"Nimepanija" kaante vahele on koondatud kaheksa lugu, mille tegelased on kõik suuremal või vähemal määral ühiskonna hammasrataste vahele jäänud. Lugeja alustab teekonda koos külanaistega jaanituleesisel pingil (2022. aastal Tuglase novelliauhinnaga pärjatud) novellis "Pink" ja lõpetab südatalve kõleduses huntide keskel loos "Katarsis".

Kuivõrd kogumik lõppeb oluliselt kaledamas õhustikus, kui algab, tõuseb ehk küsimus, kas tegu on siis kokkuvõttes masendava teosega, millele vastaksin etteruttavalt, et üsnagi. Samas on "Nimepanija" masendav vaid niivõrd, kui on küllaltki tõetruu, ilustamata peegeldus meie ühiskonna ootustest, eelarvamustest, hukkamõistmise ja kõrvalevaatamise harjumusest, ühesõnaga – teos ei paku mitte mingit eskapismi. Tõepoolest, Raud on isegi nentinud, et "Nimepanija" on arvatavasti tema seni "kõige süngem raamat", mis on aga paratamatu, kuna teos on tema hinnangul samamoodi "väga sünge" 2022. aasta peegeldus.¹ Ehkki sellest märkusest lähtudes oleks oodanud raamatust viiteid näiteks mullu veebruaris alanud Venemaa täiemahulisele sõjale Ukrainas, mis on külvanud praegusesse aega pehmelt öeldes palju süngust ja ärevust, ei maini teos sõda otsesõnu kordagi. Raud kritiseerib küll vihkamist ja vaenukülvamist, aga pigem naiste ja vaesemal elujärjel inimeste diskrimineerimise kontekstis.

Kui "Nimepanija" – hoolimata kohati maagilis-realistlikust laadist – pärismaailmast põgeneda ei luba, ehk leiab kogumikust lahendusi või õppetunde, mida lugeja saaks kaasa võtta? Teose sisututvustuse järgi painavad kõiki tegelasi küsimused, kuidas tulla toime neile ühiskonna poolt määratud saatuse ja rolliga ning mida teha siis, kui too roll satub ohtu. Pean aga tõdema, et need küsimused jäävadki tegelasi painama. "Nimepanija" paigutub suuresti kaasaegsesse kirjandusžanri, mis uurib inimese hingeelu hiliskapitalistlikus ühiskonnas. USA ajakirjanik Katy Waldman on selle suundumuse juures aga kritiseerinud kalduvust ülistada tegelaste eneseteadlikkust, raskendades nõnda nende tõsimeelset vabanemist oma puudustest ja eelarvamustest.² Ka Raua tegelaste tähelepanekud ühiskonna süsteemsest vägivallast jäävad lahenduseta, piirdudes üldjuhul vaid sellest rääkimisega ja seetõttu halva enesetundega. "Pingi" minategelane näeb kõrvalt ülejäänud naissoo juba nähtud-kogetud kannatusi ja lõpuks sumbub neisse isegi, "Päeva parima hetke" minategelane muretseb kaaskodanike mõistetamatu vigasaamise üle, ent laseb lihtsakoelistel naudingutel tähelepanu jälle üsna kergelt kõrvale viia.

Waldmani kriitika peab enim paika novellis "Grelot", kus Stella küll kahetseb oma kunagisi eelarvamusi vaese, alkohoolikust ema ja vanaemaga elava naabripoisi suhtes, kuid tema käitumine jätab väidetavalt saadud õppetunni pinnapealseks – ta ei vaevu Grelot'd aastaid hiljem tänaval isegi teretama ning mehe käekäigust ja surmast saab teada vaid juhtumisi endiselt tuttavalt. Lisaks sellele kaob Stella pärast loo jutustamist jäljetult ja vestluspaik põleb maha. Nii läheb Grelot' lugu kaotsi, nagu minategelanegi viimastes ridades nendib: "Nüüdseks olen hakanud kahtlema, kas Stella üldse olemas oli. Võib-olla on ta mu enda väljamõeldis, nagu ka Grelot ja kurbus, mis põletab." (lk 70) Ühelt poolt on tegu realistliku kujutusega kõikide selliste lugude tähelepanuta jäämisest ja unustamisest, teiselt poolt aga jääb loo funktsioon ähmaseks. Lugejal pole endaga kaasa võtta palju enamat kui piinlik mõistmine, et ju ta ise on vähemalt kordki paratamatult sama eelarvamuslik olnud, ning kinnitus, et see on küll väga kurb, samas mitte üldsegi ebatavaline, et sellised lood mattuvad ühiskonna üldise hoolimatuse alla. Siiski ei saa Rauale ette heita enesekesksust – ehkki kannatanute eest kipuvad kogumikus rääkima teised, ühiskonna poolt rohkem soositud tegelased, ei jäta ta muljet, nagu vabastaks pinnapealne kehv enesetunne sotsiaalse ebavõrdsuse pärast tegelased nende puudustest ja eelarvamustest.

Raud kasutab kõnekaid motiive. Õitsev aed sümboliseerib rikkust ja heaolu ning sellega on vahetult seotud tuli ja vihm. Nende motiividega suhestuvad ennekõike paremal elujärjel tegelased, keda kimbutavad teiste inimeste tüütud, elu tavapärast rütmi häirivad kannatused. Kõige rohkem igatsetakse müstilist vihma, mis peaks tooma leevendust ühiskonda vaevavale umbsele põuale. Raamatu sisututvustuses püstitatud küsimusele, kas see vihm on kunagi tulekul, peab aga vastama ei, ning selle jätkuks võiks pärida: kas mingit vihma ja tule-eelset aega on kunagi olnudki? Meile meeldib öelda, et küll oli kunagi aeg, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, ja sama suure innuga meeldib meile selle ütluse üle ironiseerida, aga paratamatult peab tunnistama, et ettekujutus rohelisemast rohust ja sinisemast taevast pole muud kui nostalgiline müüt. Samamoodi peavad vihmas pettuma ka "Päeva parima hetke" ja "Aiapäkapiku" minategelased. "Päeva parima hetke" alguseks on vihm juba maha sadanud, aga sajujärgse linnatänava värvide eredas kiiskamises tulevad ka inimeste igapäevased kannatused teravamalt esile. "Aiapäkapiku" jutustaja igatseb vihma tungivalt, ent tulekahjujärgsel hommikul katavad maad vihmapiiskade asemel hoopis bensiinitilgad. Need kaks lugu näitavad selgelt, kuidas ühiskonna vigadele pole inimestest sõltumatut lahendust, samas ei paku Raud ka erilist lootust hoolimisele ja armastusele, mis ühiskonda tervendaksid – "Nimepanija" tegelased jäävadki vaevlema pidevasse konkurentsi ja ignorantsusesse. Ja kui isegi lapsed, niinimetatud "helge tuleviku peremehed" (lk 158), on moondunud näljasteks ulguvateks huntideks, tundub meie paranemine sama kättesaamatu unistusena kui unelmad rohelisemast rohust ja sinisemast taevast.

Peegel, mille Raud lugeja näo ette tõstab, on tabavalt ühiskonnakriitiline. Kõikidel lugudel on mitu fookust, näiteks "Nimepanijas" on käsitletud sotsiaalse mobiilsuse puudumist, aga ka naistevahelist konkurentsi, "Sirelis" mehi eelistavat teadusmaailma ja liigset ahnust. Raud kasutab lihtsaid, aga samas väljendusrikkaid metafoore, nagu massi kujutamine sipelgate või huntidena või klassidevahelise erinevuse väljajoonistamine praam-kaater-purjelaev võrdluses, mis annavad autori tähelepanekuid ja ühiskonnakriitikat edasi selgelt ja peenutsemata.

Novellidest ambitsioonikaim on ilmselt "Aiapäkapikk", kuna see kätkeb pea kõiki teoses pisteliselt esinenud teemasid ja motiive. Loos on vastandatud rikkust ja vaesust, linna- ja maaelu ning naise iseseisvust ja ühiskonna ootusi temale, metafoorselt aga elurikast aeda ja põuda ning vihma ja tuld. Lugu on mitmekülgne ja suhestub leidlikult teiste tekstidega, ent selle eesmärk jääb peitu. Novelli küllaltki ebasümpaatse minategelase koju tungivad vaesest perest naabritüdruku käsutatavad sipelgad, kes võtavad majast suhkrut, leiba, tikke ja raamatuid. Loos tuleb selgelt esile tüüpiline rikka inimese haletsusesegune põlgus vaese töötava inimese suhtes, kelle vaeva ja kitsikust mõistetakse vaid tingimuslikult, muidu on ta varas ja kahjur. Õige ootamatult mõjub aga lause: "See mind eristabki Valevist ja tema naisest, et ma ei anna alla. Mul ei ole ükskõik, kes mu aias toimetab, milliseid kujusid kummardab." (lk 146) "Kuju" on küll viide aiapäkapikule, kelle suust sipelgad peategelase hoovi ja tuppa valguvad, ent "kujude kummardamine" ning sipelgate massiline vohamine ja majjatungimine viivad mõtted tahes-tahtmata sisserändajatele. Ehkki võõraviha pole eestlaste seas kuigi haruldane ning mängib olulist rolli ka klassidevahelises konfliktis, ilmub see liin novelli siiski liiga äkki ega leia edasist arendust. Asjaolu, et minategelase aed loo lõpus maha põleb, tekitab samuti segadust: kas tema saatusele peaks kaasa elama lugeja, kes tema seisukohtadega nõustub, või lugeja, kes ei nõustu?

Kokkuvõttes ei paku "Nimepanija" ei eskapismi ega lahendusi või muidu leevendust ühiskondlikele probleemidele. Mida see siis pakub? Esitan omalt poolt teooria, et kogumiku lõpuloo "Katarsis" pealkiri on sihilik: "Nimepanija" on küll lohutamatult sünge teos, ent selle eesmärk ongi kujutada meie elu ja ühiskonda nii, nagu see kahjuks kipub olema, ja seeläbi lugejale katarsist pakkuda. Katarsise mõiste on aga lahutamatu Aristotelese tragöödia-määratlusest: "Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omava tegevuse jäljendus, [—] mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest."³ Jättes žanrilised erinevused kõrvale, ongi too "puhastus" see katarsis, mida lugeja peaks tundma novellikogu lõpetades, kogenud küllaldast kaastunnet ja hirmu halba saatust kannatanud tegelaste arvelt. Intensiivsed tundmused, mida tegelased lugejas äratavad, puhastavad tema hinge; kuna nende saatuste ekstreemsused jäävad lugejaga üldjuhul juhtumata, valdab teda õnnis kergendus.

Või kas ikka valdab? Erinevalt klassikalistest tragöödiatest ei saa "Nimepanijat" lõpetatuks pidada – raamatus pole ühtki kuningat, kes oleks jäädavalt oma silmad peast välja torganud, või noort armastajapaari, kes oleks koos enesetapu sooritanud. "Aiapäkapiku" jutustaja aed võib olla maha põlenud, ent kurjakuulutavad bensiinitilgad maa peal annavad aimu põletustöö jätkumisest, "Pingi" lõpp tõotab naiste vaeva lõppematust, "Nimepanija" praamid jätkavad Nimepanija saarele käimist ilmselt kuni aegade lõpuni. Piret Raua novellikogu tragöödia on nii ajakohane kui ka igikestev, mistõttu jääb ka katarsis tegelikult täielikult kätte saamata ja ühiskonna sünge seisund lugeja hinge kimbutama.

Ühesõnaga: on siis "Nimepanija" lõppkokkuvõttes masendav teos? Noh, üsnagi.

¹ Kaspar Viilup. "Piret Raud jutukogust "Nimepanija": see on kõige süngem raamat, mille ma kirjutanud olen." – ERR, 17.10.2022.

² Katy Waldman. "Has Self-Awareness Gone Too Far in Fiction?" – The New Yorker, 19.08.2020.

³ Aristoteles. "Luulekunstist" – Keel ja Kirjandus, nr 7, 1982, lk 341. Tõlkinud Jaan Unt.