Palju õnne Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia nominatsiooni puhul! Mida selline nominatsioon sinu jaoks tähendab?

Üllatust! Rõõmsat üllatust, muidugi.

Sa oled õppinud Eesti Kunstiakadeemias tekstiilikunsti. Kuidas Sa üldse jõudsid lasteraamatute illustreerimiseni ja mis sind selle puhul võlub?

Jah, olen õppinud EKA-s tekstiilikunstnikuks, enne seda käinud Kopli kunstikeskkoolis ja Tallinna lastekunstikoolis ja hiljem õppinud TLÜ-s kunstiõpetajaks.

Tekstiilikunstnikuna tegin vaipu ja maalisin kangaid. Illustreerimiseni jõudmine oli üsna suur juhus, aga mu tekstiilitöödel oli samuti erinevaid stseene ja lugusid, figuure ja keskkondi, lihtsalt materjal on erinev.

Oma poegadele hakkasin pilte joonistama ja nendega koos lasteraamatuid vaatama. Esimesed illustratsioonid ilmusid Tähekeses, nagu paljudel eesti illustraatoritel. Autoriraamatute avaldamise võimaluse andis Põlvepikuraamatu konkurss.

Ilma erialase hariduseta oli illustraatorina alustada üsna keeruline. Tegin pilte nagu oskasin ja püüdsin ise ennast harida. Samas, illustreerimine tundus ja tundub järjest põnevam. Lugesin ja loen illustratsiooni kohta kirjutatut ja olen omale üsna korraliku raamatukogu kokku korjanud.

Mis võlub? Hea tekst annab inspiratsiooni. Iga uus raamat on isemoodi väljakutse.

Sa oled kindlasti üks nendest illustraatoritest, kes katsetab erinevate tehnikate ja lahendustega. Mis on see jõud, mis sind paneb erinevaid asju proovima?

Erinevate tehnikate ja stiilide proovimine on lihtsalt väga huvitav. Põnevus panebki tegutsema.

Eneseületus algab siis, kui end ilmutab vana tõde, et iga uus asi tahab harjutamist ja nii ka iga uus illustreerimismoodus. Tehnika vahetus ei pruugi olla nii sujuv ja kerge kui algul optimistlikult tundub. Vahel tingib uus tekst (või autoriraamatu puhul teema) kujutluspildi, mida tahaks ellu viia. Näiteks raamat "Kõige ilusam seelik", mis räägib tikkimisest, sai joonistatud värvipliiatsitega, sest tikkimist oli nii kõige kergem illustratsioonidele tõlkida.

Pisividinatest kokku laotud pildid kolmes raamatus ("Vanataadi kinnas", "Pisikeses majas" ja "Kus sa? Mis sa?") said tehtud mõttega, et need võiksid innustada vaatajaid, olgu väikesi või suuri, leidmaterjalidest pilte looma. Lootsin, et ehk leiavad siit idee eneseväljenduseks need, kes end just kuldjoonistajaks ei pea.

Raamatupilt on lapsele kõige kergemini kättesaadav kunstielamus ja hea, kui need oleksid tehniliselt sama mitmekesised kui kunst näitusesaalis. Kui raamatupildid on sillaks kaasaegse näitusekunsti juurde, oleme üht-teist võitnud.

Vahel tundub, et kui eriline pilt toob raamatu juurde ka metsikult tegusad poisikesed, siis on pingutus vaeva väärt.

Sa oled mitmete sõnatute raamatute autoriks. Kuidas sulle tundub, kas Eestis ollakse endiselt lasteraamatute puhul liiga tekstikesksed? Mis rolli pilt sinu jaoks raamatus täidab?

Ei, ma ei arva, et ollakse liiga tekstikesksed. Tore, et kirjutatakse häid lugusid. Head lood on kuldaväärt. Eestikeelse lugejaskonna väike arv muidugi mõjutab seda, milliseid raamatuid välja anda saab ja tasub. Ilusate illustratsioonidega laste juturaamatuid on meil päris palju. Tõesti, omamaiseid algupäraseid pildiraamatuid on vähem, vähem on ka täiskasvanutele mõeldud illustreeritud ilukirjandust. Pilt pildiraamatus on osa narratiivist. Lugu tekib pildi ja sõna koostöös. Illustreeritud raamatus on illustratsioon loo täiendaja, mille paraku saab rahapuudusel kergesti ära jätta.

Sõnatu raamat on eriti eriline pildiraamat. Neid on ka mujal ilmas vähevõitu, ehkki tundub, et sõnatutele raamatutele leitakse järjest enam kasutust. Neid ilmub aina põnevamaid ja kõik pole sugugi mõeldud väikelastele, kes veel lugeda ei oska. Sõltuvalt teemast võib sõnatu raamatu lugemine olla suurepärane lugemiskogemus ja elamus igas vanuses inimesele.

Sõnatus raamatus on pildil loo jutustaja roll. Illustraatorile on sõnatu raamat mõnes mõttes pildi "töötamise" proovikivi. Just lugu jutustava sõnatu raamatu pildil peaks emotsioon olema arusaadav ja olulised detailid hästi märgatavad.

Tean, et sa oled raamatute illustreerimisel väga põhjalik ja analüütiline. Kirjelda natukene oma tööprotsessi. Mis on need kõige olulisemad momendid raamatu illustreerimise juures?

Mõne raamatu puhul on tõesti põhjalikkus ja juba tööprotsessis tagasiside otsimine oluline. Näiteks "Mina olen kunstnik" ja "Igaüks teeb isemoodi kunsti" pole päris juturaamatud, pigem pildi-teadmisraamatud. Sellise raamatu tegemine vajab kindlasti kainet kõrvalpilku ja mitu korda läbi vaatamist, kolleegidega arutamist, lastega koos vaatamist, et sõnastus saaks selge, ladus ja eakohane ning pilt annaks võimalust kunstist rääkida.

Tavaliselt olen suur paberiraiskaja ja sodija. Mõtlen paberil ja kritseldan palju. Naudin tohutult läbi joonistamist, visandamist, seda etappi tööst, kus lõpptulemus on rohkem kujutluses kui käeulatuses, kui kõik on veel ees ja võimalik. Kujutlen, unistan, proovin.

Tehnikatest olen kaunis palju joonistanud pintsli ja tušši ja pliiatsiga, värvinud arvutiga, kollaaže kokku kleepinud. Kila-kola pildid ehk asjadest kokku laotud illustratsioonid on päris suured, laon need põrandale ja pildistan. Nende kokkupanek on omamoodi sport, mis mõjub teiste tööde vahel värskendavalt.

Autoriraamatu puhul arendan pilti ja sõna paralleelselt. Parandan üht ja teist vaheldumisi. Asendan pilte, võtan välja ja panen juurde sõnu. Pilte teen tihti otsast peale uuesti, et saavutada soovitud tulemust.

Sa oled lastega viinud läbi erinevaid töötubasid ning juhendad lastekirjanduse keskuses illustratsiooniringi. Kuidas lapsed sinu hinnangul pilti vaatavad?

Lapsed on erinevad ja neile meeldivad erinevad pildid. Ühele on vaja ilusat ja turvalist pildimaailma, teine uurib pisikesi detaile, kolmas naudib põnevust ja neljandat saab uudsusega rabada.

Sageli paneb minu mõtte liikuma ja tekitab soovi tegutseda kujutlus, mida mingi raamatu piltidega ette võtta saaks. Õpetamine paneb looma pilte, mille abil loovust arendada.

Sa õpetad veel ka Eesti Kunstiakadeemias raamatuillustratsiooni kursusel. Mis see kõige olulisem on, mida raamatut illustreerida soovivale inimesele jagada? Millest peaks alustama?

Alustuseks on tahe hästi tähtis. Tahe tegutseda ja areneda ja õppida. Kool võiks olla see koht, kus julgetakse ette võtta kunstilisi eksirännakuid, kus kaasõpilaste ja õppejõudude toel jäetakse kõrvale liigturvalised lahendused ja proovitakse saavutada isikupäraseid tulemusi. Püüan toetada julgust luua omamoodi.

Illustratsioon on eriline kunstiliik, pildid räägivad lugu või suhestuvad looga. Lihtsalt ilus pilt ei ole illustratsioon. Tekstiga töötamise oskus on illustraatorile vajalik.

Selleks, et tekstiga töötamine ja oma mõtete väljendamine oleks võimalik, on oluline üldine kujutamisoskuste arendamine – joonistamine, maalimine, visandamine, erinevate tehnikate proovimine, uute oskuste harjutamine.

Tähtis on ka vaatamine, illustratsioonide uurimine, et märgataks võimaluste paljusust ja raamatupiltide rikkust.

Ja lõpuks tundub, et igaüks peab leppima ka sellega, et kõike õpetada ei saa ja oma tehnika tuleb ise kodustada ja töövahendid ära taltsutada, töömeetodeid edasi arendada.

Milliste illustraatorite loomingul Sa ise silma peal hoiad? Kes on sinu eeskujud?

Autoriraamatute tegijad on mu jaoks eriti huvitavad, nii kodu‑ kui välismaised. Köidavad raamatud, kus pilt ja sõna on loo loomisel võrdselt olulised info ja emotsiooni kandjad.

Eeskujude osas tahan olla kõigesööja, vaadata ja väärtustada erinevaid pildikeeli, ideid, visioone ja arusaamu.