriti tänapäeval peaks olema käepärast arusaam, et mõnes nurgas võib puulehtedest väga äkki suur puudus kätte tulla.

Uute keelekorraldajate teadusarusaam rajaneb niisiis suures osas uue tehnoloogia võimalustel, aga metodoloogiline positsioon ja arusaam keelest seal taga paistab sootuks vanamoodne. Süsteemset ülevaadet oma teadusarusaamadest ei ole nad andnud, aga laias laastus näib aluseks olevat ehe 19. sajandi positivism, mille järgi on olemas ainult need asjad, mida saab käega katsuda ja ära mõõta. Keel on sellise vaateviisi järgi eelkõige keelekasutajate poolt oma eesmärkide saavutamiseks hääleaparaadi abil varasemale kogemusele tuginedes toodetud õhuvõnked, mida deskriptivistid saavad oma seadmetega jälgida. Inimlikul teadlikul sekkumisel selles kohta ei ole. Selline deskriptivistlik keelehoiak on muidugi kestnud läbi ajaloo. Näiteks täna käibiva antipreskriptivistliku lipukirja on sõnastanud Ameerika keeleteadlane Robert A. Hall 1950. aastal, nõudes oma raamatu pealkirjas keele rahule jätmist: "Leave your Language alone!". Üldse väljendabki deskriptivistlik keelepoliitika ameerikalikule ühiskonnale omaseid arusaamu koos selle rangemeelse vabadusearmastusega, mis võib olla kütkestav, kuid väikse rahvuskeele eksistentsiaalseid püsimajäämispürgimusi sugugi ei soosi. Muidugi võib selline deskriptivismitruu keelevaade olla jutuks hea ja intellektuaalselt huvitav, aga seda ei saa võtta tõsiteadusliku antusena, mis annab põhjuse elavale keeleorganismile käärid sisse lüüa⁴.

Peamine teaduspoliitiline veendumus näib seisnevat selles, et nüüd on keelekorraldajatel lõpuks võimalik kasutada tõeliselt autentsele keelematerjali, mille nad leiavad korpustest. Võib aru saada, et uus tehniline lahendus tekitabki vaimustust ja tegutsemisjanu. Siiski tuleb veidi põikpäiselt pärida, millel põhineb uute keelekorraldajate usk, et korpus mingiski mõttes keelt päriselt ja ammendavalt esindab. Korpus on ju lihtsalt mingi suvaline hulk väga erisuguse taustaga keelematerjali. Konkreetsetele puudustele praeguses korpuses on viidanud oma lehelugudes näiteks Krista Kerge⁵ ja Anto Veldre⁶, ent küsimus on palju põhimõttelisem. Mis annab alust arvata, et see, mis korpustesse püütud, ongi keel ise? Kui püüdlikult tahes korpust koostada, jääb selle representatiivsus uurija subjektiivseks ja suvaliseks hinnanguks. Pealegi on korpuste keel surnud: sealt leitavad keeleainese seaduspärad on alati juba vanad, ületatud ja unustatud. Need on justkui uurija stendile naelutatud surnud liblikad ja ei ole sugugi õigustatud see, kui hakata nende järgi suunama oma mesipuu poole lendlevate õnnetute hingeliste päriselulist asjaajamist. Korpused pole ju muud kui lihtsalt deskriptivistliku lingvistika metodoloogiline positsioon: korpus on see, kuidas deskriptivistid konstrueerivad oma uurimisobjekti. Iseenesest ei ole korpuse esinduslikkus suurem üksiku keelehooldaja keeletunde omast, küll aga on iga keelehooldaja korpusest võrratult nupukam, pealegi elus ja eetiline, mis on normi puhul tähtis kriteerium. Asjaolu, et keegi uurib keelt korpuse abil, ei võimalda teha järeldusi keele olemasolu ega olemuse kohta, ning järeldusi keele iseloomu kohta saab teha vaid tingimisi. Ühesõnaga, korpus on esinduslik üksnes tänu sellele, et deskriptivistid seda oma paradigma raames isekeskis esinduslikuks peavad, aga pole mingit alust arvata, et see, mis on korpuses, ongi keel ise.

Teadusaksiomaatika alushoiakud muutuvad aga ise samamoodi nagu keel ja mood: kord tõuseb esile ühtemoodi arusaam, siis teistmoodi. See, mida pidada teaduse tegemisel reaalseks ja mitte, peaks jääma eelkõige teadusmetodoloogide kitsasse ringi. Teaduse asi on anda oma paradigma kohaseid uusi teadmisi, mitte suruda oma aksiomaatilisi alusveendumusi ühiskonnale peale. Korpus aga on eeldus, mitte järeldus.

Keelekorralduse ja teaduse suhted on tänapäevase teaduseusu tingimustes sel viisil äraspidi pööranud. Keelekorraldus peaks sarnanema teadusega eeskätt polemiseeriva ja metoodilise hoiaku poolest, aga seda ei maksa ometi teadusega segi ajada. Oma nulltasemel on keelekorraldus poliitika ega vaja mitte mingisugust teadust. Naaberriigis, millele ülal juba ühe korra viidatud, sai kiire ja ulatuslik leksikaalne reform võimalikuks ilma igasuguse uuringulise aluspõhjata, kvantitatiivse või kvalitatiivseta: "sõja" asemel öeldakse "vojennaja spetsoperatsija" ja nii ongi. Seda muidugi ei soovitata siinkohal kellelgi eeskujuks võtta, ent rõhutada tuleb, et keelekorraldusel on vaja teadusuuringuid eelkõige selleks, et olla asjaolude ja suundumustega kursis, ning sellega peakski teaduse roll üldjoontes piirduma.

IV

Teaduslikkuse kõrval näib uute keelekorraldajate teine paleus olevat suur vabaduselembus. Selles tuginevad nad loomulikult tugevale traditsioonile, sest kogu eesti rahva enesemääramise lugu ongi ju olnud algusest peale eelkõige emantsipatsiooniprojekt: maakeelsed talupojad vabastati Lääne-Euroopa ideedeloo, Herderi, Baudelaire'i ja paljude teiste mõtete ja sõnade najal modernsusele. Alles viimasel ajal on populaarseks saanud eelmise sajandi viimase veerandi Lääne vasakliberaalsete teoreetikute avastus, et rahvus kui selline on äkki hoopis ahistav ja ikestav. Täpselt samamoodi on keelekorraldus oma põhiteljel liikunud kogu aeg suurema vabaduse poole. Alguses vabastati ühtlustatud keele kaudu harimatusest ja II maailmasõja järgse rahvakeelsuse entusiasmiga jäigast ja pealesurutud kõrgkeelest. Sealt edasi ongi liigutud oma keeleideoloogias kogu aeg rangete normide tervemõistusliku lõdvendamise poole: Arnold Kask ja Elmar Elisto vabastasid rahvakeelt Veski süsteemse kõrgkeele kammitsaist, Rein Kull ja Henn Saari elavat keelt Ernst Nurme "nurmeerimisest", Tiit Hennoste jt sotsiolingivistika paradigmast lähtuvat mitmeregistrilist keelemudelit Rein Kulli ja Henn Saari kesksest kirjakeelest ning tänased keelekorraldusjuhid vabastavad korpustes paiknevat mudru ei saagi täpselt aru, millest.

Aga vabadus ei käi nii, sest see on vastuokslik ja mitme otsaga asi. Näiteks see, mida veel 30. aastatel võis mõista eesti rahva kultuurilise emantsipatsioonina, paistab praegustele keelekorraldajatele riikliku keeleterrorina. Teisalt tõstab Arvi Tavast oma laiale avalikkusele sihitud arvamusavalduses keele paradoksaalsust kiiduväärselt ja üsna põnevalt esile: "keel ei täida ühiskonna seatud ülesandeid mitte oma mitmemõttelisuse kiuste, vaid just tänu sellele"⁷. Aga selle lennuka ja leidliku tõdemuse pinnalt sunnitakse kohe peale kahtlane väärvalik. Päriselt ikka ei ole nii, et meil on valida vaid sajanditetaguse ignorantsuse kohase "masinliku reeglikogumi" ja täiesti reguleerimata "rõõmu ja mängulusti allika" vahel: seal on lõpmatult palju vahevariante. See vastandus on sama perspektiivikas kui pakkuda ühiskonnaliikmetele ainsate võimalustena välja fašismi ja kommunismi ning välistada kõik muu. Tegelikult on nii, et toimiv keel haarab mõlemad äärmused ühekorraga (fašismi ja kommunismi, kui soovida nii öelda), mistõttu vajab keeledirektori paradoks laiendamist: tõepoolest, keel toimib just tänu mitmemõttelisusele, aga keele mitmemõttelisus on võimalik ainult tänu rangetele normingutele. Just selles ongi normingute mõte. Forsseerides võib öelda, et normid on selleks, et neid rikkuda, sest pidev ja elav keeleline tähendusloome just seda nõuab, aga selleks peavad normid esmalt olemas olema. Ühe või teise keelendi mitmetähenduslikkus tekkibki ju nii, et keelenditele antud kindel tähendus⁸ hakkab kuidagi paigast libisema, kuni selgub ootamatult, et see tähendab veel palju muud ja võib-olla midagi lausa vastupidist, nuta või naera. Lühidalt: just normingutega luuakse tähenduslik keel, mille najal ühiskond toimida saab. Norminguteta ei ole tähendust. Kui võtta sihiks normingud rõõmu ja mängulusti nimel purustada – lähevad esimestena puruks rõõm ja mängulust. Ülevalt peale sunnitud vabadus on olnud kõigi autokraatide peamine vits.

V

Mõistes keelt kui puhtalt vabade inimeste loomingulist eneseteostust, vaadatakse mööda mõjukast arusaamast, et keel on ühest otsast paratamatult üsna repressiivne. Prantsuse semioloog Roland Barthes ütleb oma kuulsas Collège de France'i avaloengus, et keel on just nimelt fašistlik⁹. Selle ilukõnelise troobi all peab ta silmas, et keel üksnes ei keela ütlemast, vaid sunnib ütlema teatavaid asju: näitena toob ta verbide allutamise subjektile ning ka tänapäeval väga aktuaalse soolise determineerituse, sest erinevalt tänapäeva keelemoest tuli tollases prantsuse keeles endiselt ära märkida, mis soost on kõnes märgitud isik: mees või naine. 

Siit edasi mõeldes on esimesed fašistid ema ja emakeeleõpetaja, kes mitte ei oota mult loomingulisust ja suhtlusfunktsiooni ega seda, et keel täidaks ülesandeid, mida ma talle annan, vaid suruvad räigelt peale oma arusaama sellest, milles rääkimine seisneb, oma sõnad ja grammatika. Seda saab teha lausalise füüsilise sunniga, aga kõlbavad ka meelitused: "Tubli poiss! Vaata, kui andekas!" Hea keelehoole tähendabki viiside otsimist, kuidas seda paratamatut keelevägivalda kuidagi taltsutada. Ehkki mind on sünnist saati minu algset kavatsust küsimata rämeda sunniga rääkima meelitatud, jätab see mitmepoolsete jõupingutuste tulemusel mulle lõpuks ikkagi mõningase võimaluse jalad maha panna ja oma asja ajama hakata. Nagu haridus üleüldse. Ehkki võimu haare ajaloo käigus vääramatult teravneb, on just võim see, mis loob subjektile ruumi ja agentsuse, nagu käib Barthesi kaasvõitleja Michel Foucault' võimuteooria kreedo. 

Keelekorralduses ei tähenda võimu aspektiga arvestamine seda, et igasugune reeglistamine tuleks kaotada, sest fašism keeles ei ole ühe kabinetis sündinud otsusega kustutatav, vaid pigemini visandab see igale kõnelejale tee selleni, kuidas ise hakata keeleloomes kaasa rääkima. Enamasti tehakse seda tõepoolest implitsiitselt, lihtsalt keelt kasutades. Iga sõna, mis ma ütlen, on seisukoht selle kohta, kuidas üleüldse tuleks rääkida. Teiste seas on Arvi Tavast ja Marju Taukar selle oma kunagises oskussuhtluse õpikus kenasti välja toonud: "keelehoolet teevad kõik, kellel on mingi keeleline väljund"¹⁰. Aga sellega asi ei piirdu. Et keelele paratamatult omast repressiivsust tasakaalustada, vajab keel tõepoolest demokraatiat, ent hoopis teises mõttes kui sõnastatud reeglite kaotamine.

Demokraatlikkuse annab keelekorraldusele Immanuel Kanti mõttes avalikkus: see on ruum, kus ma esinen oma erahuvidest väljudes kõigi teistega võrdse ühiskonnaliikmena ja mul on põhimõtteline juurdepääs ka keelekorraldusele ja selle aluspõhimõtetele. Loomulikult on siin üsna kõrge lävend: vaja on haridust ja pingutust, sest keelekorralduse küsimused ongi keerulised. Igaüks ei saa kõikides küsimustes kaasa rääkida, aga põhimõtteliselt on igal soovijal võimalus sõna sekka öelda, olgu näiteks sõnauses või lugejakirjades, aga miks ka mitte kuidagi järjekindlamalt ja organiseeritumalt. Näiteks korpuste maailmas tähendaks see seda, et korpused tuleb teha kõigile huvilistele kogu oma funktsioonilehvikus tasuta ja mugavalt kättesaadavaks, nii et igaüks saaks oma mängulusti rakendada ka korpuste otsas järeldusi tehes.

Eesti keelekorraldusdebatis on juba vähemalt Tiit Hennoste sotsiolingvistilisest läbimurdest Tapa keelepäeval ja pärast seda¹¹ (aga tegelikult juba Tiiu Erelti ja ta kaasvõitlejate seisukohtades¹²) levinud suur väärtõde, mis keele ja keelekorralduse avalikkust hoogsalt õõnestab ja mille ka tänased keelekorralduse liidrid on oma arsenali võtnud: keelest rääkides ei tuleks kasutada kriteeriume õige ja vale, vaid rääkida hoopis sobivusest ühte või teise konteksti. Siin, võib öelda, on mitu asja koos. Ühest küljest hindavad keelekorraldajad ennast väga üle. Ehkki keelekorraldus on auväärne ja hädavajalik, ei ole sel kunagi olnud sellist mõjuvõimu, nagu ühekorraga kardetakse ja ihaldatakse¹³. Nagu juba öeldud, on keelereeglid ühest otsast rikkumiseks, ja kui keelekorraldaja võtab südame rindu ja ütleb, et ühteviisi on õige ja teisiti vale, siis on igal soovijal ainult seda suurem rõõm neid reegleid esiti rikkuda ja teiseks tõestada keelekorraldajatele, kui on ka aega, viitsimist, teadmisi ja taibukust, et ta eksib. Õige ja vale pürivad objektiivsusele, objektiivsus aga võimestab ka kõiki teisi avalikus ruumis ringi liikujaid. Kui aga avalik ruum loobub pürgimast objektiivsusele ning õigete ja valede vormide väljatoomise asemel hakkab keele- ja korpusekorraldaja kavaldama konteksti sobimise teemal, reserveerib ta endale kriitikavaba ainuvõimu öelda ise oma pühas ja suvalises subjektiivsuses, mis on see, mis ühte või teise konteksti ikkagi sobib. Selle üle, mis kuskile sobib, ei saa aga debatti pidada – de gustibus non est disputandum, nagu ütlesid vanade roomlaste järeltulijad. Ühesõnaga, kui puudub võimalus asju avalikul foorumil arutada, libiseb võim kaadritele institutsioonides. Selles mõttes suudab Eesti keelekorralduse praegune lihtsakoeline vabastamistuhin vaid vaevu varjata oma hõbehaput võimuiha.

VI

Sellise repressiooni ja demokratiseerimise dialektika järgi on keelel varjukülgi, aga sellele vaatamata on igaühel võimalik teatava hinnaga endale tegutsemisruumi taotleda. Keelekorralduse uued liidrid viitavad aga, et normimine on igatpidi liiast, kasutades selle seisukohta allikana Deborah Cameroni raamatut "Verbal Hygiene". Siingi tundub olevat midagi viltu. Sama targalt võiks kommunistliku partei manifesti mõista nii, et tootmisvahendid tuleb anda kapitalistidele, et nad saaksid töölisklassi ekspluateerima hakata. Kui Cameroni raamatul on mingi juhtmõte, siis see on, et verbaalhügieen, s.t katsed keelt kunstlikult korraldada, on keele toimimise olemuslik kaasnähtus, mille lähtepinnaks on keele metalingvistiline refleksiivsus: "kui loobuda üldises mõttes preskriptivismist, tuleks loobuda keelest endast,"¹⁴ ütleb ta. Niisiis võib Cameroni järgi öelda, et keelt korraldatakse igal juhul ja kui seda ei tee selleks seatud asutused, teeb seda keegi teine. Iseasi aga, mis alustelt.

Siinkohal võin tuua ühe isiklikumat laadi näite. Margit Langemets on korpuseuuringute põhjal tõdenud, et sõnausel leitud uudissõna "tõukefond" ei ole eesti keeles käibele läinud, sest keelekasutajad ei soosi seda[15]. Olles teinud tõlkeid euroasutustele, olen isiklikult olnud asjasse segatud: oma kätega olen kasutanud ikka "struktuurifondi", sest muidu ei lähe tõlge läbi. Sel viisil olen ise korpusesse panustanud, ent põhjuseks ei ole sugugi rõõm ja mängulust, nagu keelejuhid oletavad, vaid olen selleks olnud halastamatult sunnitud. Ainus, kes mind saaks aidata, oleks keelekorraldaja, kes annaks autoriteetselt ja valjult teada, et õige ja soovitatav on "tõukefond", ning tõrjuks muid variante. Aga keelekorraödaja vaikib ja minul kui keelekasutajal tuleb alluda korraldusaktile, mille on läbi viinud suvalised keelevõhikud kuskil ministeeriumis. Muidugi mõista ei ole struktuurifondid maailma kõige olulisem küsimus, aga ikkagi oleks parem jätta keelekorraldus sobivalt haritud inimeste teha. Keelt korraldatakse käskude ja keeldudega igal juhul ja pealegi üsna vastikult, vägivaldselt, piiritu haardega ja täiesti suvaliselt, kui aga seisund võimaldab. Väikerahval oleks ainus mõistlik mõte, veidi suure paatosega öeldes, hoida oma keelekorraldus üleval ja lasta selles tegutseda neil, kes teevad seda ühtaegu mõistuse ja südamega, traditsiooni tundes ja tugeva ettevalmistuse põhjal, olles sealjuures näoga avalikkuse poole ja avatud sõbralikule kriitikale. Nii, nagu seda on seni teha proovitud.

VII

Keelesüsteemi murendamise juures tuleb arvestada lõpuks seda, et keel ei ole mingi omaette iluasi. Isegi kui võtta lähtekohaks püüdlikult füsikalistlikud käsitlused, nagu Ameerika keelefilosoofil John Searle'il,¹⁶ jõutakse ikkagi välja selleni, et keel on küll subjektiivselt loodud, ent moodustab tähtsaima osa kõige kõvemast sotsiaalsest reaalsusest. Igas üksikus punktis on keel üksikute kõneaktide tehtud ning kõneaktide autoriks ei ole teadagi keegi muu kui inimesed ise. Kuid sellise praktika tulemusena on kokku saadud midagi, mis on tugevas mõttes reaalne ja millel tegelikult kogu muu sotsiaalne ühistegevus püsib. Kõik muud ühiselu aspektid on seeläbi keelesõltlased. Keel kui kollektiivselt loodud reaalsusevõrgustike kese toimib sotsiaalse lõime käitamisel enam-vähem just sellisena, nagu ta on tänaseks kokku korraldatud, sest kõik muud valdkonnad on arenenud sellega ühte jalga. Keel võib olla paljuski liiane ja isereguleeruv ja kõnelejad leiavad, tõepoolest, kiiresti võimalusi ennast uues olukorras arusaadavaks teha, aga keele korrastamatuses hakkab ka tegevusväli kiirelt ahenema. Väga paljut, või põhimõtteliselt kõike saab muuta sammhaaval, aga kui vaibutada kindlalt korraldatud kirjakeel, tõmmatakse väga suur osa vaipa alt ära kõigilt muudelt eluavaldustelt: riigivalitsemisest ja ühistranspordist spordi ja seksini, rääkimata tervishoiust ning hoopiski mainimata otsesemalt keele kaudu avalduvaid elualasid, nagu teadus, õigus, kirjandus ja kõik ülejäänud.

VIII

Näib seega nii, et keelekorraldusel ei ole alternatiivi. Kui Eestis ei õnnestu seda juhtida keskselt ja süsteemselt, võtavad võimust juhuslikud normingud, mis aga ei suuda enam rahuldada ühiskondlikke vajadusi ja kahandavad eesti keele prestiiži Eesti enda elanike jaoks. Aga muidugi on ka alternatiiv olemas Oxfordi sõnaraamatute ja "Chicago Manual of Style'i" juhtnööride järgi korraldatud inglise keele, aga üha enam ka Facebooki ja Instagrami peakorteris korraldatud twitterikeele ning peagi ilmselt Hiina Rahvavabariigi Kommunistliku Partei Kultuuri- ja Keeletöö Keskvalitsuses korraldatud konfutsiaanlike hieroglüüfide kujul. Keelekadu ei ole immanentne, ent see ei ole midagi, mida ei saa juhtuda. On selge, et võõrkeele abil saavutatav reach ei kaalu tegelikult üles oma keelest tulenevat tugevat identity't, aga üksikud keelekasutajad ei pruugi seda teada: reach on vahetu, aga identity pikaajaline ponnistus. Siin on vaja keelekorralduse heatahtlikku abi.

Ent praegustel keelekorraldajatel on ikkagi õigus selles, et keeleteadus on jõudnud uuele tasemele: neil on kasutada korpused. Ja ehkki üleval selgus, et kogu keelearengu allutamisel korpustele puudub tegelikult alus, on selge, et ka vastupidine pole päris õige, sest see lihtsakoeline argument, et "korpuses on niimoodi", jääb paratamatult alles ja korraldajal on raske oma motiveeritud ja süsteemseid ettepanekuid selle vastu kaitsta. Selles plaanis võib praeguste keelekorraldajate aktsioone pidada lihtsalt seltsimehelikuks häireks: üldsuse tähelepanu on edukalt juhitud asjaolule, et korpused on kohal ja ära nad ei lähe. Ja kohe varsti saabuvad ka algoritmide juhitud keelekorralduslahendused. Meie siin Eestis aga oleme tänaseks teavitatud ja saame hakata katsetama, kuidas ennast nende vastu paremini kindlustada. Korpustest peab saama inimlikult haritud keeletundja abimees, mitte iseeneslik korrektse keelekasutuse varasalv. Neid peab õppima kasutama.

Sel viisil arutledes on tänastel keelekorraldajatel veel teinegi suur teene. Eestis ja ilmselt ka mujal on keelekorraldust seni tehtud naivistliku objektivismi vaimus. Keelekorralduse uutel liidritel on isegi õigus selles, et eesti keele standard on moodustatud üksikute keelemeeste ja -naiste suva järgi, kuid keegi neist ei ole korraldanud keelt iseenda nimel, vaid ikka viidates "objektiivsetele" asjaoludele umbes samamoodi, nagu praegu püütakse viidata korpusele¹⁷. Tänu käimasolevale keelekorraldusuuendusele saab süütuse aeg mööda: keelekorraldajad peavad õppima teadlikumalt välja tooma, mis on need väärtused, mille nimel nad mingit muudatust või muutmata jätmist soovitavad. Mis siin võimalikud variandid saaksid olla: selgus lihtinimese jaoks, võrdsus, sooline võrdõiguslikkus (need on Deborah Cameroni peamisi sihte). Kuid samas on need üsna populismimaigulised ega sobi väga hästi Eesti senise traditsiooniga. Võimalikult lai üleilmne ühtlustatus, mida mõni võiks soovida, käiks otseselt eesti keele ellujäämise huvide vastu. Ilmselt tuleks ikkagi kaaluda, kuidas leida värske vorm rahvusliku enesemääramise ja edasikestmise motiivile – kuidas jätkata uutes oludes mängu nimega "Kas siis selle maa keel…". See nõuab keelekorralduse ideoloogidelt võib-olla isegi üksikasjalikku seisukohta rahvuse küsimuses vms. Arvestades seda, kui tugeva surve alla on jäänud lihtsakoelised rahvusnarratiivid, on see üsna mitmetahuline pähkel, mida aga ka saab tasapisi purema hakata.           

Tänased keelekorraldajad toetuvad oma tegevuses jõuliselt demokraatlikkusele ja ulatavad justkui käe lihtsale keelekasutajale, kelle jaoks normingud on liiga keerulised. Kui me keele puhul saime rääkida tugevast repressioonist, siis just keelekorraldus on tegelikult olnud pigem demokraatlik ettevõtmine, mis tugineb võimu vahetumise mehhanismile, ja sealjuures on oluline olnud side rahvakeelsusega. Enamasti on nii, et üks keelekorraldaja on saanud oma "aegunud" vaateid levitada seni, kuni ilmub uus pretendent, kellel on enda meelest parem ülevaade selle kohta, kuidas "rahvas tegelikult räägib", nii et ta saab teha oma kultuurilise pakkumuse ja kui asjaomase valdkonna käilakujud selle alla neelavad, vahetataksegi keelekorralduse juhid välja ning uus mudel pääseb maksvusele. Ning selles mõttes ei ole midagi erilist lahti. Praegused keelekorraldajad on teinud oma pakkumuse eelkõige keelekorralduse metakeele peale ja selle vooruseks on olnud tõepoolest üldise arutelu algatamine. Peamine hirm võib-olla ongi selles, et kuna praegused vaated on pigem äärmuslikud, võib pendel peagi suure hooga teise serva raksatada: poliitilise maastiku foonil ei saa ju välistada, et keelekorraldusse jõuavad tõsisilmsed vana kooli rahvuslased, kes kraamivad välja Muugi või Elisto, ja hakkavad punasega nõudma "lumimemmi" ja "jorkšiiri sigu".

Ma tahaksin lõpetuseks meenutada praeguse aja tähtsaima eesti keelekorralduse uurija Raimo Raagi tõdemust (tema keelekorralduse loo juhtmõtet), et "tänapäeva eesti keel ei ole iseeneslikult kujunenud selliseks, nagu ta praegu on; see on paljude üksikisikute ja inimrühmade teadliku tegevuse tulemus"¹⁸. Ja nüüd vist ei olegi muud alternatiivi kui liikuda edasi veelgi suurema teadlikkuse poole.

¹ Vt Mari Koik, Keeleelu ja nõrgemate kaitse. Sirp, 25.3.2022. (https://sirp.ee/s1-artiklid/varamu/keele-elu-ja-norgemate-kaitse/).

² Vt Peep Nemvalts, Eesti keelekorralduse sasipuntrad. Sirp, 17.12.2021. (https://sirp.ee/s1-artiklid/varamu/eesti-keelekorralduse-sasipuntrad/). 

³ Merit Maarits, Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam. (https://kultuur.err.ee/1149567/keeleteadlased-eesti-keel-on-vaba-aga-voiks-olla-veel-vabam).

⁴ Briti keelekorraldusteoreetik Deborah Cameron on väga tabavalt karikeerinud antipreskriptivistlikku kretinismi. Asendades vaid paar sõna, saab antipreskriptivistliku deklaratsiooni pöörata selle enda vastu, sest ega keel ei muutu ise. Ühesõnaga, antipreskriptivistide idee keele iseeneslikust ja loomulikust muutumisest, mida häirivad ebakompetentsed normeerijad, on täpselt sama kentsakas kui normeerimisentusiastide idee puhtast ja muutumatust keelest, mida määndavad lohakad keelekasutajad  (Vt Deborah Cameron, Verbal Hygiene. Routledge, London – New York, 1995, 2012, lk 4.).

⁵ Vt Krista Kerge, Targutaja tahab sõna. Sirp, 15.7.2022. (https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/targutaja-tahab-sona/).

⁶ Vt Anto Veldre, Kust on pärit zuumeri eesti keel? Sirp, 2.9.2022. (https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/kust-on-parit-zuumeri-eesti-keel/).

⁷ Vt Arvi Tavast, Milleks meile eesti keel? https://www.err.ee/1608593491/arvi-tavast-milleks-meile-eesti-keel. Kuigi ei saa jätta ütlemata, et äraütlemata imelik on kirjeldada keelt justkui avaliku halduse institutsioonina, mis peaks täitma ühiskonna seatud ülesandeid – keel on olnud ühiskonna lõimede punumisel algusest peale kohal ja sellesse ei saa suhtuda nagu mingisse avaliku sekotri asutusse, millele ühiskond ülesandeid seab. Muu hulgas keeleteaduses on üsna levinud arusaam, et tegelikult on asjad vastupidi: keel on see, kes esitab ühiskonnale nõudmisi (seda teeb valdavalt Roman Jakobsoni vaadete pinnalt lähtuv traditsioon).

⁸ Üks juhtmõtteid, mis praeguste keelekorraldajate tegusid kannab, on see, et tähendusi ei saa normida. Seda antakse ühendsõnastiku kaudu kõigi varasemate keelesoovituste juures kõigile teada. Siinkohal ei ole mahti selle üle pikalt arutleda, öelda saab vaid nii palju, et mingis mõttes keelekorraldajad hindavad oma suuniste mõju tugevasti üle: keegi ei ootagi neilt, et nad kirjutaksid ette, millised assotsiatsioonid mul ühe või teise keelemärgi peale võivad tekkida. Oluline on see, et keelt saab reguleerida ainult tähenduslikuna, muidu ei saaks parandada ühtegi keeleviga, sest ei oleks selge, milline lubatud vormidest on sobiv asendaja. Et oleks võimalik asendada sõna "hobuhe", peab olema parandajal ettekujutus, mida öelda taheti, muidu saaks selle asendada mis tahes korrektse tähejadaga. Liiatigi ei ole süntaktika ja semantika nii selgelt lahutatud, näiteks kui sõna "areng" ei ole soovitatud kasutada tähenduses "muutused", on põhjuseks enamasti see, et korraldatud eesti keeles on välditud seda, et nähtuse abstraktset (loendamatut) ja konkreetset (loendatavat) tahku väljendatakse sama sõnavormiga, mitte juurde tulnud lisatähendus.

⁹ Vt Roland Barthes, Leçon. Texte de la leçon inaugurale prononcée le 7 janvier 1977 au Collège de France. Paris, Seuil, 1978. ( https://www.roland-barthes.org/lecon.html).

¹⁰ Arvi Tavast, Marju Taukar, Mitmekeelne oskussuhtlus. Tallinn, Valgus, 2013, lk 217.

¹¹ Vt Tiit Hennoste, Eesti keele arenguid: totalitaariast polüloogiasse. Keel ja Kirjandus, 2/1999.

¹² Vt Tiiu Erelt, Eesti Keelekorraldus. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2002. (https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:435477).

¹³ Võib-olla välja jättes kooliharidust, mis aga on hoopis teine asi. Hariduses on olulisem õppimine ise kui see, mida täpselt endale pähe aetakse: midagi tuleb endale pähe ajada niikuinii. Emakeel on selleks üsna sobiv valik. Pealegi tuleb arvestada, kui pöörase eduloo on eesti keele olemasolu eesti rahvale annetanud – mingit alternatiivajalugu on lausa valus ette kujutada.

¹⁴ Vt Deborah Cameron, op. cit., lk vii ja lk 10. Ja teisal näiteks: "tuleb leppida, et inimeste soov keelt korraldada on põhjendatud" (lk 82).

¹⁵ Vt salvestis EKI arutelupäevast "Eesti keel normi ja vabaduse vahel", 12.3.2021: (https://www.youtube.com/watch?v=3-lEztG_WD8).

¹⁶ Hiljutise tervikliku käsitluse võib leida raamatust John R. Searle, Making the Social World. The Structure of Human Civilization. Oxford, Oxford University Press, 2010.

¹⁷ Vt Deborah Cameron, op. cit., lk 57. Cameron viitab oma raamatus läbivalt sellele, et keeleotsused, mida teevad keelekorraldajad, on väärtusotsused, ehkki keelekorraldajad ise püüavad enamasti viidata tavapärasele kasutusele vms.

¹⁸ Vt Raimo Raag, Talurahva keelest riigikeeleks. Tallinn, Atlex, 2008. (https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/34490/raag_talurahvakeelest.pdf?sequence=3&isAllowed=y)