"Näitlejat otsiti igalt poolt." Nende sõnadega algab Vaino Vahingu novell "Näitleja", sama lausega käivitub ka lavastuse "Näitleja" tegevus. Salme teatris dramatiseerija ja lavastajana debüteerinud Mari Rostfeldt on teinud esmalavastuseks väga julge valiku.

Harrastusteatrite, sh Salme teatri lavastusi on alati tore vaadata. Ma imetlen hobinäitlejate oskust ja tahet igapäevatöö kõrvalt tohutud tekstimassiivid pähe saada, nende mängulusti ja kirge näitlemise vastu. Harrastajate repertuaar on väga eripalgeline, alates teatri- ja kirjandusklassikast kuni lõbusate komöödiateni, avar repertuaarispekter annab võimaluse lavale astuda ka neil, kellel tahtmine suur, paraku lavanärv samuti.

Rostfeldti trupp – Helen Kask, Roberta Vaino ja Kent Joosep – on oma lavatunnetuse, selge diktsiooni, väljapeetuse ja mängu kvaliteedilt pigem võrreldavad professionaalse teatri kui harrastusteatriga. Näitlejad teavad, mida nad teevad, ei mängi üle, on kogu aeg kohal, ka stseenides, kus teksti ei ole, nende kurbus ja rõõm jõuab iga vaatajani.

Novell "Näitleja" ei ole just lihtne lugemine. Vaino Vahingu tekst, kus tähendust omab ka iga sidesõna, eeldab lugejalt keskendumist ning kaasamõtlemist, väiksemgi kaldumine rajalt viib mõtte. Samasugust fokusseeritust ja kaasamõtlemist eeldab teatrivaatajalt ka lavastus "Näitleja", kus Vahingule omast tekstitäpsust oodatakse igalt laval olevalt näitlejalt.

Dramatiseeringut kirjutades on Rostfeldt Vahingu tekstiga küll pisut mänginud – novelli minategelane on poeg, kuid kõnealuses lavastuses tütar, samuti leiab viiteid mitmele, hiljuti või veel praegugi erinevate teatrite mängukavas olevale lavastusele. Kuid kuidas selline vahetus konteksti muudab ning tänasele vaatajale mõtlemisainet ning kaasajaga paralleele tekitab, seda tuleb juba vaadata improviseeritud teatrisaalis.

Nimelt otsitakse näitlejat Salme kultuurikeskuse keldrikorrusel asuvas kohvikus "Leelo", kus minimalistlik lavaruum on nii ringtee kui ka hotelli fuajee, aga ka numbrituba ja raudteejaam. Vahingu tekst ei vaja taustale videopilti ega lavale aksessuaaride kuhja. Ka tõlgenduses antakse vaatajale vabad käed: on see isa ja tütre lugu, eneseotsingute lugu, armastuse otsimise, üksilduse või hoopis põgenemise lugu? Kõik sõltub vaataja meeleolust just selles ajahetkes, mil ta istub hämaras teatrikohvikus ja mõtiskleb teemade üle, mis ühel või teisel moel puudutavad teda ennast.

Ka mind suunas "Näitleja" mõnenädalaste vahedega mõtlema erinevatele eluhetkedele – esimesel vaatamisel kõnetas mind üksilduse teema, teisel korral armastuse otsimine ning kolmandal korral isa ja tütre omavahelised suhted, mille varjus peidab end põgenemise lugu. Teatrist paremat kohta igapäevaste muremõtete ja probleemide eest põgenemiseks on raske leida.

Kui meenutada siinkohal, et Vahing oli psühhiaater, siis tema amet kumab läbi ka tema tekstidest. Nii pakubki mitmekihiline novell "Näitleja" lugejale erinevaid võimalusi leida tegelastega sarnasusi, näha oma probleeme selgemini ning võib-olla seeläbi märgata ka elumustrite kordumist. Rostfeldti dramatiseering kannab endas edasi sama joont.

Helen Kask minategelase rollis veab etendust kindlakäeliselt, ta dikteerib tempot, andes vaatajale kätte loo meeleolu. Ta olnud vaadatud etendustes sünge ja kähehäälne, seejärel jõuga vaoshoitud, endal silmad pisarais, kuid ka irooniline ja mänguline. Ebatavaliselt pika prooviperioodi järel on trupp kokku kasvanud ning nii Roberta Vaino kui ka Kent Joosep võtavad Kase etteantud tonaalsuse ja rütmi kergelt vastu ning lähevad sellega kaasa, misläbi joonistusidki erinevaid etendusi vaadates välja erinevad teemad.

Kui Kent Joosep isa rollis oli esietendusel rabe ja tuntava lavanärviga, siis järgmistel etendustel enam mitte. Jagades lava kahe särava noore naisega, ei kao ta nende varju ära, vaid hoiab kindlalt oma positsiooni loos peituvate sündmuste arengutes. Noorukese Roberta Vaino ülesanne on tuhiseda isa-tütre elust läbi eripalgeliste rollidega, taksojuhist kuni kirjandusteadlase haridusega insenerini.

Afiši ja reklaamiklipi järgi võiks "Näitlejat" pidada mõistatuslikuks tumedaks põnevikuks, lavastuse sügav filosoofiline sisu ning lavakujunduse (Mari Rostfeldt) minimalism ja lihtne joon sobiks kui valatult mõne pika traditsiooniga erateatri blackbox'i. Lavastusele on originaalmuusika kirjutanud Oliver Valk, kelle koostöö Rostfeldtiga sai alguse paar aastat tagasi, kui Salme teatris etendus Tšehhovi "Kajakas" (lavastaja Alo Kõrve, lavastaja assistent Mari Rostfeldt).

Sageli kiputakse mainima, et harrastusteatritel on oma publik, professionaalsetel teatritel oma. Vahingu/Rostfeldi "Näitleja" on just selline lavastus, mille puhul tasub mõlemal publikugrupil avada Salme teatri uks, julgelt sisse astuda ning lasta end positiivselt üllatada.