X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Tauno Vahteri "Heast venelasest" luuleni

Maarja-Liis Mölder
Maarja-Liis Mölder Autor/allikas: erakogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal kolme kodumaise autori loomingut: Tauno Vahteri "Head venelast", Maarja-Liis Mölderi "Meesinist" ja Hanneleele Kaldmaa "Sinustki võib saada fossiili".

Tauno Vahter "Hea venelane" (Tänapäev)

1990ndad oli tuim, tuhm ja mõttetu aeg, ei taha meenutada, ei olegi meeles. Tore, et Tauno Vahteril on. Ning ei tuimalt, tuhmilt ega mõttetult. Ei ka ülevõlla absurdihuumorisse keeratult. Väga realistlik romaan sai. Jah, on absurdi ja on huumorit, ent täpselt parasjagu. Nagu ajas oli. Kitsesuurune täi ei tule olustikku rikastama (andeks, Andrus!). Olustik on totakalt räparikas ja ropprohke niigi. Tegevuse paigutus pooleldi venekeelsese maailma loob piisava nihestuse. Täiskasvanulik kirjutus teismelise silme läbi lisab veel ühe kihi. Ja siis kõik need ununenud üksikasjad…

Oh ja oeh ja oijahhaa. See on ju "Lasnamäe lunastaja" igamehekastmes. See raamat lunastab Lasnamäed palju paremini. Ja inimesi. Meid kõiki, sealhulgas "häid venelasi". Ja seda raamatut on võimalik igaühel lugeda. Kaasa mõteldes ja kaasa tundes. Rõhutan, siin ei ole jaburust jaburuse pärast ega vigurit vigurduse pärast. Kõik, mis kirjas, võis täpselt nõnda juhtuda. Mitte et tingimata juhtunuks. Ilukirjandus ikkagi.

Muidugi kangastus kogu aeg, mida hakanuks säändse materjaliga peale Mihkel Mutt või Andrus Kivirähk või Mart Kivastik. Nad kõik on omal kombel seda mängu juba mänginud. Ja mul on pagana hea meel, et Tauno Vahter selgest kiusust kõik need krutskid tegemata jättis. Saavutades seeläbi päris veenva iseoma knihvi. Klahvi, millele vajutada lugeja peas. Kõva novellikirjutaja Vahteri söakas samm pikemate lugude maailma on astutud.

"Hea venelane" võib kõlada tänases päevas oksüümoronina, aga raamat on mu meelest üks noid, mis on päriselt hea, ei vaid vastuoksuslik. Temast saaks saada ka rahvaraamat sõna parimas mõttes. "Hea venelane" meeldib mulle. Ja meeldib ka Sulle, kes iganes Sa parasjagu ei oleks. Teravmeelne eestikeelne lugeja ehk?

Maarja-Liis Mölder "Meesinine" (Vihmakass ja Kakerdaja) ja Hanneleele Kaldmaa "Sinustki võib saada fossiil" (Hunt OÜ)

Vahel on vaja kirjutada mõnest raamatust üheskoos. Mis siis, et nad on erilised ja erinevad. Head raamatud mõistavad mõnikord omavahel kõnelda, olla iseäralikud ja isikupärased sõltumatus kontekstis. Ja eks seks kontekstiks ole tahes-tahtmata uuem eestikeelne poeesia.

See va poeesia on tükil ajal kaunikesti tüütuks kiskunud. Üksikute erksate eranditega kas agressiivsust püüdlev jõuetuvõitu turtsumine või haigutav poolboheemlik roidumus. Elamust pole kumbki rada osanud pakkuda. Ja nüüd kaks raamatut, mis üsna lähestikku sel sügisel ilmunud ning võiksid üles äratada mitmed vanad ja noored sõnakunstist lugu pidavad lugejad, kes vahepeal luulelootuse miinusprotsendiga hoiukontole investeerinud. Ähmasusele ja plärtsumisele tuli praegu ootamatu elegantne lõpp, luuleaastale sobilik. Kahe noore daami sulest, ja jõuliselt.

Maarja-Liis Mölder teeb oma luulekogus ägeda etteaste mitmes mõttes täiesti teistsuguste tekstidega kui need, millega selle sajandi noorluulur harjunud võiks olla. Isiklik, ilus ja üldiseülene, aus ja andekas ja armas. Täiesti meie aja kirjandus sealjuures, mitte mingit manerismi ega kummardusi eelkäinuile. Paar võnget sinnatänna muidugi leiab. Rikka keele ja mõtteilmaga loodud sõnarõõm. Ütleks, et ootame ja rohkem ja paremat ja mett ja kondenspiima kaa, aga ei ütle, sest autoril olgu rahu ja selgus ja puhas õhk. Tulgu, kes tuleb. Raamatu kui trükise enda kallal saab natuke norida – no leheküljenumbreid oleks tahtnud. Mõtlin viidata ühele tekstile, aga nüüd pean seletama, et otsige poeesi, kus juttu tost ja täst jne selmet märkida leheküljenumber. Nii ei ole ilus. Sisuliselt on kõik ok, vorm tahaks parandusi.

(Otsige Pirita kloostriga seotud teksti, see sutsab hinge nii mis hirmus.)

Hanneleele Kaldmaa ei ole nii uus tulija, luulekogugi pole esimene, vaid teine. Ent siin on ta selgesti iseoma teo ja näoga me ees, mõnu ja mõttega loetav, tekst toetab taustu ja taustad tekste, täitsa nullist lugema hakates toimib samuti, kontrollitud nagu haiguste ravi. Muusikakriitikute loomustamislaadi pätsates ütleksin, et kui Paul-Eerik Rummol ja Kristiina Ehinal oleks vaimline sohilaps, kes vanemate head ja vead üles nokib ning sõnaosavusega omi mänge mängib, siis sinna kanti too luulekogu võiks asetuda. Toda vaid suunaks ja kergelt. On hea ja omanäoline, väärib lugemist.

Olen elu jooksul mõned luuletused teinud ning endiselt meeldib mulle ka vähehaaval luulet lugeda. Vahepeal tundus, et pole nagu midagi lugeda. Nüüd näen, et on. Jagan siinkohal oma rõõmu ning jätan otsijatele/leidjatele avastamislõbu! Jah, noid kaht raamatut võib noppida, näppida ja nautida ka vaheldumisi. Heale luulele omaselt asi toimib.

Toimetaja: Karmen Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: