Remo Savisaar: kohati on surnud mets minu jaoks kõige elusam

Loodusfotograaf Remo Savisaare jaoks on kevad üks kiiremaid aegu aastas, sest põhjust pildistada on nii päikesetõusul kui ka loojangul. Tärkava looduse ilu varjutavad aga lageraied ja liigirikkuse vähenemine, mida Savisaar näeb oma töös iga päev. Saates "Plekktrumm" rääkis ta muu hulgas, millised on loodusmetsade ja elurikkuse hävimise tagajärjed ning miks peaksime keskkonda üha rohkem hoidma.
Selle kevade ilm on Remo Savisaare jaoks iseäranis huvitav – kohati on veel lumi maas, kuid esimesed kevadlinnud juba saabunud. "See on põnev kontrast ja loob hoopis teistsugused eeldused piltideks," rääkis fotograaf. Lisaks erinevatele lindudele on Savisaarel sel aastal õnnestunud jäädvustada ka šaakalit, keda ta peab äärmiselt põnevaks loomaks. "Kui pildi üles panin, tuli kommentaar, et see loom pole kõige parem loom, sest ta sööb linnumune. Linnumune söövad ka näiteks siilid, oravad ja teised elukad, sellepärast ei maksa looma halvaks pidada," sõnas Savisaar.
Kevad on loodusfotograafile kohati hullumeelne aeg. Kui talvisel ajal käib Savisaar olenevalt perioodist mõnel päeval nädalas pildistamas ja on rohkem kodune, siis kevade saabudes tahaks ta olla mitmes kohas samal ajal. "Mulle meeldib väga hommikuti magada, aga kevad on see aeg, kus tuleb hommikuti pildistamas käia, päikesetõusu ja ka loojangu ajal. Magan päeval, sest ööuni jääb väga lühikeseks," tunnistas ta.
Kuigi kevad on Savisaarele tore aeg, pakub talle palju rõõmu ka talv. "Talv on väga minimalistlik. Kui ma täna sõitsin Tartust siia, vaatasin, kui ilusad graafilised olid põllud, puude siluetid, kõik oli suhkruga koos, ilus ja puhas. Valge lume peal olid mustad täpid ja neid täppe oli sadu – need olid saabunud haned. Ma oleks tahtnud seisma jääda ja pilte teha," lausus fotograaf.
Tänavu näeb Savisaar esimeste kevademärkidena sooje ilmu. Mõni nädal tagasi ei saanud ta isegi oma rabas asuvasse varjesse minna, sest metsas ujutas. "Ühel kalapüügil Virumaal oli temperatuur kaheksa kraadi, päike siras ja ma kujutan ette, et päikese käes tuli 15 kraadi ära. Tunne oli kevadine, lisaks õnnestus mul märtsi keskpaigas näha lendamas liblikaid, linnud laulsid," meenutas mees.
Savisaar tõdes, et kliimasoojenemise märke on kõikjal me ümber. Liikide väljasuremist näeb ta igapäevaselt küll vähem, ent on selle kohta palju lugenud. "Me elame kohas, kus teatud liike tuleb pigem juurde. 15 aastat tagasi oli tamme-kirjurähn suur haruldus, nüüd on ta täitsa tavaline. Varsti võiks tulla meile tõesti mesilasenäpp. Vaenukägusid ja puna-harksaba on rohkem näha," tõi ta välja. Lisaks lindudele on kliimasoojenemine toonud meile ka mitmeid uusi putukaid. "Saaremaal on näiteks ka herilasämblik, aga sisemaale ta levinud pole," sõnas Savisaar.

Linnapoisist loodusesõbraks
Metsas ringi liikudes tuleb Savisaarele igast suunast palju infot – ta suudab heli järgi ära tunda umbes 250 lindu. "Ma vaatan lindu, ma kuulen ta laulu, häälitsust ja mulle jääb see meelde. Neid liike aina tuleb juurde. Kui ma kuulen häält, mida ma ei tea, siis läheb asi põnevaks, sest siis on tõenäoliselt liik, keda ma pole veel vaadelnud, pildistanud. Siis ma proovin ta kindlasti üles leida," rääkis Savisaar. Näiteks kakulisi leiab ta tihti nii, et kuulab, kuidas teised linnud annavad ohust teada ja liigub nende heli järgi.
Lisaks lindude hääle järgi tuvastamisele suudab fotograaf ka nende häälitsusi matkida. Ta möönab vaid, et sellega ei tohiks üle pingutada. "Ma tunnen, et seal on eetiline piir. Kui sa oled korra kutsunud linnu kohale, siis ära enam teda kutsu," ütles Savisaar.
Tee looduse juurde leidis linnalapsena kasvanud Savisaar, kui sõbraga koos kalal käima hakkas. Loodusehuvi tärkas temas enda sõnul juba lasteaias, noore teismelisena avastas ta Fred Jüssi saated ning peab teda ka üheks oma eeskujuks.
Savisaar on pildistanud ka välismaal, kuid enim köidab teda siiski Eesti loodus. "See on ikkagi südamelähedane, koht, kus ma olen sündinud. Mulle pakub huvi meie oma loodus," nentis ta. Vahel välismaal käies huvitavad teda kõige rohkem liigid, mis teinekord satuvad Eestissegi. Pildistada on siin tema sõnul veel paljutki ja see ei ammenda end.
Ühtpidi peab Savisaar looduse pildistamist lihtsalt, sest ta ei pea selleks luba küsima, teisalt tuleb peenelt tunnetada piiri, et fotograaf pildistatavat ei segaks. "Mul pole loodust pildistades mingit survet peal, et ma pean pildi kätte saama. Pilt on minu jaoks alati boonus, alati hästi huvitav. Looduse puhul on alati varuks üllatusi," sõnas Savisaar. Kui talt vahel küsitakse, keda ta pildistama läheb, vastab fotograaf, et seda, mida loodus pakub. Tavaliselt on need tema sõnul asjad, mida ta ei osanud oodatagi.
Linde ja loomi pildistades rõhub Savisaar ilule. "Ajan taga meeleolu, värvide mängu, kompositsiooni – midagi, mis kõnetaks. Vanasti pidi pilt olema terav, ma ütleks, et see teravus on teisejärguline, pilt peab sind kõnetama," lausus ta. Fotograafi sõnul on teatud võtteid, kus polegi võimalik teravat pilti saada, näiteks kui lind on liikumises. "Muidugi ma tahaksin ja ootaksin, et ma saaks väga heas valguses pildi, väga hea esiplaani ja taustaga. Võib-olla see loom võtaks ägeda poosi sisse, võib-olla on see kahe erineva liigi suhtlus, et midagi toimuks. Minu lemmikžanr on ka tegevuspildid," rääkis Savisaar.
Fotograafi salapaigad
Savisaar korraldab ka väiksematele välismaa gruppidele ekskursioone loodusesse. "Ega ma neid tuure väga oma inimestele siin teha ei taha," tõdes Savisaar ja lisas, et loodusfotograafi kalleim vara ei ole mitte tehnika ega teadmised ja oskused, vaid kohad. "Need on väga olulised," ütles ta. Välisturistid viib Savisaar tõepoolest oma parimatesse kohtadesse, ent siis kehtib kokkulepe GPS-id välja lülitada ja neid paiku mitte jagada.
Välismaalasi paelub Eesti juures Savisaare sõnul siinne liigirikkus. Eesti on tema sõnul küll väike, kuid samas suur, erinevate biotoopide ja keskkondadega. "Enamasti on teemaks kakulised, kevadisel ajal rohunepp, laanepüü, rähnid. Huvi pakuvad muidugi ka suured kiskjad. Karu näeb mujalgi, eks teisi liike ka, aga nad soovivad väga näha ilvest ja hunti," rääkis Savisaar. Kord on isegi Kanadast tuldud, et ilvest kohata, toona leiti küll üksnes värsked ilvese jäljed. "Need inimesed muidugi teavad, aga ma alati ütlen neile üle, et looduses midagi garanteeritud ei ole. Mul võib olla viis päeva järjest üks lind nähtaval, ent kui ma kuuendal päeval lähen klientidega, ei pruugi teda seal olla."
Fotograafil on oma aastaring ja selle järgi valib ta ka, keda kuskil varitseda. "Arvatavasti lähengi lähiajal vaatama jäälinde. Jäälindude passimine on ka selline, et mul on välja selgitatud pesakoht, ma tean konkreetse paari lemmikpõõsaid, lemmikoksi, kus neile meeldib olla ja sinna lähedale ma panen varju. Teinekord tuleb seal passida kaheksa-üheksa tundi ja võib juhtuda, et ma saan neid pildistada ainult kaks-kolm minutit," rääkis Savisaar.
Siiski jälgib ta pingsalt, mis varje ümber toimub, sest vaatepildid võivad olla ootamatud. "Näiteks jäälinde varitsedes pildistasin ka metskitsi, kes üle Emajõe ujusid. Sellist vaatepilti väga tihti ei näe. Olen näinud seal näiteks saarmaid, kopraid, erinevaid muid linde, näiteks jõgitildreid," lausus fotograaf. Ta on varjes olles näinud ka asju, mida uuesti silmata ei tahaks. "Inimesed arvavad, et tulevad oma paadiga privaatsust nautima, pargivad paadi sinna ära ja kui see mul täpselt kaamera ees aset leiab, siis ma tunnen, et ma tahaks jalga lasta."
Savisaar ei eelista üht liiki teisele ja võib enda sõnul elamuse saada ainuüksi keset Tartu linna kodutuvi paaritumismängu jälgides. "Ma tahaksin tegelikult seda ka pildistada, aga ma ei taha minna sinna oma kaameraga passima, sest siis jälgitakse hoopis mind ja see tekitab minus stressi," tõdes ta.
Ühe ereda hetkena tõi Savisaar välja kohtumise kopraga, kes temast kümne meetri kaugusel pajuoksakest näsis. Sellised tugevad elamused on fotograafi jaoks sageli seotud haruldaste loomadega. "Mul õnnestus jälgida ilvest ja veel poolteist tundi jutti. Näha, kuidas ta magab, ärkab, ringutab, haigutab. Kuna siis oli veebruarikuu keskpaik ja ilvese jooksuaeg, hakkas ta tegema häält. Seda tehes tuli suust aurupahmakas välja. See on võimas, kui õnnestub sellist asja näha. Kui õnnestub ka jäädvustada, siis on vägev," ütles Savisaar.

Lapsed jäävad loodusest üha kaugemale
Savisaar kohtub palju ka noortega, kui käib koolides oma kogemusi jagamas. Ta tunnistab, et lastel on looduse kohta teadmisi vähe, kuid sama meenub ka ta enda kooliajast. "Kui ma koolides käin, siis näitan ka oma esimesi looduspilte ja seda, kui mul tekkis sügavam huvi teha endale liike selgeks. Näiteks ma kohtasin sellist lihtsat liiki nagu hallrästas ja pildistasin teda, ma ei teadnud, kes ta on ja see on normaalne, aga sealt hakkas tekkima huvi," rääkis Savisaar. "See on vist Fred Jüssi, kes on öelnud, et kahjuks meie noored oskavad erinevaid automarke nimetada, aga erinevaid linde nad ära ei tunne. See on kahjuks jätkuvalt nii," lisas ta.
Savisaar, kes on kolme lapse isa, tunnistas, et praegu tema lastel suuremat huvi looduse või pildistamise vastu pole. "Eks ma olen mõned valed sammud ka teinud. Mulle meenub, kui ma keskmise tütre Pillega läksin kunagi sinililli pildistama. Tal oli väga suur huvi, me pildistasime koos ja kui valguse mõttes kõige magusam aeg tuli, siis ma tahtsin ka ise pildi kätte saada ja ei juhendanud teda, kui ta tahtis tähelepanu. Nüüd ta vähemalt tahab kalale minuga kaasa tulla," rääkis Savisaar.
Fotograaf on samadel maastikel rännanud pea 20 aastat. Ise peab ta seda aega lühikeseks, kuid muutused maastikes on siiski märgatavad. "Põhiline on metsaraie, mis silma riivab, just lageraie ja monokultuuri istutamine. See pole enam see. Loodusmets on kõige jõulisem mets. Mind häirib ka ütlemine, et mets on raisus ja surnud, minu jaoks kohati see surnud mets on kõige elusam mets üldse, sest seal on väga palju erinevaid liike," lausus Savisaar.
Üks vana mets, mille asemel on nüüd püsti majad, asus ka Savisaare kodu lähedal ja kui varem pesitses metsas laanerähn, siis nüüd pole vaatamata väikesele alles jäänud metsatukale teda enam näha. "Nüüd on seal sellised tavalised liigid alles jäänud nagu käblik, punarind, suur-kirjurähn."
Lisaks tehakse visalt juurde põllumaid, mis samuti liike hävitab. "Minu kodu lähedal oli teada üks kullerkupukoht, mida enam kahjuks pole. Kui vaadata üldiselt Eestis, siis kullerkupuga kõige paremad seisud ei ole, teda jääb vähemaks," tõdes Savisaar. Paljud kohad, kus fotograaf veel 15 aastat tagasi pildistamas käis, on nüüdseks muudetud elamupiirkondadeks ja Savisaarel pole sinna enam asja. "Mõned liigid on seal alles, ma aeg-ajalt käin seal piirialal veel pildistamas, aga ega ma ei soovi pildistada nii, et inimesed mind aknast vaatavad."
Vahel on tulnud ette ka seda, et Savisaar on looduses viibides kartnud oma elu pärast. Tõsi küll, mitte loomade, vaid ilmastikunähtuste tõttu. "Kunagi oli juhtum, kus ma olin ujuvvarjega vees ja pildistasin hallpõsk-pütte. Juba eelnevalt nägin, et võib tulla tugev vihmasadu ja seepärast soovisingi pildistada hallpõsk-pütte vihmas, aga tuli hoopis rahe. Kõik oli väga vinge: rahet tuleb, linnud vaatavad taeva poole ja mõtlevad, miks küll. Raheterad olid päris suured. Ma arvan, et nad justkui pehmendasid raheterade lööke, keerates oma pea ülespoole," meenutas Savisaar. Ühel hetkel käis kõva pauk ja sähvatus ning välk lõi Savisaare läheduses sisse. "Ma tundsin väga suurt hirmu. Tulid kõik jutud meelde, et kui äikest lööb, siis ära vees ole. Ma olin vees ja ma ei saanud sealt kiirelt välja ka minna. Siis ma tundsin, kuidas mul tuli külm higi ja see oli väga hirmutav," rääkis ta.
Ujuvvarjega on fotograaf tavaliselt rinnuni vees, kannab kahlamispükse ja olenevalt veetemperatuurist veel ka vatiinpükse, et vajadusel isegi kuni kuus tundi varjes püsida. "Ega ujuvvarje ka imesid ei tee, ma pean esmalt õppima tundma, kus liigid asuvad, kus on pesa, kus on toitumiskoht, kus on nende territoorium, ja seal varitsema," ütles Savisaar.
Kultuurisoovitus. "Esimene soovitus oleks kindlasti Fred Jüssi raamat "Rebasetund" ette võtta. See on küll uus trükk, aga kui ma mõtlen selle raamatu peale, siis see on väga paljude loodusinimeste ja ka minu lemmikraamat. Selles on väga toredad südamlikud lood erinevatest liikidest," rääkis Savisaar. Kui eelmine trükk oli mustvalgete välismaa fotograafide piltidega, siis uues raamatus on nii Savisaare kui ka teiste eesti loodusfotograafide pildid. "Veel soovitaks, et lugedes seda raamatut ja saades sellest elamuse, minna ise ka loodusesse oma elamust saama. Loodus seda pakub ja selle elamuse kindlasti sealt leiab."
Toimetaja: Kaspar Viilup / Karoliina Tammel, intervjueeris Joonas Hellerma
Allikas: "Plekktrumm"