"Mul on iga päev postkastis kümneid kirju," tunnistas Anna Hints ja tõi välja, et näiteks sai ta teada, et üks üle 60-aastane naine otsustas minna fotograafi juurde ja elus esimest korda teha alasti pilte, sest ta on terve elu enda keha vihanud ja põlanud. "Isegi mehed on pärast filmi saatnud tagasisidet, et on otsustanud Tartus teha omamoodi vennaskonna sauna, kus kokku tullakse ja päriselt räägitakse."

Lisaks sümpaatsele vastukajale vaatajate poolt peab Hints üheks suurimaks väärtuseks ka usaldust oma tiimi poolt, kellega koos film sündis. Filmi arendusfaasis oli aga režissööri sõnul hetki, kus ta kriitikaga ei kohanenud ja hääl sees ütles, et asju peab teisiti tegema. "Alguses oli tagasiside, et keegi ei tule vaatama filmi, kus nägusid või klassikalist peategelast pole. Ma otsustasin, et ei, ma usaldan enda sisetunnet," rääkis ta.

Ka montaažis oli moment, kus Hintsi ja monteerija nägemus ei ühtinud. "Meil oli kaasproduktsioon Prantsusmaaga ja tegime koostööd ühe väga hea ja tunnustatud monteerijaga. Ma sain aru, et meie keeled on nii erinevad ja ütlesin, et kõik, siit me ei saa koos edasi minna. Kui sa näed, et see viis on väga erinev, siis sa ei hakka seda kohandama, vaid otsustad, et väga tore, austan sind, aga lähme siit eraldi edasi," ütles Hints.

Kogu protsessist õppis Hints usaldama oma sisetunnet, milles tema sõnul pole kohe otsest sõnastust, kuid keha annab märku, kui midagi on õigesti või valesti. See teatav intuitsioon ei tähenda Hintsi sõnul kohandumist, vaid teatud viisil maailma tunnetamist ja ka filmide tegemist. "Ma olen õppinud sisetunnet usaldama, isegi kui mu ümber on hääled, mis ütlevad, et kuule, ei, tee ikka nii või naa, aga see pole üldse kerge teekond olnud. See on olnud selline kasvamine inimese ja režissöörina."

Filmiõpingud

Esimese puutepunkti filmiga sai Hints teismeeas. "Ma olin väga-väga katki, mõtlesin, kas elada või mitte. Mul oli tugev sotsiaalfoobia, istusin kodus, vältisin inimesi, kartsin maailma. Mida ma siis tegin, ma vaatasin mingi telekanali pealt filmiklassikat. Vaatasin neid filme ja need nii puudutasid mind ja ma tundsin, et mu sees on see miski, et ma võin ka filme teha," mainis Hints. Sel hetkel tundis ta aga, et tiimi ees ta hakkama ei saaks. Tema tervenemisprotsessi hulka kuulus maailmas rändamine, kirjanduse ja rahvaluule õppimine, fotograafia lõpetamine ning tütre sünd.

"Olin 28-aastane ja oli ilus kevadine päev. Ma tegin sellist asja, et kui ma ei teadnud, mille järgi otsustada, siis ma kujutasin end surivoodil ja vaatasin tagasi elule ning mõtlesin, kas ma kahetseksin, kui näiteks filmikooli ei läheks. Sain aru, et kahetseksin ja see oli mulle sisemine indikaator, et olgu, isegi kui ma kardan, siis otsekäik edasi. Ma läksin kooli ja tuli uus etapp," rääkis režissöör.

Hints nentis, et kuigi ta proovis end filmikoolis panna teatud kasti ja olla tubli õpilane, siis pärast kooli lõppu mõistis, et ei suuda tihtipeale tugevate meesrežissööride poolt või nende järgi loodud struktuuriga kohanduda. "Õppisin koolis, et kõige hullem asi, mis võib juhtuda, on ebakindel režissöör ja ma ise mõtlesin, et kas tõesti kõik on kindlad. Ma olen täiega ebakindel, ma pean siis varjama seda," meenutas ta.

Kooli lõppedes sai Hints aru, et ta pole teistest kuidagimoodi halvem. "Mul on oma struktuur, kuigi kui idee tuleb, tundub see kaosena, seal on oma impulss, mida järgida ja see on see viis edasi."

Tunnet, et ta pole ühiskonna poolt peale surutud kastidesse mahtunud, mõistis Anna Hints juba lapsena. "Ma olin väga metsik laps. Minu ema oli noor, 20-aastane, siis ei olnud mingisugust psühholoogilist tuge või abi, minuga oli raske ja ma arvan, et ta ei saanud minuga hakkama. Ma olin mässaja, paha tüdruk, esitasin alati küsimusi, ei kohanenud," rääkis Hints ja lisas, et kooli minnes sai ta aru, et ta mõte käib teistest erinevalt.

"Terve elu ma tegin end valeks, enda keha, enda mõtlemist, taju. See on olnud protsess ja kasvamine, et end radikaalselt aktsepteerida ja "Savvusanna sõsarate" film on ka väga oluline protsessi osa. Ma arvan, et ta kannab endas seda sama juurikat – radikaalselt aktsepteerida kõike seda, mis sa oled kogenud, kuidas sa oled, tuua see nähtavale," rääkis režissöör. 

Lisaks filmile on Hintsile väga tähtis ka muusika, ta on osa kooslusest Eeter, kes tegi muusika ka "Savvusanna sõsaratele". "Muusika, heli, pilt on kõik mulle väga-väga tähtsad," nentis Hints ja lisas lisas, et ta ei ole väga tekstikeskne looja, vaid teda käivitab mingi teema, mis tekitab helisid, pilte ja tundmusi. "Tekib selline pilv ja algab destilleerimisprotsess, kus kõik muutub nüansirikkamaks ja peenemaks," ütles ta.  

Naise lugu

Hintsi sõnul tegeleb "Savvusanna sõsarad" kõige suuremas plaanis naise kehas olemise kogemusega. Režissöör ütles, et juba sündides on naisele nii ühiskonna kui ka pere poolt loodud teatud ootused. "Alates sellest, kuidas su ema vaatab sinu keha, kuidas ema vaatab enda keha, kõik see ühiskonna pilk, perekonna pilk. Ma arvan, et paljud meie pained naise kehasse sündimisega on seotud sellega, et meil on selline keha ja seda keha on seksualiseeritud, objektistatud, alandatud, vägistatud jne," rääkis ta.

Filmis räägib Anna Hintsi ka enda traagilist loo. "Ma olen kogenud seda, kuidas sa oled totaalne objekt kellegi jaoks. Kus puudub see, mis ma mõtlen või tajun, mu tahe on täiesti ära võetud. Ja ma arvan, et meil on naise kehasse sündinuna ka häbi, kui sa mõtled selle peale, et sõna "häbe" tuleb "häbist". Meil on juba häbi siia sisse istutatud, me sünnime juba häbiga. No äkki aitab nüüd," sõnas Hints.

Samas on film ka sellest, kuidas seda häbi maha pesta, enda valeks tegemist ümber pöörata ja end ning oma keha omaks võtta. "Mul on olnud pikki aastaid toitumishäire erinevaid vorme, küll ma olen end näljutanud, küll olen oksendanud, teinud hulle asju enda kehaga, olen piitsutanud seda keha ja vihanud enamik oma elust. Aitab juba. Ka see on minu jaoks oluline ja huvitav, et ma pole kunagi kaalunud nii palju kui praegu ja mingi aeg oma elust, kui ma näljutasin end, siis ma mõtlesin, et ma ei saa enne end nähtavaks teha, mul peab olema ideaalne keha. Nüüd ma olen nähtaval nii nagu ma olen, see siin on praegu ka protsess."

Hints tunnistas, et ebamugavused, pinged ja häbi on teemad, mis teda loominguliselt käivitavad. "Mul hakkab huvitav siis, kui mul on ebamugav," tõdes ta. Tema jaoks oluline roll kunsti puhul olla äratuskell. "Ma näen loomingut teadvuse osana, mida režissöörina paiskan ühisesse teadvuse välja. Ma mõtlen sellele ja tunnetan, mida ma loon, mis suunaga ma loon, mis energiat ma sinna annan," rääkis ta.

Just maal suitsusaunas on ta endaga kõige ausam ning küsib, kas pähe turgatanud mõte on hetkeline egoupitamine või lihtsalt meelelahutus – need aga pole Hintsi jaoks piisavad ajendid, et luua. "See peab sügavamalt aegruumiga suhestuma."

"Savvusanna sõsarate" puhul võttis montaaž aega kaks aastat ja Hints tunnistas, et selle protsessi jooksul pidi ta olema väga tundlik ning mõistma, kuidas film kokku voolab. "Ei saa lajatada ainult mingisuguse traagikaga. Pead pakkuma inimesele ka viisi, lootust, mida siis sellega peale hakata, kui me need lood ära räägime. Sellepärast ka selles filmis on seda savvusanna teraapiat sees, seda, kuidas sa oled seal, esiteks räägid välja, kuulad ja saad jälle kontakti enda häälega," rääkis Hints.

Ta usub, et karmidest asjadest rääkimine saab käia koos lootusega ja see on tema jaoks oluline. "Ma arvan, et on väga tähtis, et me vaatame vastu faktidele, mis praegu maailmas toimub – sõjafaktidele, kliimakriisi faktidele –, me ei jookse nende eest peitu ja samaaegselt me ikkagi usume, loodame ja armastame. Kui minus ei ole lootust, siis ma ei saa seda pakkuda ka vaatajale. Aga minus on tohutu lootus," sõnas režissöör.

Hints loodab, et film annab julgust kõikidele – soost sõltumata –, et kuulata ja vaadata ka enda sisse, julgust teha end haavatavaks ja öelda, kuidas päriselt läheb. "Mitte see pealiskiht ja mis su ümber on, kuidas me lähme sotsiaalmeediasse ja näitame end teatud küljest. Ma arvan, et me muutume inimestena, kogukonnana, rahvana ka tugevamaks, kui me rohkem kuulame ja julgeme olla haavatavad, rääkida asjadest päriselt," ütles ta.

Võrumaa juurikas

Anna Hintsi esimene kontakt Võrumaaga toimus läbi tema vanaema, kes hoidis Annat ajal, kui tema ema arstiteadust õppis. Just tänu vanaemaga Võrumaal sirgumisele tunneb Hints, et võru keel ja kultuur ning Võrumaa juurikas on talle niivõrd olulised.

"Üks väga oluline saunaskäik oli siis, kui ma olin 11-aastane ja mu vanaisa oli ära surnud. Järgmine päev olid matused ja me läksime sauna, mina, sõtse ja sõtsetütar. Vanaema rääkis, kuidas vanaisa oli teda petnud ja lasi endast välja igasugused emotsioonid, viha, pettumuse, ja tegi vanaisaga rahu," meenutas Hints.

Sealt jäi talle taju, et maailmas on ruum, kus kõik kogemused, tunded ja emotsioonid on omal kohal ja neid saab julgelt väljendada. "Suitsusaun on olnud see paik, kus naised on sünnitanud, surnuid pesnud, tervendanud. Paik, kus naised on saanud olla tõepoolest igas mõttes alasti."

Vanaema kantud juurikas, kuhu ka suitsusaun kuulub, märgib Hintsi jaoks suhet loodusega. "Loodus meie ümber on hingestatud, me ei valitse seda, vaid me oleme looduse osa ja loodus valitseb tegelikult alati meid. Samamoodi ajataju on teistsugune, see pole lineaarne, pole punktist A punkti B, vaid on tsükliline, loodusega kooskõlas. See pole midagi müstilist, mu vanaema ei käinud ringi nahad seljas ja ei kõlistanud kellasid. Ta käis oma põllu peal, tuli tuppa, kattis laua, kattis laua ka surnud esivanematele, see oli midagi nii loomulikku. Ma tunnen, et minu sees on see kompass olemas," rääkis Hints.  

Hints tõdes, et praegu pole väga paljud Võrumaa elanikud rahul Nursipalu teemaga, sest nad tunnevad, et neid ei ole kuulatud ning nendesse ei ole suhtutud austusega. "Nad tunnevad, et nende muret ja hirme on pisendatud ja häbivääristatud. Kui seda võimu poolt teha, isegi kui need mured tunduvad võimu jaoks naeruväärsed, siis toimub radikaliseerumine, tulevad populistlikud poliitikud, kes kasutavad olukorda ja inimeste hirme ära ja teenivad iseenda võimu," sõnas Hints.

Ta usub, et iga Eestimaa nurgaga saab südame tasandil suhelda ja ka "Savvusanna sõsarate" film räägib universaalsest igatsusest olla kuuldud ja nähtud ilma hinnanguteta. "Ma kuulan su ära ilma hinnanguteta ja siis koos otsitakse kompromissi, aga mitte nii, et sa lajatad kuskilt võimupositsioonilt, mitte keegi ei taha seda. See on see suur mure, mis praegu Võrumaal on, inimesed tunnevad, et neid pole austatud."

Tundlik looja

Lisaks filmitegemisele õpib Hints lavakunstikooli magistrantuuris lavastamistööd teksti ja näitlejaga. "Tunnen alati, et ma pole valmis. Tahaks, et jääksingi nii, et ma ei saa mitte kunagi valmis, et õppimine on minusse sisse kirjutatud. Minu jaoks on püha ülesanne, kuidas seda sama ime ja orgaanikat, mida dokfilmi tegemine võimaldab, püüda ja mis meetoditel püüda ka mängufilmi," ütles Hints.

Enda sõnul õpib ta lavakas palju, töötoad on inspireerivad ja kursus suurepärane. "Ma tunnen, et ma elan! Kui ma jälle tunnen, et ma ei tea, aga ma tahan teada, siis mul on ebamugav, ma teen midagi uut, aga niimoodi ma õpin."

Hintsi 2021. aasta film "Homme saabub paradiis" räägib toidupäästmisest, tema värskelt valminud lühifilm "Pimeala" aga tegeleb prügiteemaga laiemalt. Keskkonnaprobleemidega suhestumise juured on juba lapsest saati tema sees, need tulenevad tajust, et loodus meie ümber on hingestatud. "Kui ma läksin kooli, oli šokeeriv, et loodusõpetuses jaotati elusloodus ja eluta loodus, ma ei saanud üldse aru, millest räägiti," sõnas Hints.

Lisaks sellele on tema jaoks väga loomulik ka unenägude keel. "Pärast vanaema surma olen teda ikka aeg-ajalt unes näinud. Mingi hetk ma nägin teda unes ja ta ütles mulle, et nii-nii, nüüd sul on juurikad väga tugevad siin, aga aeg on oma mätta otsast kõrgemale tulla. Siis me unes lendasime latvade kohale ja ma nägin seda maailma, mis seisus see emake maa on. Nägin, kus on kohad, mis on ära kuivanud, kohad, mis põlevad. Vanaema ütles, et nüüd on aeg näha suuremat pilti," meenutas ta.

Varsti pärast seda unenägu tuli Hintsi ellu täiesti ootamatult India, kui ta kohtas oma elukaaslast. "Kui ma läksin Indiasse, oli esimest korda see tunne, et ma ei saa hingata, sest õhk on nii reostunud. Ma läksin suure prügimäe juurde, mis näeb sama suur välja kui Munamägi, ja lihtsalt vaatasin, kuidas need lapsed ja loomad seal on. Mulle jõudis see kõik naha vahele," rääkis režissöör.

Anna Hints tõdeb, et ta on rikas inimene, isegi kui pangakontol pole palju raha, sest tunda end sõpradest ümbritsetuna toidab hinge. "Ma tean, et mu pere ja sõbrad armastaksid mind ka siis, kui sellest filmist poleks nii-öelda eduskaala järgi mingit asja saanud ja see annab tohutu julguse ja toe. Üksinda on väga raske, sul on vaja oma hõimu. Ja see ei tähenda, et need inimesed on kõik samasugused, inimesed on erinevad, aga austavad üksteist," lausus ta.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus on see, et tulla-minna savvusanna ja kui ei ole savvusanna, siis kasvõi niisama sanna, minna näiteks oma isa või emaga, mõne lähedase või sõbraga ja olla see esimene julge, kes alustab juttu ja ütleb, kuidas tal päriselt läheb, mis tegelikult toimub ja mida ta tegelikult tunneb. Ma väga soovitan seda, sest see võib käivitada selle, et ka teine vastab nii, nagu tal päriselt läheb, ja toimub üks väga ilus kohtumine," rääkis Hints.