X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kristjan Maasalu. Vali vaikus

Talv
Talv Autor/allikas: Madis Katz

Fred Jüssi järgi on vaikus üks meie suurimaid loodusressursse, aga usutavasti on vaikuse kogemise võimalus (ja lähedus) lisaks sellele ka privileeg. Suurlinnade ümbruses ei pruugi olla võimalikki leida soppi, kuhu näiteks liiklusmüra ei ulatuks, küll aga võime teritada kõrva Muraka rabas, Viru- ja Pärnumaa metsamassiivides ja nii mõnelgi Eesti saarel, kirjutas Kristjan Maasalu Müürilehes.

Nende ridade mõte hakkas idanema juba mitu aastat tagasi ühel krõbedalt külmal südatalveööl hiiglama suure Muraka raba servas. Olime jõudnud hea sõbraga oma rännaku sihtkohta endise metsavahimaja juures ja jäänud peatuma kõrvalolevas metsatukas. Hindan kõrgelt tema omadust, et ta ei tunne pidevat vajadust millestki jutustada ehk teisisõnu on tegemist suurepärase vaikimiskaaslasega.

Kui me vestlus taas soiku jäi, tunnetasin ühtäkki enneolematut, sügavat vaikust, mis on siiamaani kuidagi eriti selgelt meeles. Täielikus tuuletuses ronisid lehtedeta puud vaikuses kuuvalguse poole. Tugevad külmakraadid olid jäätanud veed ja mähkinud tardumusse kõik elava. Puuderja lume paks kiht summutas kõik helid enda all ja ümber. Mis eriti kõrva torkas, oli igasuguse müra puudumine – müra, mis seostub maanteede, raudteede, lennuväljade, tööstuse, linnade, ehitustööde või teiste inimtekkeliste allikatega. Ainsad helid, mida kõrv viimaks eristas, olid mu enese sisse- ja väljahingamise vali kohin ning justkui kõrvade tagant kostev südame ärev rütmiline trummimäng. Kõrvulukustav vaikus, tabasin end mõtlemas.

Selle kogemuse erakordsus viis mõtted mu igapäevasele helikeskkonnale ning õpetas hindama, kui väärtuslik ja haruldane oli mu kogemus tollel ööl. Meenusid Fred Jüssi sõnad, mida mäletan umbes nii: vaikus on üks meie haruldasemaid loodusressursse ja iga päevaga kahanemas. On raske leida vaikuse alal suuremat asjatundjat – Jüssi on olnud enam kui poole sajandi vältel pühendunud meie looduskeskkonna helilise kanga kaardistamisele ehk enda sõnul maailma kõrvadega vaatamisele. Millisele vaikusele Jüssi viitab, kui palju maksab võitlus müraga ning kuidas kõlab kliimakriis?

Vaikuse jälgedes

Esmalt võime jätta hõlpsasti kõrvale absoluutse vaikuse küsimuse, enamik meist ei puutu sellega kunagi kokku. See eksisteerib vaid kosmilistes kõrgustes, sügavaimates kaevandustes või helikindlaks ehitatud kambrites. Oma südametuksete ja vere voolamise kuulmine põhjustab inimeses ärevust, kaja puudumine pärsib meie ruumitunnetust. Nii mõnigi vaikusekambri külastaja soovib sealt kiiresti põgeneda. Ka haudvaikuse kogejale on selle kõla halvaendeline.

Inimesele meeldivat vaikust võib käsitleda kui müra puudumist. Vaikust maalitakse looduse ja loodusjõudude tekitatud helidega. Vaikuse juurde võib käia kevadine vetevulin, suvine vihmasadu või sügisene tuuleulg. BBC palus kunagi Jüssil salvestada Eestimaa männimetsa vaikust. Vaikus rahustab, lõõgastab, tagab kosutavama une. Vaiksem kinnisvara maksab rohkem. Päris vaikuses elamine on väga väheste privileeg. Ma ei tea, et Eestis oleks otseselt vaikust kaardistatud, kuid tinglikult võib vaikusekaardiks lugeda strateegilise mürakaardi negatiivi. Vaikust peame jahtima kaugel maanteedest ja raudteest, eemal linnadest ja tehastest. Kõrvadega piiluma Virumaa ja Pärnumaa metsamassiivides, küllap ka saartel. Nõnda pole ime, et minu väike epifaania just Muraka rabas toimus – suurte teede ja tööstuseni jäi kümneid kilomeetreid ning Aidu karjääris ei kaabi kopp enam ammu maad. Vaikuse muutis eriti mõjusaks looduse talvine tardumus, mille tõttu see tundus ulatuvat kuidagi eriti kaugele.

Kuradi lehepuhurid

Enamik meist pistab oma linnades ja korterites ja autodes rinda kõrgema või madalama müratasemega. Seaduse definitsiooni järgi on müra "inimest häiriv või tema tervist ja heaolu kahjustav heli", laiemas mõttes võib käsitleda mürana kogu inimtekkeliste helide paletti. Müra põhjustab stressi, ärevust, unehäireid, kognitiivseid häireid, häireid ainevahetuses ja südame-veresoonkonnas. Maksame müra eest varajaste surmade ja rahvatervisega, teeme selle tõrjumiseks suuri kulutusi. Müra reostab vaikust ja sunnib meeleheitele – laupäevahommikul taotlema lehepuhurioperaatori erakorralist küttimisluba Tallinna lubade menetlemise infosüsteemis…

Kõige mürarohkem ongi elada Tallinnas, kus inimesi on sada korda tihedamalt koos kui Eestis keskmiselt. Elanike ja autode hulga suurenemise tingimustes on ehitusprojektide üha tõsisemaks väljakutseks vastata müranormidele ja müra võimaluse korral vähendada. Peatänava projekti teostamine säästaks mürataseme langusega aastas 0,1 inimelu, heitgaaside vähenemisega juba kümme korda rohkem. Haabersti ringristmiku ehitamine, mille käigus eemaldati suure kära saatel hulk kõrghaljastust, olla mürataset hoopis suurendanud. Tallinna ja Tartu kesklinna mürakarikad hakkavad täis saama, mis on tekitanud surve müranormide painutamiseks. Eesti strateegilisel mürakaardil Tallinnast jämedate soolikatena väljasopistuvad maanteed sirutuvad teiste linnade poole, tõmmates meie vaiksete paikade vahele mürakardina.

Käitumisökonoomikast on keskkonnahüvede väärtuse hindamiseks võetud üle "maksevalmiduse" (ingl willingness to pay, WTP) kontseptsioon, mis näitab inimese valmidust maksta mingi keskkonnatingimuse parandamise või säilitamise eest. Näiteks on uuritud, kui palju on Euroopa majapidamised nõus aastas maksma müra vähendamise eest detsibelli võrra. Võime käia välja paarsada eurot müra summutavate kõrvaklappide eest, meeter müratõkkeseina maksab paar tuhat eurot – meie rahakasutus võimaldab kaudselt hinnata, millise väärtuse me vaikusele omistame.

"Maksevalmiduse" sõsarmõiste "talumisvalmidus" (ingl willingness to accept, WTA) näitab meie valmidust kompensatsiooni eest mingit häiringut taluda. Võime uurida kohalike elanike valmidust leppida tuulepargi rajamise või harjutusväljaku laiendamisega, kui häiringu talumine kuidagi kompenseeritakse. Kogukond võib leppida üleaedse tuuliku undamisega, kui nad saavad projektis osanikeks või muul moel hüvedest osa. Praktikas seab mingid piirid müra talumisele Terviseamet normtasemetega – kedagi ei saa sundida pidevalt liigset müra taluma. Harjutusväljakute helid on psühholoogiliselt eriti mõjusad – paukhaaval maksame tänase vaikusega homse vabaduse eest. Neist piisavalt kaugel elavate inimeste privileeg on olla vabastatud meie liigisisese hävitustöö helilisest meeldetuletusest.

Orkester hõreneb

Olen siiani lähenenud vaikusele maru antropotsentriliselt. Tegelikult häirib meie tegevusega kaasneva müra pealetung lisaks inimesele teisigi liike. Ka seeläbi, kuidas kasvatame oma toitu – pestitsiidide mõju helikeskkonnale tõi Rachel Carsoni "Hääletu kevad" välja juba enam kui pool sajandit tagasi. Nüüdseks on koos elurikkuse kriisiga hakanud biosfääri kõlapilti mõjutama ka kliimamuutused. Bioakustik Bernie Krause, kes on loodushelide salvestamise kogemuselt umbes nagu Ameerika Fred Jüssi, annab koos kolleegidega karmi hoiatuse: Maa ökosüsteemide orkester hakkab häälest ära minema ja rütm lohisema. Autorid ei näe, et biosfäär saaks kohaneda akustilise pildi kiireneva muutumisega, ja soovitavad inimkonnal teha kliimamuutuse mõju leevendamiseks kõik endast oleneva.

Eestis on viimaste aastakümnetega veerand me metsalindudest vaikselt pillid kotti pannud. See jahmatav muutus jääb inimpõlve peale venitatuna kõrvale hõlpsasti märkamata. Milliseid Jüssi poole sajandi eest salvestatud liike on võimalik üldse samadest paikadest leida?

Praeguseks on bioakustilise arhiivi inventuuriks paljulubavaid tööriistu, mis võimaldavad tunduvalt paremini vaikuse andmeid koguda ja omavahel võrrelda. Kas selle hääbumise dokumenteerimine pole meile isegi auasi? Panna surivoodil kirja lahkuja kuhtuv ohe, hääletute hääletuks taandumine, see tagurpidi Raveli "Boléro". Kuni ainsaks linnulauluks me kõrvus jääb spaa WC kõlaritest kostuv anonüümsete troopiliste lindude arusaamatu kädin.

Kui näiteks puidu väärtus rahas on meile üheselt mõistetav, siis vaikuse vaatlemine ökosüsteemiteenusena on tundunud provotseeriv mõtteharjutus. Moel või teisel vaikuse hoidmisele ja müra tõrjumisele hinnasildi külge panemine aitab meil üsna harva muuta otsustusprotsesside kulgu või saavutada eelarvetasakaalu. Aga ehk aitab see hoomata keskkonnas valitsevaid nüansse ja märgata kõiki neid liblika tiivalööke, mis meie ja teiste liikide helikeskkonna määravad. Ehk peaks kõige harukordsemat kõrvailu pakkuvaid kohti üldse saladuses hoidma nagu mõne rangelt kaitstud liigi elupaika, et hoida ära armsasse paika vaikuseturistide hordide voorimist.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: