Karlson sõnas, et Veneetsia biennaali otsus tuli talle üllatusena. "Ma ei läinud sellele konkursile võidu ihaluse mõtetega, seega see oli mulle veidi šokk ning ma alles protsessin, mis tundeid see temast tekitab," tõdes ta ja lisas, et sõprade ja lähedastega on ta juba arutanud, et tänu sellele tekib tal võimalus keskenduda ühele suurele projektile. "Mulle on see tõeline luksus, sest tavaliselt ma tegelen eri projektidega korraga ning nüüd on mul legaalne põhjus öelda erinevatele pakkumistele ära."

"Muus osas alles hakkab nägema, mida see täpselt toob, aga ma võtan väga rahulikult seda, kuna ma olen jõudnud elu jooksul päris suuri projekte teha ning ma ei lähe väga sapsu täis sellest, üritan hoida rahulikku ja kainet meelt ning tunda pigem rõõmu sellest võimaluses," mainis ta ja lisas, et Veneetsia on ka lihtsalt imeline koht. "Ma olen sinna ikka sattunud, mitmed tuttavad on biennaalil osalenud ning olen olnud ka mitmetes tiimides taustajõud ja abikäsi, see on koht, kus meeleolud on alati ülevad ja erilised, ma väga ootan juba seda avamist, olen kindel, et see saab olema tore ja lõbus kõigile."

Oma kunstiga üritab Karlson alati vaatajas käivitada miskit, mis paneb tööle ettekujutusvõime ning käivitab midagi, mida on raske kirjeldada. "Et käivitada meeli ja mõtteid, see on mulle alati sisse kodeeritud, ma soovin, et inimestel hakkaks natukene mingi asi kuskil tööle."

"Fakt on see, et mul on aasta lõpuni veel mitmeid teisigi suuri projekte, mis tuleb ära lõpetada, mu missioon on need ära teha nii hästi, kui ma suudan, ja siis alustada võimalikult heas meeleolus selle Veneetsia projektiga," tõdes ta ja lisas, et projekt on alles nii alguses, et ta ei taha midagi ette lubada.

Žüriiliige Maria-Kristiina Soomre: tundsime, et tahame end usaldada Edithi kunsti kätte

Soomre rõhutas, et žüriitöö oli meelega pikk ja aeglane, meelega. "Võtsime natuke rahu ja luksust päriselt süveneda kunstnikesse," kinnitas ta ja lisas, et kõigepealt oli 16 inimest, kes avaldasid soovi osaleda. "Nende seast valiti välja kuus finalisti, kellega kohtuti juba Tallinnas nende stuudiotes ja kodudes ning räägiti kunstist, elust ja hirmust, sellest ajast, kus me elame ja võib-olla ka sellest, et kuhu ja kas me üldse saame ette kujutada, et me näitust siin kahe või pooleteist aasta pärast kavandame."

"Selle protsessi käigus saime aru, et lõpuks tuleb keegi välja valida, me teadsime algusest peale, millega ennast sidunud oleme ja hästi pika arutelu ja kaalumise käigus kõik žürii liikmed siis peegeldasid oma seoseid ja tundeid mis neil nende visiitide ja loomingu kohta tekkinud olid," selgitas ta ja mainis, et Edithi puhul käis korduvalt läbi märksõna "usaldus". "Me tõepoolest tahame vaatajana usaldada end Edithi ja tema kunsti kätte, mõnes mõttes on see praeguses maailmas väga haruldane ja palju tagaotsitud tunne ka kitsalt kunsti maailmas, kus kunst sinuga inimesena päriselt midagi teeb."

Samuti rõhutas Soomre, et seekordsel konkursi ei küsinud nad kunstnikelt konkreetseid plaane ega projekte. "Isegi liiga konkreetseid ideid ei küsinud, vaid pigem just kompasime seda, kus omadega ollakse ja mida umbes teha tahetakse."