"Näituse idee sai alguse soovist taasavastada nõukogude aja kitsikuses sündinud isetegemise traditsiooni," rääkis näituse projektijuht Paavo Kroon. "Näitus ärgitab ka küsima, kuidas saaksime olla ka vähemalt sama leidlikud tänapäeva üleküllusest tingitud väljakutsete lahendamisel," jätkas ta.

Eesti NSVs loodud ühismajandites, kolhoosides tehti aastakümneid põllu-, heina- ja metsatöid hobustega, alles 1970. aastateks asendas traktor hobuse. Traktorite tulek tegi aga maainimeste väikese õueaiamaa harimise keeruliseks, sest masinad olid rasked ja suured. Liiatigi ei saanud neid vajalikul hetkel majanditest laenata.

Väiksemate traktorite tootmist ei peetud aga riiklikult piisavalt oluliseks. Eestis kaaluti küll mitmes ettevõttes väiketraktorite valmistamist, kuid näiteks Tartu katseremonditehases, kus konstruktorid mõtet põhjalikumalt vaagisid, tootmist käivitada ei õnnestunud – selgus, et pole saada vajalikul hulgal sobivaid mootoreid.

"Kitsad olud ärgitasid aga inimesi leidlikkusele," rääkis näituse üks koostaja, Eesti põllumajandusmuuseumi teadur Monika Levkin. "Vanarauaplatsilt, utiilist ja majandi remonditöökodadest soetati väärt vidinaid ja kuldsete kätega mehed panid detailid traktoriks kokku. Enamasti iseõppinud meistrid pidid väiketraktorid ka välja mõtlema, sest eeskuju polnud kuskilt võtta. Kasuks tuli keevituse või lukksepatöö kogemus."

Masinatele sai taha haakida järelveetavaid hobuseriistu, kuid osavamad insenerid valmistasid ka haakeriistad ise: valmis tehti adrad, kultivaatorid, kärud ja palju muudki. "Kohalikud leiutajad pälvisid legendaarse kuulsuse, nende traktoritest said aga perekondlikud reliikviad," lisas Levkin.

Reedel külastajatele avatud näitus valmistab ette 2024. aasta 24. aprillil kolme muuseumi – Eesti põllumajandusmuuseumi, Tartu linnamuuseumi ja Eesti maanteemuuseumi –  ühisnäituse "Peedist pesumasin", mis on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmist.