Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: ilukirjanduslikust kuningannast kummaliste sõnumiteni
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal kaht tõlketeost: S. J. Bennetti "Juhtum kolmele koerale" ja C. K. McDonnelli "See võluv mees (Kummalised sõnumid 2)".
S. J. Bennett "Juhtum kolmele koerale" (Eesti Raamat)
Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik
Eesti keelde on saabunud uus lugu, kus kurjade inimeste korraldet keerukusi, taustal ja taamal olles aitab õiglase lõpuni viia äsjalahkunud kuninganna Elizabeth II ise. Tänavuses ja üleüldise lähimineviku krimivike ebaühtlase tasemega tulvas poleks vast põhjust S.J.Bennetti loomingut üleliia esile tõsta (veel), kui poleks kaht asjaolu. Esiteks on raamatud tõesti hästi kirjutet ja asja- ning teematundlikud ning pakuvad seeläbi huvilugemist neile, keda kes-on-süüdi tüüpi jutud ei kõneta. Ja teiseks oli kuninganna tõepoolest sisuliselt kogu maailma vanaema. Harry Truman oli äge president, ent ilmselt ei kujutaks keegi ette teda meie päevini riiki juhatamas. Kallis kuninganna Lilibeth sai sellega hakkama. Kuulsus ja au igavesti!
Ilukirjanduslik kuninganna on mõistagi loomingulise lähenemise vili. Ent see loominguline lähenemine põhineb tõhusal taustatööl ning ega ma oskagi teist teost soovitada, mis sama mõnusalt ja samas kriitiliselt viivad raamatusõbra suure, kõleda ja pidevalt remonti vajava (nii sisulises kui vormilis-füüsilis-arhitektuurses mõttes) kuningakoja keldritesse ja jäneseurgudesse ja suursalongidesse. See, et 21. sajandil peetakse ilmarahva lõbuks üht perekonda (lausa suguvõsa) kullatud puuris ülal, on natuke teine teema. Ja perekonnale ei keskendutagi, pigem puurielule määratute elushoidjatele. Taamal toimetajatele. Mis on omaette põnev lugu, üldse mitte seotud tollega, mis raamatut ülal hoiab. Ses raamatus number kaks on kuninganna veel vägagi elus, isegi ta abikaasa on elus. Mitte väga kauge minevik. Nii et tegutsemisruumi uuteks lugudeks veel jagub, saab aadlike või ametnike salakappides mõned sopid avada. Kas uuest kuningast uus tumelugude lahendaja saab, ei julge ennustada.
Ja mitte keegi ei saa võtta kirjanikult vabadust minna ajas tagasi ning tuua lugejani ka kõik nood juhtumid, mida maailma vanaema lahendas juba siis, kui ta ei olnud veel vanaema ega isegi mitte ema. Saati veel maailma oma. Väga loodan, et nõnda see läheb ning saame lugeda ka noist, sugugi mitte vähem põnevaist aastaist. Väärtustatagu vanaemasid!
C. K. McDonnell "See võluv mees (Kummalised Sõnumid 2)" (Varrak)
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum
Jätkakem siis jätkudega. Võtku mind tont, kui ma täpselt mäletan, millest just juttu oli tos "Kummaliste sõnumite" sarja esimeses raamatus. Küll on meeles, et röögatult sai nalja ja eriskummaline jaburus osati peita pärismaailma kohati märksa suuremate iseäralikkuste sekka. See kõik oli kokku veenev, haarav ja ebausutaval kombel ka usutav.
Ma ei mäleta ühtki õudusfilmi, mis olnuks õudne. On nähtud totakaid, naljakaid, jäledaid ning enamasti labaselt igavaid. Õudseid raamatuid on ette tulnud küll. Niiütelda üleloomulike elukatega küllastet raamatud ei ole üldjuhul teab mis tõsiseltvõetavad. Suur osa ulmest on paremini või halvemini välja mõeldud keskkonda asetet olme. Ulme kiituseks siiski, et etem osa ulmest käib sageli nö päriskirjanduse tasapaksust peavoolust kõrge kaarega üle. "Kummalised sõnumid" ajab omaette rida. See on nagu töölisperekonnast võrsunud intelligendi unistus Harry Potteri maailmast kusagil äärelinnas, kassikusehaisu ja söetolmu sees. Veider omailm, mis kutsub oma radadele uitama. Ei teagi, miks, aga mulle meeldib.
Järjekordne tõestus, et kui kirjutada hästi, siis võib toimida üsna igasugune lora. Kui kirjutada veel nõnda, et iseennast ega oma teemat ega võimalikku lugejat liiga tõsiselt ei võta, küll aga raamatuloome üle head meelt tunda, siis sünnib päris vahva tulemus. "Kummalised sõnumid" on sari, mis üha kummalisemaks muutumas maailmas natuke naerutuge annab. Mõtteainet unustamata. Me ju ei tea, mis asi me maailm päriselt on.
Toimetaja: Kaspar Viilup