Beyoncé karjub pühapäevase kontserdi Brüsseli publikule: "Te olete parim publik seni!" Rahvas hõiskab. Kõik see oleks tavapärane ja tähelepandamatu, kui tegu ei oleks tema sama nädala kolmapäeval [10. mail] Stockholmis alanud tuuri teise peatusega. Internet täitub reaalajas naljadega, kuidas Beyoncé vihkab rootslasi ning kuidas rootslastel peaks piinlik olema, et nad Queen Bey'le piisavalt kaasa ei elanud. Vähegi popkultuuri jälginud inimesele ei ole see muidugi üllatus, Beyoncé on enamat kui lihtsalt üks laulja, superfännidele on ta jumaluselaadne ikoon ning tema esimene soolotuur seitsme aasta jooksul on palverännak, kus peab oskama kombekohaselt käituda. Hinnangut ei anta mitte ainult esinejale, vaid ka pileti eest sadu eurosid maksnud publikule.

Oma seitsmenda stuudioalbumiga "Renaissance" tuuritav Beyoncé ei ole huvitatud kerge raha teenimiseks hittide mängimisest või nostalgiaturule sisenemisest. Kuigi Brüsseli kontserdi toimumise päeval 14. mail möödus täpselt 20 aastat tema esimese sooloalbumi hittsingli "Crazy In Love" ilmumisest, ei tee staar sellest erilist numbrit, lugu tuleb küll esitusele, aga surutuna teiste vahele. Megahitt, mis oleks mõne jaoks karjääri tipphetk, on tema jaoks lihtsalt üks paljude seast. Suurem osa teistest Beyoncé laiatarbelugudest nagu "Single Ladies (Put A Ring On It)" või "Halo" jäävadki esitamata.

Beyoncé' soojendaja on Beyoncé ise. Peaaegu kolmetunnise kontserdi alguses astub ta pikas kleidis lavale ning laulab oma kunagise tüdrukutebändi Destiny's Childi loo "Dangerously In Love'i" järel paar ballaadi, peamiselt oma albumilt "4", mida ta ise enda lemmikalbumiks nimetab. Alustada house-albumi esitlust klaverisaatega aeglaste lugudega on julge valik, mille peamine põhjus tundub olevat pelgalt see, et klubibängerite kõrval rahvale näidata, et tegu on endiselt ühe maailma võimsama vokalistiga. Ülejäänud kontserdiga algusosal mingit pistmist pole, klaver ja taustabänd veeretatakse tagasi lava tagaossa ning Club Renaissance kuulutatakse avatuks.

"Renaissance" on austusavaldus 80–90ndate aastate gei- ja klubikultuurile. Ballroom, vogue, house. Nagu popdiivad sageli ikka, on Beyoncé alati olnud geiikoon, aga nõnda ilmselgelt LGBT-publikule suunatud muusikat pole ta varem teinud. Kuuldavasti taastub Beyoncé hetkel jalavigastusest, mistõttu tantsib ta vähem kui oma eelnevatel tuuridel. Kuigi isegi seda arvestades oleks väide, et Beyoncé sellel tuuril ei tantsi, täielik vale, siis laseb ta peamiselt särada oma taustatantsijatel, kelle hulgas ka selliseid ballroom'i nimesid nagu Honey Balenciaga. Lisaks tantsijatele pole koonerdatud ka lavaga – nagu vähemalt sajast LED-ekraanist vähe oleks, veeretatakse lava tagant eri aegadel välja robotkäed, hiigelsuur merikarp, diskokera, tank ja hobune, mõistagi sädelevad kõik neist hõbedaselt. "America Has A Problemi" ajaks muutub lava hiiglaslikuks uudistestuudioks saatele KNTY 4 NEWS, teleankur mesilasekostüümis Queen Bey ise.

Vokaalselt on Beyoncé täiuslik. Vaadates koos staadionil oleva 53 000 inimesega esinemist peamiselt ekraanilt, olles samas üles kasvanud Beyoncé videotega, tekib vahepeal isegi sürreaalne kahtlus, kas see on kõik ikkagi päriselt. Kui Beyoncé on täpselt nii perfektne ja ikooniline nagu ta kõik need aastad tundunud on, siis kas on ikkagi vaja seista Brüsseli äärelinnas metroojärjekorras selle asemel, et vaadata YouTube'ist uuesti tema Coachella esinemist? Kuidas suudaks Beyoncé iseennast ületada? Patt tundub muidugi nuriseda selle üle, et kõik on liigagi ideaalne. Väikeseid intiimsemaid hetki jagus kallimaid pileteid ostnud fännidele, kellest üks sai näiteks Beyoncét šokeerida infoga, et ta on käinud juba 35 kontserdil.

Suurem osa kõlanud lugudest olid eelmise aasta "Renaissance'i" pealt ning algusballaade kõrvale jättes oli ka vanem kraam ("Get Me Bodied", "Formation", "Diva", "Sweet Dreams") valitud selline, mis sobiks hedonistliku ja robotliku peovaibiga. Aastakümnete pikkuse karjääriga artistide puhul võib uuemale muusikale keskendumine sageli pettumuse valmistada: "shut up and play the hits!", nagu tõdes LCD Soundsystem. Mitmed lood nagu omanimeliselt plaadilt pärinev "Blow" ja albumi "4" boonusträkk "Dance for You", samuti Destiny's Childi klassika "Cater 2 U" kõlasid vaid mõne takti teiste lugude sisse põimituna, jäädes enamikele kõrvadele ilmselt tabamatuks, aga pakkudes pikaaegsetele kuulajatele äratundmisrõõmu. Kuigi minu arvamusel on puhast rõõmu täis "Renaissance" Beyoncé parim plaat seni, siis fännitsoonidest kaugemal seistes jäid inimesed uute lugude kõlades pigem tagasihoidlikuks ning elavnesid ammuste hittide nagu "Crazy In Love" ja "Run the World (Girls)" peale. Sädelevates kauboikaabudes lava ees tantsinud fännid see-eest vaevalt pettunud olid, nii mõnedki veetsid eelnevalt terve öö staadioni väravate taga, et oma iidolit võimalikult lähedalt näha.

Sarnaselt "Renaissance'ile" lõppes kontsert kahe pea viieminutise looga – otse mõne New Yorgi geiklubi põrandalt pärineva "Pure/Honey" ja Donna Summeri "I Feel Love'i" sämpliva "Summer Renaissance'iga". Kui neist esimene juhatati välja death drop'e täis tantsulahinguga, siis viimase loo ajal tõmmatakse Beyoncé hõbedase hobusega taeva alla publiku peade kohale. Kui The Jackson 5 ja Diana Rossi kaverid juba asja selgeks ei teinud, siis staadioni kohal diskoinglina hõljumine ei jäta mingitki kahtlust – Prince, Summer, Ross, Jackson, Madonna – nimekirja võib eri viisidel jätkata, aga mitte ilma Beyoncé'i nime legendide sekka lisamata.

PS. Võib-olla on see naiivne lootus, aga Brüsseli kontserdikorraldusest oleks sel suvel selliseid suurüritusi nagu laulupidu ja The Weekndi kontsert võõrustaval rohepealinnal Tallinnal nii mõndagi õppida. Ummikute asemel tuli kontserdipiletiga kaasa tasuta edasi-tagasi ühistranspordipilet ning järgmine metroorong saabus minut pärast eelmise lahkumist, rattaga saabujad said oma sõiduvahendi parkida tasuta valvega parklasse ning kingituseks Beyoncé rinnamärgi, lisaks olid lähemate linnade vahel käigus eraldi peorongid ja -bussid. Päris mõnus vaheldus Tallinna suurürituste autovangistusele.