Arvustus. "Vetelkõndija" paneb mõtlema loomingulise naise elu dilemmade üle
"Vetelkõndija"
Režissöör: Anu Aun
Produtsendid: Anu Aun ja Maie Rosmann
Operaatorid: Heiko Sikka ja Ants Tammik
Helilooja: Silver Sepp
Helirežissöör: Indrek Soe
Monteerija: Mirjam Jegorov
Järeltöötluse produtsent: Priit Pääsuke
Esilinastus: 7. märtsil 2023
Arvustus ilmus Teater. Muusika. Kinos
"Vetelkõndija", Anu Auna portreefilm poetess Kristiina Ehinist on rahulik vaatamine, mis paneb mõtlema loomingulise naise elu dilemmade üle. Filmi kriitika aga tõstatab küsimusi portreefilmi olemuse üle laiemalt.
Me teame Kristiina Ehinit kui kaunist ja söakat luuletajat, kelle looming tegeleb naise elu ja olemisega, kes peab oluliseks pärimust ja ammutab inspiratsiooni esiemadest.
Kristiina on õppinud eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele, kirjutanud sel teemal ka magistritöö. Kristiina Ehini esimene luulekogu ilmus 2000. aastal; nüüdseks on ta neid avaldanud kümme, kirjutanud lisaks nii proosat kui ka laulusõnu, samuti avaldanud omaeluloolise "Paleontoloogi päevaraamatu". Kristiina tundlik sotsiaalne närv väljendub lugudes, mida ta esitab ansambliga Naised Köögis, näiteks "Aasta ema" ja "Sõjapäevik".
Anu Aun alustas režissöörina 2002. aastal ja on teinud nii lühi- kui dokumentaalfilme. Laiem tuntus tuli mängufilmidega "Polaarpoiss" (2016) ja "Eia jõulud Tondikakul" (2018). Kristiina Ehinit on ta kaameraga jälginud kümne aasta vältel. Selle ajaga juhtub inimese elus palju — Kristiina, lõpetanud ülikooli, siirdub saarevahiks Mohni saarele. Tal on suhe, kuid elukaaslane osutub armukadedaks ja kontrollivaks. Sünnib laps, Kristiina valib üksikema tee ja tema vanemad — isa, luuletaja ja kirjanik Andres Ehin, kes suri 2011, ning ema, luuletaja ja tõlkija Ly Seppel — toetavad teda.
Kristiina väljendab filmis tänulikkust oma vanematele, kes teda tema elu pöördepunktil toetasid. Ehkki ta räägib ka seda, et tema lapsepõlves, kui vanematel polnud vahel tõlketöö veel valmis, oli toidulaud üsna kasin ja tuli ilmutada leidlikkust, et seda mitmekesisemaks muuta. Muu hulgas vahetas ta välismaa nätsu naabritüdruku singivõileiva vastu. Kristiina on tänulik ka oma abikaasale Silverile, kes lapsendas tema eelmisest suhtest sündinud poja; oma sõnul valas ta siis oma üksikema pisarad. Aga ega need pisarad vist päriselt kao ja neid tuleb hoida selgena, häguseks muutumast, ütleb Kristiina.
Koos perega käiakse Mohni saarel, kus möödus Kristiinale keeruline, aga samas ka loominguline eluperiood. Just seal tundis ta, justkui kohtuks väga vana, ajatu endaga. Tema viimaste aastate luuletused ("Janu on kõikidel kaks") räägivadki naistest, kes on elanud enne meid, esiemadest. Filmis näeme ka Kristiina ema Ly Seppelit ja õde, samuti Silveri ema ehk siis Kristiina ämma. Korra istuvad põgusalt koos ka Naised Köögis.
Puuhalud ja luud ehk argielu poeesia
Film keskendub ikkagi ennekõike loominguliste inimeste pere rahulikule kooseksisteerimisele, nii et kõik oleksid õnnelikud. Kas on olemas valem, mis võimaldaks lahendada selle keerulise, mitme tundmatuga võrrandi? Eriti kui Kristiina vana pulmakombe kohaselt pruudi teele ette pandud luuast lihtsalt üle vihiseb, et pähe tulnud luuleread kiiresti kirja panna. Lahtiste kätega Silver korjab küll peigmehele ette sokutatud puuhalud üles, aga temagi on loominguline ja kaob aeg-ajalt esinemistuuridele või loomingulisele pausile. Kumbki vajab oma aega, et olla ja luua.
Vahel juhtub, et nende kodu laguneb koost, tunnistab Silver. Ja Kristiina ütleb, et ta nüüd läheb natukeseks ja võtab endale aega. Kõikidele võimalikele lahkhelidele vaatamata paistab välja Silveri imetlus ja armastus oma kauni luuletajast naise vastu. Kristiinal omakorda jagub piisavalt armastust, tarkust ja otsustavust keerulisi teemasid lahendada. See, et pulmade ajal jäi luud üles tõstmata, ei tähenda midagi. Sest lisaks luuletajaandele on Kristiinal piisavalt osavad käed, millega tikkida pärleid ja võluda pitse, luua enda ümber ilu. See on tema olemuses ja ta on töökas.
Oluline pole ju mitte see, et kõik asjad oleksid kogu aeg perfektselt omal kohal, vaid hoopis see, et kui muusa puudutab, kui luuletus tekib, tuleb see kohe üles kirjutada, vähemalt põhiosas. Sest karm tõsiasi on, et kui kõik on koristatud, kõik tehtud, siis seda enam ei tule, võib-olla ei tule enam kunagi. Silver tunnistab, et on just seda Kristiinalt õppinud.
Filmi võttekohad on Kristiina elukohtades: Viljandis, Tartus, Raplas. Kõik need kohad on võluvad ja filmi pilt on esteetiliselt kaunis, peaaegu nagu muinasjutt. Juba Anu Auna viimane film "Eia jõulud Tondikakul" paistis silma muinasjutuliselt kauni pildiga. Tundub lihtsalt liiga ilus, et olla tõsi. See asjaolu tekitab omakorda väikse võõristusefekti. Ehini filmis pole küll sellist klišeelikku, piltpostkaardilikku ilu, vaid pigem natuke räämas aguliromantikat ja kauneid loodusvaateid. Aga Kristiina tõepoolest loob ilu, tekitab seda juurde. Koos Silveriga moodustavad nad ilusa loomingulise paari, kes vaatamata raskustele ikkagi hakkama saab.
Lisaks kaunile pildile täidavad filmi intelligentne sõnaseadmine, muusika ja luule. Kulminatsioon viib meid 2014. aasta laulupeole, kui kõlab peo nimilugu "Puudutus". Kristiina sõnadele kirjutas muusika Tõnu Kõrvits ja see on kahtlemata suursündmuseks Kristiina elus. Ehkki tuntuim teos tema sõnadele on vahest ikkagi Curly Stringsi laul "Kauges külas". Sellest filmis juttu pole ja küllap veel nii mõnestki muust asjast — kõik lihtsalt ei mahu ühte filmi. Režissööri valikud on alati valulised, kümne aasta jooksul üles võetud materjali on palju. Ilmselt sellest tuleb ka vaataja jaoks mõningane segadus, kohtades ja ajas on vahepeal keeruline orienteeruda ja märke filmis eriti juurde ei anta.
Kriitikast ja fenomenist
Filmi senine retseptsioon on valdavalt kritiseerinud režissööri autoripositsiooni puudumise pärast. Vilja Kiisler kirjutab: "On ilmne, et loojana ei esitanud ta (Anu Aun) portreteeritavale küsimusi, mis võiksid midagi ilmsiks tuua või uues valguses näidata. Ta lõi üksnes Ehinile võimaluse kirjeldada iseend sellisel viisil, nagu too on alati teinud. Seetõttu ei lähegi etteheited nähtu kohta mitte Ehinile, kes kogu mängu kontrollis, vaid nimelt režissöörile, kellel ei olnud vähimatki oma agendat. Ehinil on absoluutne, suveräänne ja vääramatu õigus esitleda end nii, nagu ta tahab. Olla just sellisel viisil uhke ja vaba, nagu film kuulutab. Režissöör osutus aga lihtsalt tööriistaks."1
Selle käsitlusega ei saa päris nõus olla. Esiteks, miks peaks autoripositsioon olema a priori provotseeriv, konflikti ja negatiivset otsiv? Filme võib teha ka teistel põhjustel ja eesmärkidel, tulemus ei pruugi selle tõttu kannatada. Ei saa ka öelda, et siin midagi ilmsiks ei tule. Kristiina räägib oma elust üsnagi ausalt ega karda ka raskeid teemasid.
Teiseks, kui Ehinile heidetakse ette, et ta kirjeldab end viisil, nagu ta seda alati on teinud, siis kuidas ta peaks seda tegema? Mis annab alust arvata, et ta on kuidagi väga palju teistsugune inimene, kui laseb välja paista? Et ta tegelikult kodus näiteks ropendab ja karjub ning rahva ette tulles manab pähe ilusa näo ja teeb malbet häält, et oma loomingut müüa? Vaevalt küll, see oleks äärmiselt küüniline ja paistaks ikkagi kuidagi välja.
Oluline on ka aru saada, et portreteeritav ei ole režissöörile mingi katsejänes, keda moepärast torkida, et ehk hakkab hüppama. Kuigi mõningatel erijuhtudel võib see ka nii olla, kui selles kokku lepitakse. Ennekõike on film aga koostöö, portreteeritav annab nõusoleku, et temast tehakse portree, ja tal on õigus esitada tingimusi. Siin tuleb lihtsalt mängureeglid kokku leppida.
Režissööri agenda ongi ilmselt olnud poetessi olemus välja tuua, mitte püüda suruda teda mingisse omaloodud kasti koos moes olevate teemadega või urgitseda traumades. Selliseid filme on meil juba küll ja veel, ja ehkki need on parimal juhul teravad ja löövad, siis tihti ikkagi ka väga üheülbaliselt individualistlikud, et mitte öelda egoistlikud, oma naba näppivad, epateerivad, elu suurtest teemadest ja ka päriselust justkui veidike eemal seisvad. Hea on, et tasakaaluks leidub ka midagi muud.
Võrdluseks võiks tuua näiteks Jaan Tootseni filmi "Fred Jüssi. Olemise ilu" (2020), mis ei otsi mingeid Fred Jüssi senitundmatuid külgi ega võta talt võimalust näidata ennast nii, nagu ta alati on näidanud. Vastupidi, Fredi tuttav ja mõnus elufilosoofia õitseb siin täies ilus ja igasugune punnitatud, suunav autoripositsioon oleks siinkohal liigne. Sest see, millest ta räägib ja mida ta esindab, läheb inimestele korda, tähendab midagi.
Umbes sama lugu on Kristiina Ehiniga. Ta mõtestab filmis oma elu, naiseks olemist ja loomingulisust, pakkudes sellega inspiratsiooni ka teistele. Malbe ja kaunis, aga seesmiselt tugev ja otsusekindel. Mitte udus hõljuv haldjas, vaid ka maiste realiteetidega edukalt rinda pistev poetess. Ja mis veel oluline, tänapäeval isegi haruldane — ta oskab olla tänulik ja hindab oma vanemaid, esiemasid, rahvapärimust, tunnetab sidet möödunu ja oleva vahel, kirjutab häid luuletusi ning oskab sellest kõigest väga ilusasti rääkida. Kas see on liiga lihtne, et olla fenomen? Ei, see on väga hea fenomen.
"Ma ei taha, ma ei viitsi, ma ei kavatsegi vastata kellegi kujutlusele poetessist. Mu elu on liiga lühike, et seda selle peale raisata. Ma tahan elada oluliselt kirevamalt ja ausamalt," ütleb Kristiina Ehin filmi viimases lõigus. See teeb talle au. Sest oma elu tuleb igaühel kõrshaaval kokku kanda, seda on ta samuti öelnud, siin ei saa võtta kellegi teise lahendust. Nii lihtsalt on.
Ja vetelkõndimine… Selle kujundi avamine filmis pole kõige paremini õnnestunud. Pidin natuke lisaks lugema, et seda lõpuni mõista, kuni leidsin Kristiina ütlemise: "Ma olengi võrrelnud vetelkõndimist harjutajaga või asjaarmastajaga, kes kõigele vaatamata harjutab ilmvõimata asja. (—) Näiteks kui sa avaldad midagi loomingulist ja julget, vaatamata kõigele, siis oled vetelkõndija tüüpi. (—) Näiteks siis, kui hing väga väriseb ja peaaegu et luuletuse paber kipub käest ära kukkuma, aga ikka loed ette. (—) Mida vetelkõndimine kõige laiemas plaanis minu meelest tähendab, on püüd ilmvõimatut teoks teha ja mingil imelikul põhjusel uskuda, et sa suudad seda."2
"Vetelkõndija" pole selle definitsiooni järgi režissöör Anu Auna jaoks just eriline vetelkõndimine, sest kogenud režissöörile pole portreefilmi tegemine sugugi ilmvõimatu ega enneolematu asi. Kristiinale oli see vahest rohkemgi vetelkõndimine, sest film on ju temast, tema elust ja arenemisest kümne aasta vältel. Kaunid naised mõlemad, nii luuletaja kui ka režissöör, ja las nad siis kõnnivad vete peal, seda on ilus vaadata ning seal on ka, mida kuulata ja kõrva taha panna.
*
1 Vilja Kiisler 2023. "Vetelkõndija" on imalmagus reklaamfilm, millesugust pole eesti kirjanikest seni tehtud. — Eesti Päevaleht 8. III.
2 Maia Möller 2023. Kristiina Ehin: kui teed midagi ilmvõimatut, oledki vetelkõndija. — Postimees, 13. III.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: Teater. Muusika. Kino