Annie Ernaux on kuulus talle ainuomase kollektiivse autobiograafia rajajana. Ta kirjutab enamasti oma elust – suhetest oma ema ja isaga, naiseks sirgumisest, abordist, abielust, Alzheimerist, rinnavähist. Igaühele neist teemadest on pühendatud omaette raamat. Kuid need ei ole niivõrd isiklikud mälestusraamatud, vaid inimese elu erinevate tahkude uurimine ühiskondlikus kontekstis. Tema loomingu märksõnadeks on veel töölisklassi taust ja suveräänne hääl naiste kogemuste kajastamisel.

Ernaux rahvusvaheliselt kuulsaim raamat on "Aastad" (2008), kus ta joonistab välja omaenda põlvkonna kollektiivse eluloo, alustades teise maailmasõja pärandist Prantsusmaal ja jõudes ühiskonna liberaliseerumise ning 1968. aasta rahutustest kaudu 20. sajandi lõpu kapitalistliku ühiskonna hädadeni. Raamatu erinevaid osi juhatavad küll sisse Ernaux' enda fotode kirjeldused ja tema isiklikud mälestused, kuid Prantsusmaa 20. sajandi teise poole ajalugu käsitletakse siin kogu põlvkonnale iseloomuliku kaudu: poliitilised debatid, mida see põlvkond pidas, muusika, mida kuulas, raamatud, mida luges, elustiil, mille poole erinevatel aegadel püüdles.  Ernaux looming on igapäevaajalugu, meisterlik sulam isiklikust ja ühiskondlikust, ajalisest ja ajatust.

Nobeli preemia Annie Ernaux'le on ootuspärane selles mõttes, et teda on juba aastaid preemiale esitatud. Samas tuleb hirmtugevaid konkurente arvestades seda siiski pidada üllatuseks ja kindlasti preemiaks naiste kogemuse kajastamisele kirjanduses.

Kahetsusega peab tõdema, et eesti keeles ei ole Ernaux looming olnud seni kättesaadav – viga, mille preemia nüüd kindlasti parandab.