Eelmise aasta lõpus pälvis Grete Arro Eesti Teadusagentuurilt teaduse populariseerija auhinna. Enda sõnul kannustab teda õppimise ja hariduse teemadel aktiivselt sõna võtma pahameel või vahel suisa viha.

"Kuigi teadus areneb kogu aeg edasi, on meil siiski teadmisi õppimise kohta, mille peale võiks võtta isegi kangemat sorti mürki, et need toimivad, kui me neid koolis rakendame. Need toimivad selleks, et õpilastel oleks emotsionaalselt ja sotsiaalselt mõnusam olla ning et nad saaksid paremini edeneda," rääkis Arro.

Ka teadlased ise õpivad pidevalt juurde, kuidas õpiprotsessi mõnusamaks teha. Arro sõnutsi ongi lõhe praktika ja teooria vahel see, mis kutsub teda hea meelega teemast kirjutama või rääkima.  

Arro on aasta aega olnud tegev ka haridus- ja teadusministeeriumis hariduspsühholoogia nõunikuna. Ta tõdes, et teadlane jõuab küll selle ajaga ministeeriumis üsna vähe tehtud, kuid peab saavutuseks, et igapäeva praktikate juhtimise juurde on toodud akadeemilist mõtteviisi.

"Me oleme tegelenud spetsiifilisemalt hindamise teemaga, mis on väga lai, mitmetahuline ja keeruline teema, aga sellega koos on lauale tulnud see, kuidas me mõtleme motivatsioonist, õpilase heaolust ja väga paljudest muudest asjadest," sõnas Arro ja lisas, et ministeeriumite poolt teadlaste enda hulka toomine on tänuväärne, sest nii mõeldakse üheskoos rohkem teaduspõhiselt.

Arro sõnul peaks muutus haridusvaldkonnas algama inimeste teadmistes. "Rohkem oleks vaja mõista, kuidas inimese psüühika toimib ja areneb. Mis on need tegurid, mida me täna teame, mis toetavad seda, et õppijal oleks üleüldse võimalik süvitsi õppematerjali kallale minna," ütles psühholoog.

Ta tõi välja, et hariduses on kõik spetsialistid, sest kõik on süsteemi sees olnud, kuid enamik teadmisi psüühika kohta on mitteintuitiivsed. "See, kuidas meile tundub, on sageli laia kaarega täiesti vale."

Kooliskäimise vastumeelsus

Värskest Eesti inimarengu aruandest selgub, et kui lapsed Eestis kooli lähevad, on nad veel rõõmsad, kuid teismeikka jõudes on nende heaolu langus üks Euroopa suurimaid. Arro toonitas, et on ka lapsi, kes juba esimeses klassis saavad aru, et nad ei taha kooli minna.

"See kõlab võib-olla väga jõuliselt, aga kui mina oleksin kool, kellesse laps kardab tulla, siis mina kui kool ei saaks öösel rahulikult magada. Ma oleksin väga kurb. Miks laps kardab tulla kooli, kus ta peaks tundma, et ta on oodatud ja soovitud?" lausus Arro.

Tema sõnul ei pruugi neid tundeid, mis peaksid olema koolis täiesti loomulikud, paljud lapsed Eestis tunda. "Äkki me ei tea, kuidas psüühika toimib: me ei tea, kuidas lapsed saaksid maksimaalselt end teostada selleks, et olla ise enda eludes õnnelikud," ütles ta.

Kuid kindlasti on Arro sõnul vaja, et lastel oleks koolis turvaline nendena, kes nad on, hoolimata oma taustast või eripäradest. "Kui mõne lapsega on mõnel hetkel raskem toime tulla, siis seda rohkem ta vajab soojust," sõnas psühholoog.

Põhialustalad, mida võiksime teada, on tema sõnul teadmine lapse emotsionaal-sotsiaalse heaolu teguritest ning adekvaatne teadmine, kuidas sügav areng või õppimine päriselt toimub. 

Arro on välja toonud, et täna õpib koolis õpetaja, mitte õpilane. Ta ei räägi kõikide õpetajate ega õpilaste pinnalt, kuid ta tõdes, et sageli on kogu süsteem – nii õppekava kui ka elukorraldus ise – teistsuguseid lahendusi takistav.

"Teame, et ruumis õpib see, kes mõtleb ja õpib sügavuti: kes uue info omandamise protsessis on pandud olukorda, kus ta peab vaeva nägema ja mitte mõttetu lihtsa protseduuri kordamiseks, vaid selleks, et saada oma mõte ümber mingil keerukal, sügaval infotükil, mida ta veel ei oska või ei tea," sõnas psühholoog.

Sügavuti õppimise juures peaks inimene kogu oma varasema teadmise kokku korjama ning püüdma selle pinnalt uut teadmist ehitada.

"Ideaalis ei tule see kohe välja, ideaalis tegi ta selles protsessis vea ja sel hetkel on ta valmis saama uut teadmist. Tal tekib arusaam, mida ta veel ei tea, selleks et lahendada ära probleem, mis talle visati ja milleks ta pole veel küps," rääkis Arro.

Tema sõnul peaks sellist protsessi nägema klassis palju, kuid praegu on seis vastupidine ning sageli antakse teadmine ette õpilasele, kes siis seda lihtsalt kuulab. "Sisuliselt vaatab see õpilane kellegi teise korrastatud teadmist, aga teadmise vaatamine ei aita sügavuti õppida."

Õppimise mõtestamine

Õppimise mõtestamiseks toob Arro enda ökoloogist sõbra välja mõeldud küsimuse: kuidas saab õun puu otsa?

"Kui sul on selline probleem või küsimus, siis selle abil saab ära õpetada kapillaarsuse, aurustumise, fotosünteesi ja tegelikult veel ääretult palju füüsilisi, bioloogilisi ja keemilisi protsesse. Sa võid need ained õpetada ära korraga, seostades," selgitas Arro.

"See on näide olukorrast, et meil oleks vaja rohkem õppevahendeid, mis aitaksid õpilasel samm-sammult konstrueerida seda, kuidas füüsika ja keemia omavahel koos käivad, kuidas füüsika osaleb bioloogilistes protsessides. Täna see alati ei käi kokku," nentis ta.  

Mõte selle taga on, et õppijale antaks esmalt küsimus ning et praktika tuleks enne teooriat. Arro möönis, et õppimisest kui konstruktiivsest protsessist räägitakse küll palju, ent rakendatakse vähe.

"Teadmist ei saa anda, aju ei ole kaamera. Sa ei pea mitu korda kuulama, vaid ehitama enda pähe selle teadmise. See tähendab seda, et õppijal oleks hea sattuda olukorda, kus ta olemasolevatest tükkidest oma mõtlemiseprotsessis selle teadmise loob," sõnas ta.

Teadmine, et õppija on päriselt õppinud, saabub juhul, kui talle antakse probleem uudses kontekstis, kuhu õpitud sisu põhikontseptsioon tuleb üle kanda.

"Kui ta näiteks suudab ära tunda, et mingisugune mehhanism ühes puulehes ja lennuki lendamises on osalt samasugune füüsikaline protsess, siis võib öelda, et tal on see kontseptsioon tõenäoliselt olemas, vähemalt nendes kriteeriumites," rääkis Arro.

Kui mainitud kriteerium on ülekantavus, siis teine kriteerium on püsivus – me oleme midagi õppinud, kui suudame selle aktiveerida ka siis, kui me vahepeal pole seda kasutanud.

"Kui sa saad mõne sügavama kontseptsiooni kätte iseenda mälust siis, kui seda ootamatus olukorras parasjagu on vaja, võime öelda, et tõenäoliselt on see püsiv. Aga selleks, et sellise õppimiseni jõuda, peame tegema ka mälu mõttes õigeid liigutusi."

Selleks, et uus info saaks mällu süüvida, pole vaja seda mitmeid kordi korrata, vaid see tuleks enda jaoks lahti kodeerida ja mõelda sellest enda varasemate teadmiste süsteemis.

"Sa pead igal juhul saama aega, et seoseid varasemaga mõtestada. Seda ei saa teha sel ajal, kui keegi sulle juttu räägib. Hetkel, kui sa aktiveerid oma varasemad mäluseisud, mis sul juba uue teadmise kontekstis olemas on, on põhimõtteliselt sinu mälus juba uus ja vana korraga töös. See on sügav õppimine," selgitas Arro.

Uus teadmine peaks ideaalis sobituma ka kuskile loogilisse süsteemi, et see saaks ka hiljem meelde tulla. Arro sõnul peaksime klassiruumis minema materjalist kaugemale ehk sellest rääkima või selle üle mõtlema.

"Üldiselt, kui õpilased vaikselt omaette mõtlevad, on õpetajal igav, ja teiseks ta ei tea, mis sealt tuleb. Võib-olla on õpilane saanud kuidagi teistmoodi aru kui võiks. Paljuski diskussioon ja dialoog on asi, mida peaks koolis alati väga palju rohkem olema," sõnas ta.

Üheskoos peaks uut teadmist konstrueerima ja mõtlema koos ka näiteks selle üle, millega varasemas teadmises uus seostub.  

Koolikeskkond

Leitakse, et liiga hea ja hooliv koolikeskkond võib lapsed ära hellitada, kuid Arro sõnul see tõele ei vasta, sest õppida saab inimene siis, kui tal pole ärevust, stressi, hirmu saada oma egole hoope, häbi ja viha.

"Kui need tunded on, siis meie keskendumisvõime, pidurdusprotsessid, töömälu ja ümberlülituvus ei saa maksimaalselt töötada, sest aju ütleb, et ma pean praegu tegelema ellujäämisega," ütles psühholoog.

"Kui meil on tunne, et me paneme inimesed õppimise mõttes paanikatuppa ja nad on hirmul ja mõtleme, et oi, kus nad hakkavad õppima, siis nad tegelikult hakkavad tegema liigutusi, et sellest olukorrast pääseda," nentis Arro.

"Nad pingutavad selleks, et see ebameeldiv olukord lõppeks või selleks, et mitte kukkuda viieliste seast kolmeliste hulka või mitte saada avalikult häbistatud ka iseenda silmis. Nad ei tegele sügava õppimisega," nentis Arro, rõhutades, et õppimine on aeglane, aga keerukate kontseptsioonide mõistmine on veel aeglasem.

"Kurb on, et neil võiks elus olla sügavad teadmised, mis aitavad endal ja teistel elu paremaks teha, neil võiks olla mõnu sellest ainest. Kompetentsuse järel tekib huvi asja vastu, aga see kõik on maha lõigatud."  

Arro sõnul ei tähenda töö heale hindele tegemist automaatselt õppimist, vaid vahel on õpilane nii end häirivast olukorrast päästnud. Mäluteadlased räägivad palju ka pikaajalisest õppimisest versus lühiajalisest sooritusest.

"Teame mälu pidi seda, et võimalik on õppida viisidel, mis toovad vahel isegi ülihea lühiajalise soorituse, aga ei too pikaajalist õppimist. Need tegevused, mis viivad üheni, on vaat et vastupidised sellega, mis viivad teiseni. Tegelikult on võimalik sooritada suurepäraselt, olemata midagi õppinud," rääkis Arro.

Teadmine sellest, kuidas õppida ja oma õpet nii kujundada, et see toetaks püsivate mälusisude teket, jääb praegu vajaka.  

Motivatsioon ja keskendumine

Psühholoogi hinnangul on täna palju neid õpilasi, kes lülitavad end juba varases õppefaasis täielikult välja ning käivad õppeprotsessi lihtsalt läbi, selle asemel, et leida, kuidas ainega mõnusalt suhestuda ja end koolitunni jooksul maksimaalselt tööle panna.

"Teadus on veenvalt näidanud, et kui on üks kõige tõhusamalt kasulikku ja kvaliteetset motivatsiooni tappev asi, siis see on see, kui inimene tunneb, et teda survestatakse," rääkis Arro.

Survestada saab erinevalt, surudes õpilasele peale näiteks ajasurvet, konkurentsisurvet või võrdlemissurvet, aga ka survet mitte mõelda, sest kõik lahendused tuuakse juba kandikul ette.

On kolm psühholoogilist baasvajadust, mida toetades hakkab õppija ennast ja oma motivatsiooni kandma ja sügavamalt tööle nii, et tema vaimne tervis seejuures ei kahjustu.

"Esimene on see mainitud soojus ja seotusetunne ehk tunne, et ma kuulun gruppi ja olen vajalik, minust hoolitakse, minust peetakse lugu. Võib mõelda, kas kõik Eesti lapsed tunnevad, et neist peetakse koolis lugu. Selle vastand on külmus – sa tunned, et kui mind ei ole, siis kedagi ei huvita. Ma ei meeldi teistele ja teised ei meeldi mulle," sõnas Arro.

Teine baasvajadus on kompetentsusetunne. Selle keskne komponent on tunne, et õppija saab paremaks, areneb ja kasvab.

"See tähendab, et ma saan väikese välise abiga hakkama ülesannetega, kus ma pean pingutama. Ehk kompetentsus on rikutud, kui asjad on liiga lihtsad või liiga rasked. Selle vastand on kaos. Ma ei saa aru, mida teha selleks, et areneda," selgitas Arro.

Kolmas, kõige keerulisem, on autonoomiatunne ehk tunne, mis võib näiteks väljenduda selles, kas õppija saab aru, miks ta asju teeb. "Tegevused on minu enda mõtestatud ja väärtustatud ja minu mõtteid on kuulatud. Minu lahendusi võetakse arvesse, ma tohin mõelda selles keskkonnas ja olla see, kes ma olen. Ja selle vastand on surve."

Õpetajad räägivad tuntavast laste keskendumisvõime langusest ja sageli seostatakse seda nutiseadmetega. Arro sõnul peaksime mõistma, et need seadmed disainitud väga hästi meie psüühikat tundes.

"See [nutiseade] vajutab neid nuppe, mis paneb meid väga tugevalt teatud lõõgade otsa. Inimese aju vajab uudsust, see on üks asi, mida me ei pea ajule õpetama, sest ta tahab seda. Kuna need seadmed oma erineva sisuga on disainitud nii, et selle uudsuse saamine ja saamiseks nähtav vaev on hästi mõnus, siis on ääretult loogiline, et me jääme neisse asjadesse kinni," sõnas ta.

Mida enam õppijad tunnevad iseenda psüühikat, seda enam suudavad nad mõtestada, kuidas teadlikult kujundada oma keskkonda nii, et ahvatlused ei oleks nii suured.

"Mida noorem on laps, seda vähem on ta ühelt poolt harjutanud endale halbu harjumusi, teisalt on noorena võime pidurdada neid veel nõrgem. Aga me ei peaks laskma noortel kukkuda nendesse lõksudesse, kui me täna juba teame, et need on välditavad."

Tagasi kooli

Arrol on doktorikraad arengupsühholoogias, ta on teinud uuringuid nii haridus- kui ka keskkonnapsühholoogias. Nüüd on ta ringiga tagasi tudengielus ja õpib Tartu Ülikoolis bioloogiat ja elustikukaitset. Ta tõdes, et teadmistega õppimisest ja mälust on nüüd palju lihtsam õppida.

"Mõnes mõttes on see vaat et müstiline. Minus tahab ju pead tõsta see vana õppija. See, kes ma olin kunagi nooruses, kes polnud teadlik, kuidas tuleb õppida, ja kui ma nüüd rakendan neid uusi teadmisi, siis tegelikult see tõesti töötab väga hästi."

Arro on muu seas tähtsustanud inimese suhet keskkonna ja loodusega ja ütleb, et täna me ei õpi loodust ja erinevaid liike armastama

"Samas ei saa armastada neid, keda sa ei näe ja kellest sul aimugi pole. Suur osa metsa ja enamik liike on need, keda sa palja silmaga ei näe. Ma arvan, et meil on puudu looduse ja erinevate elusorganismide igasugusest kasumivabast väärtustamisest," lausus ta.

"Me ei tekita koolides õpilastes arusaama, et kõigesse, mis elab, hingab ja liigutab, peaksime suhtuma austusega sellepärast, et nad on olemas, mitte sellepärast, et nad on ilusad, huvitavad ja kasulikud," lisas ta.

Teisalt ei ole praeguses loodushariduses pandud väga palju rõhku lastel lihtsalt looduses olla. "Pikalt mõnusalt looduse sees, fredjüssilikult, õpime seda armastama läbi kogemuse, et kogu aeg ei panda sind mingeid ülesandeid lahendama, vaid lihtsalt oled."

Arro sõnul peaks lapsel laskma looduses niisama olla, kuid samas ka samm-sammult aitama tal seda mõista.

Kultuurisoovitus. Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?". "Materjali sellest, miks meie naaberriik on selline, nagu ta on, on ohjeldamatult ja Šiškin meeldib mulle sellepärast, et ta sarnaneb mõne teise autoriga, see äärmine mõttetäpsus meenutab mulle Jossif Brodskit ja natuke ka Nadežda Mandelštami. Kellele need autorid meeldivad, võiks meeldida ka Šiškin. Valus, ängistav ja täpne lugemine."