Uuringust selgus, et Eesti professionaalsete loometöötajate loometööst saadavad kogutulud on tööturul väikesed ja isegi suurima tuluga loomevaldkonnas jäädakse alla riiklikule keskmisele palgale. Loometöötajate toimetulekut ei ole seejuures võimalik parandada ilma lisarahastuseta, mis on suunatud töötasude suurendamisse. 

Seejuures leiti, et praegu loomepalkade (kirjaniku- ja kunstnikupalk) meede on end tõestanud ning selles valguses usutakse, et nende laiendamist tuleks kaaluda rollipõhiselt: järgmise lahendamist vajava probleemkohana tuleks üle vaadata näiteks klassikaline muusika, filmi ja etenduskunstide keskse tähtsusega võtmerollide (režissöör/lavastaja, stsenarist ja helilooja) tasustamine. 

Uuringust tuli ka välja, et peaaegu kõik loometöötajad on kõrgharidusega ja tippspetsialistid. Küll aga toodi esile, et loomingu tegemist mõjutab Eesti väike ja tõrkuv turg ning ilma avaliku sektori toeta kaasneks professionaalse loometegevuse drastiline vähenemine.

Uuringu esitlusele järgnenud vestlusringis kinnitas vabakutseliste loovisikute huvikaitse ekspert Airi Triisberg, et palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge. "Selleks, et paraneks looviiskute ligipääs sotsiaalkaitsele, on neile vaja õiglast palka. Oluline on, et loovisikute sissetulek laekuks just palgana, mitte stipendiumi või muu sissetulekuna, millelt ei maksa sotsiaalmaksu. Selleks, et loovisikute toimetulek paraneks, on kultuurivaldkonnale vaja lisarahastust õiglaste palkade maksmiseks."