Idee teha film vanalinna eluolust tekkis Tiina Mäel 1980. aastate alguses aimdusest, et varsti võivad uued väärtushinnangud ka seda piirkonda mõjutada. "Aga kus me täna mängime?" võttis fookusesse vanalinnas elavad lapsed ja küsis, kui hea oli neil selles näiliselt suursuguses piirkonnas elada.

"Kui räägime, kes hindab vanalinna, kes tegeleb vanalinnaga, kes uurib vanalinna, kes töötab vanalinna jaoks, siis see praegune põlvkond, kes praegu uurib ja töötab, ei jää ju igavesti Maa peale," märkis Mägi "Aktuaalsele kaamerale".

"Ja kui tuleb uus peale ja kasvab ainult kataloogi abil, siis ta ei tea, et kui ta paneb käe vastu müüri, siis maist novembrini on müür soojem kui õu, sest ta on suvise päikese endasse talletanud ja ta on päris asi," jätkas ta.

"Kui need lapsed niisuguseid pärisasju ei tunne, siis nad ei hakka kunagi tahtma vanalinna jaoks palju anda. Nad käivad siit läbi ja vot sellepärast ma leian, et on vaja teha midagi väga kardinaalset."

Kui filmi tegemise ajal elas vanalinnas 5500 elanikku, siis nüüdseks on arv pea poole väiksem. Tallinna abilinnapea Madle Lippus tunnistas, et viimastel aastakümnetel on vanalinn muutunud kohalikele vähem atraktiivseks ja rohkem muuseumilaadseks.

"Viimaste aastakümnetega on vanalinn tõesti läinud pigem kohalikele elanikele vähem atraktiivseks ja rohkem muuseumilaadseks ja see on suundumus, mida me tahame ümber pöörata ja muuta ta osaks linnaruumist, mis on inimestele ligipääsetav," rääkis Lippus.

"Näiteks siin ka Toompuiesteel ja Vana-Kalamaja pikendusega muudame seda, et ta oleks lihtsasti ligipääsetav. Mõelda, kuidas saaks siia täiendavaid töökohti, täiendavad funktsioone-teenuseid, mis on olulised nii kohalikele elanikele, kes siin elavad, aga ka inimestele väljaspool, et tõesti suurendada siin kohalikele suunatud teenuste arvu."

Tiina Mägi filmi "Aga kus me täna mängime?" saab vaadata ka ERR-i Jupiterist.