Biennaali põhiprogramm jäi Liivranna jaoks rahvuspaviljonide varju. "Kui vaadata tänavust biennaali, siis selle keskmes on peamiselt meie jaoks kolmanda maailma ehk Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika maade kunst, mis baseerub peamiselt folklooril. Ehk siis euroopakeskse kunstimõtlemise, kaasaegse kunsti tõlgendamise järgi oleks ta rahvakunsti alla kuuluv ja naivistlik, mistõttu see mulle nii suurt huvi ei pakkunud. Ma ütleksin, et huvitavamaid näituseid oli rahvuspaviljonides," tõdes Liivrand.

Nende seast tõstaks ta esile üle aastate üllatanud Saksamaa paviljoni, kus on väljas Ida-Saksamaa taustaga kunstniku looming. "Ta mõtestab elu ühes Ida-Saksa Lasnamäe-taolises majas ja teeb seda väga huvitavalt. Nii garderoobi, mööbli kui ka interjööri kaudu. Esemeid taaskasutades toob ta fragmentide kaudu välja vastavad atmosfäärid. Eriti huvitav on veel see, et terve Saksamaa paviljoni suur hoone on kaetud tohutu hulga väikeste mosaiikplaatidega, mis pärinevad maha lammutatud Ida-Saksa mitmekorruselise maja fassaadilt," rääkis Liivrand ning jagas kiidusõnu veel ka Soome, Läti ja Kreeka paviljonidele.

Tänavuse biennaali oluliseks läbivaks jooneks on Liivranna sõnul ka tehisintellekti kasutamine. "See on tehisintellekti esimene suur võidukäik suurel rahvusvahelisel näitusel. Kõik n-ö Hiina riikide paviljonid, kui võib nii öelda, ehk Hiina Rahvavabariik ise, Taiwan, Hong Kong, Macau tegelevad ainult AI-manipulatsioonidega. Ainult vastavad filmid, kummalised monstrumitest ja veidratest humanoididest täidetud animatsioonid, mis peaksid panema meid mõtlema kõigepealt inimkonna tulevikule ja teiseks ka sellele, milliseks me ise võiksime saada," märkis Liivrand.

"Ühel satelliitnäitusel esineb väljapaistev Ameerika Ühendriikide kunstnik David Salle, kes on oma suured figuratiivsed maalid kavandanud läbi AI. Siis nende kavandite põhjal alles loonud maalid, suured võimsad õlimaalid. Tulemus on väga vaimustav, ausalt öeldes. Ehkki minu kui teatud määral konservatiivi jaoks on see liiga mehaaniline töö. Ma ikkagi eeldan, et kunstnik teeb käsitsi harilikuga kavandi ja siis selle alusel ka maali."

Liivrand ise oma tekstide loomiseks tehisintellekti kasutanud ei ole ja ei luba seda eriti teha ka oma tudengitel EMTA-s. "Siiski on nad mulle ise tunnistanud, et on seda mõnikord natukene kasutanud. Eks siis anname andeks, keelata ju ei saa, aga üldjuhul on siiski üsna raske lühikeste esseede puhul tõestada, kui palju üks või teine seda on kasutanud. Aga ma pean ütlema, et tõlkeprogrammi olen natukene kasutanud ka ise. See töötab väga hästi, aga loomulikult peab ise tegelema selle keelelise toimetamisega."

Liivrand külastas ka Eesti paviljoni, kus töötab kunstnik Merike Estna, et katta novembri alguseks ühe vana kiriku sein maalidega. "Nende tööde põhjal, mida mina nüüd nägin, võib öelda, et see on üsna huvitav ja põnev maaliline projekt. Ma ei saa sellele veel hinnangut anda, kuidas ta selles keskkonnas tööle hakkab. Aga praegu võib öelda, et Estna on maalijana väga heas vormis, kasutab väga efektselt nii abstraktset kujundikeelt kui ka natukene figuratiivset," märkis Liivrand.

"Ühtlasi suhestuvad tema maalid praegu koloriidi ja üksikute kompositsioonivõtete poolest selles kirikus säilinud laemaaliga, mida kaitseb turvavõrk, sest seda saali kasutatakse üldjuhul võimlana. Ootame huviga, mis sellest siis saab, kui see valmis on," lisas ta ning avaldas lootust, et Eesti meedia sõidab kohale ka novembris, kui teos valmis on ja saab rääkida ka tulemusest, mitte ainult protsessist ja kunstniku kleidist.

Kunstiteadlane nentis, et Veneetsia biennaal siiski ei ole enam nii huvitav kui kümme aastat tagasi. "Ma olen näinud kõiki biennaale aastast 1999, nii et ma võrdlen neid alati oma kogemusega. Peab ütlema, et viimaste aastate biennaalid on olnud võrdlemisi külmaks jätvad."