17. sajandi allikas viitab aastale 1552: "...Tallinna (Oleviste –toim) raamatukogust 1552. aastast saadik järele jäänud ja nüüd veel Oleviste kirikus alles..."  Allikaks on 1658. aastal tagantjärele loodud inventarinimekiri, mis loodi Niguliste kirikuraamatukogu liitmisel Oleviste omaga.

Kahe kirikuraamatukogu roll oli sama: olla Martin Lutheri soovituste vaimus üles ehitatud teadusraamatukogu tolle aja haritlastele. Ehkki mõlema liitunud raamatukogu selgrooks jäi usulise sisuga kirjandus, näitab nimestik, et esindatud olid ka meditsiin, maateadused, õigusteadus, ajalugu, põllumajandus, riigiteadused, musikoloogia, poeesia ja uusaegne filosoofia, aga ka keskaegsema probleemiseadega skolastika ja alkeemia.

Näitusel annab vastuse küsimusele, mida lugesid Liivi sõja aegu Rootsi võimu alla läinud Eestimaa provintsis kohalikud õpetlased, milline oli Põhja-Eestis akadeemiline atmosfäär enne Tartu Ülikooli asutamist 1632. aastal.

Eesti vanimale avalikule raamatukogu sai saatuslikuks moderniseeruv aeg. 18. sajandil sai selgeks, et kirikuõpetajate jt annetused ei suuda pidada sammu edasitõttava akadeemilise uurimistööga. 1802. aastal taasavatud Tartu Ülikool aga mattis kirikute teadusraamatukogud lõplikult enda varju. Oleviste kiriku raamatukogu liideti 1831. aastal Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukoguga. 1968. aastal leidis Oleviste kiriku raamatukogu koha Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu ehk praeguse Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu baltika osakonnas.  

Näitus jääb avatuks kuni 18. detsembrini.