Palju õnne Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia puhul! Kuidas sa ise Edgar Valteri loomingut hindad?

Edgar Valteri nime vastu tunnen suurt soojust. Temaga seoses ei meenu mulle mitte ainult lapsepõlve lemmikraamatud, vaid ka kõik need korrad, mil ma väikese tüdrukuna temaga kokku puutusin. Ta oli sage külaline mu lapsepõlvekodus, haruldaselt sõbralik ja armas inimene.

Mis puudutab tema elutööd, siis enam meeldib mulle tema 1960. ja 1970. aastate looming, eelkõige mustvalged tušijoonistused. Näiteks pildid Astrid Lindgreni "Meisterdetektiiv Blomkvistile" või Aino Perviku "Arabellale". Viimane on mu meelest üldse üks Valteri võimsamaid raamatuid, hoogsa joonega ja stiilne. Nende piltide kallal on kõvasti tööd tehtud: seal on kujutatud rohkelt laevu, mille joonistamiseks on põhjalikult ajastut ja purjekaid uuritud. Valteri maalide ja pokudega mul nii head kontakti pole, aga ega kõik ei peagi meeldima.

Sa nii kirjutad kui ka illustreerid lasteraamatuid. Kuidas sa kirjeldaksid, milliseid teemasid sa oma loomingus käsitled?

Enda loomingut on lühidalt keeruline analüüsida, aga üks läbiv noot on kindlasti sallivus ja erinevuste aktsepteerimine. Me armastame ette kujutada, et lapsed on leebed inglikesed, armsad ja head, ometi ju teame, kui jõhkrat kiusamist koolides ette tuleb. Julgus nõrgema eest välja astuda ja oskus teisi kahjustamata enda eest seista on asjad, mida tahaksin toetada.

Mulle tundub, et raamatud "Meri" ning "Järve kiri" jutustavad muuhulgas ka loodushoiust ning ökosüsteemide säilitamise vajalikkusest. Millised on need südant valutama panevad teemad, mida tuleks lastekirjanduses käsitleda?

Mu jaoks ei ole lastekirjanduses ja kirjanduses üldisemalt teemad tegelikult üldse nii tähtsad, olulisem on ikka see, kuidas asjadest on kirjutatud: loo kirjanduslik kude, atmosfäär, karakterid. Selles mõttes olen ma viimane inimene, kes oskaks või tahaks öelda, mis teemasid peab käsitlema. Mu meelest võib hea raamat olla ka absoluutselt mitteaktuaalne ja kõigist teemadest prii. Samas on see paratamatu, et autor peegeldab kaasaegset maailma enda ümber, isegi praegu kirja pandud ajaloolised romaanid annavad paljuski edasi just 21. sajandi meeleolusid.

Nii on see ka minuga: ma jälgin iga päev, mis maailmas toimub ja see mõjutab mind, ning tahes-tahtmata jõuab see mu loomingusse. Seejuures eelistan ma laste peal liigselt oma änge mitte välja elada, pigem soovin pakkuda tuge ja lootust.

Sa oled illustreerinud ka täiskasvanute raamatuid. Kuidas tööprotsessi mõttes täiskasvanute raamatute illustreerimine võrreldes lasteraamatutega erineb?

Ei ole erilist vahet. Laud, mille taga joonistan, on sama, töövahendid on samad, mina olen sama.

Sa kasutad oma illustratsioonides üsna vähe värvi või seda üldse mitte. Millest selline valik? Milline tähendus on värvil sinu loomingus?

Mu töövahenditeks on must tušš ja kõige peenemat sorti joonsulg, mis jätab paberile õrnad jäljed ja jäljekesed. Sulega tõmmatud joon on tundlik: selle jämedus varieerub sõltuvalt käe survest, värvi kaotanud kuiv sulg jätab teistsuguse jälje kui värskelt tušipotti kastetud sulg jne. Kui selline pilt nüüd kirgaste värvidega üle ujutada, siis häviksid kõik nüansid.

Mulle meeldivad ka looduses monokroomsemad ajad, kui värvid hääbuvad ja esile tulevad vormid ja faktuurid. Olen suur talvesõber, armastan näiteks raagus puid, mille oksad on justkui sulega joonistatud.

Sinu kirjutatud lugudel ja neis toimetavatel tegelastel on palju humoorikaid omadusi. Millisena sa kirjeldaksid huumori rolli lasteraamatutes ja selle illustratsioonis?

Huumor on oluline igal ajal ja igal pool, see aitab pingeid maha võtta ja elu helgemal pilgul vaadata. Samas meeldib mulle, kui nali on kergelt sordiini all ning mitte liiga karjuvalt groteskne. Kui naljas on teatav annus kurbust või lüürilisust. Siin saab illustraator raamatu üldisele tonaalsusele kaasa aidata: liigkoomilisele loole tõsidust lisada või siis vastupidi, traagikat sooja huumoriga leebemaks timmida.

Sa oled kirjeldanud oma tööprotsessi üsna töömahukana. Kas oma töö hõlbustamiseks oled mõelnud vahetada oma töövahendeid?

On lugusid, mis kõlavad kõige paremini viiulil ja mida kammipillil mängida ei saa. Nii on ka illustratsioonitehnikatega. Siiani olen tundnud, et just nõnda töötades, nagu ma seda teen, saab tulemus säärane, millega võin rahul olla. Kuid ma ei välista, et mingil hetkel tulevikus võin tahta ka midagi teistmoodi teha.

Mis on need teemad, mis sind lastekirjanduse puhul rõõmustavad või muret tundma panevad?

Eestis teeb mulle muret lastekirjanduse marginaliseerumine. Üha rohkem on lasteraamatust saamas kaup, mis tuleb inimestele meelde jõulukinke ostes või siis kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja vaadates. Lastekirjandusest oodatakse, et see oleks kuidagi kasulik, teeks lapse targaks, või siis suhtutakse sellesse kui väheväärtuslikku meelelahutusse. Aga ega niisuguse suhtumise vastu vist väga võidelda ei anna – on nagu on.

Kas on veel midagi, mida sa illustraatorina veel kindlasti proovida tahaksid?

Hetkel mitte. Aga kui tuleb tahtmine proovida, siis proovin.