Festival UIT tõi Tartu linna vahele kunstiinstallatsioonid
Hoonete vahele jäävad tühermaad, rohealad ning tühjad krundid on sageli linnades justkui nähtamatud, aga samas käib seal omasoodu vilgas elu. Just sellistest kohtadest tasub Tartus otsida kunstnike installatsioone, sest alanud on linna- ja kunstifestival UIT.
Üks näide alast, mille otstarve on linnas määratlemata, on sillaalused. Arhitekt Marco Manfredino püüab oma installatsiooniga julgustada inimesi ka seda ruumi kasutama.
"Grafitidest on näha, et inimesed on kuidagi juba jõudnud siia. Me lihtsalt tahame selliseid suundumusi võimendada ja vaadata, kuidas inimesed sellisele keskkonnale reageerivad," ütles ta.
Arhitektid Johan Kirsimäe ja Markus Varki on ehitanud 150 taburetti ning kutsuvad publikut nendega ise keskkonda kujundama. Taburetil puhata või nendest omale lossi ehitada saab Ülejõe majade vahele justkui peidetud rohealal, Ohvitseride pargis.
Kokku on Tartu erinevates linnatühimikes üheksa installatsiooni.
"Meie asukohad ongi natuke peidetud. Meile täitsa meeldib see, et festivalile tulija vahepeal eksib ära. See ongi UIT festivali osa, et sa võidki vahepeal ära eksida. /.../ Linnapaus on selline tühimik. Ongi tühi krunt või tühermaa, midagi sellist, kus ei ole funktsiooni. See teebki need põnevaks, et elanikud saavad ka ise neid funktsioone sinna juurde mõelda ja seda me olemegi kunstnikega proovinud teha," selgitas UIT festivali kaaskuraator Marie Valgre.
Loodud on nii uusi ajutisi puhkepaiku, mängulisemaid teoseid kui ka performatiivset kunsti.
"Kui ma nägin seda (kivi)hunnikut, siis mul tuli see mõte, et need kivid peaks sorteerima kahte erinevasse kuhja, punasesse ja valgesse. Vaatan sellele kui peeglile, et inimene võiks tulla, vaadata seda tegevust, ja mõelda iseenda tegemiste ratsionaalsuse või absurdsuse peale. Võib-olla analüüsida, et kelle ratsionaalsus see on või absurdsus," selgitas kunstnik Taavi Piibemann.
Kive sorteerib ta kogu nädala jooksul ja iga päev, et vaadata, kuidas see mõjub nii möödujatele kui ka talle endale.
"Veidi ootamatult ma olen hakanud tähelepanu pöörama sellele, mis häält teevad telliskivid. Kuidas vanemad tellised, mis on sellised peaaegu keraamilised, kuidas nad kõlisevad. Olen hakanud tähelepanu pöörama tuulele, selle olemasolule või puudumisele selle ilmaga. Sellist zen-staadiumi veel ei ole tulnud. Vaatab, asi on alles suhteliselt alguses," rääkis Piibemann.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Aktuaalne kaamera"