Ulla Saar: mind köidab, kui illustraator on leidnud mingi ootamatu vaatenurga

Iga kahe aasta järel antakse välja Edgar Valteri nimelist illustratsioonipreemiat. Kõik tänavused nominendid annavad kultuuriportaalile ka intervjuu, avaloos saab sõna Ulla Saar.
Palju õnne taaskordse Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia nominatsiooni puhul! Olid auhinnale nomineeritud ka 2019. aastal. Kuidas sa ise iseloomustaksid oma loomingut võrreldes möödunud ajaga?
Aitäh, loomulikult on väga suur rõõm ja au olla nomineeritud juba teistkordselt! Võrreldes eelmise korraga olen vahepeal illustreerinud kaheksa lasteraamatut, palju koomikseid ja lastejuttude illustratsioone ajakirjadele. Enda tööd on raske iseloomustada, aga üritan iga kord katsetada erinevat vaatenurka, lähtudes puhtalt tekstist. Kindlasti illustreerin rohkem digitaalselt kui varem, aga see annab mulle teatava ajalise vabaduse.
Oled varasemas interjuus välja toonud, et illustratsiooni suhtutakse sageli kui kõrvalisse asja. Kuidas sulle hetkel tundub? Kas olukord on parem? Kas illustratsiooni teemad saavad piisavalt kajastust?
Kindlasti on olukord parem, sel teemal on ilmunud mitmeid artikleid, suure töö on ära teinud ELK, kes on ka antud illustratsioonipreemia taga. Illustratsioonist räägitakse üha enam, lasteraamatute kaanel on peale kirjaniku enamasti ära märgitud ka illustraatori nimi, ajakirjades on rõõmustavalt palju illustratsiooni ja originaalillustratsioon on jõudnud üha enam ka õpikutesse. Meil on suurepärased illustraatorid, rõõm on näha, et nad saavad nii nähtavust kui ka oma oskustele väärilist tööd.
Sinu illustreeritud raamatuid vaadates kerkib ühe märksõnana kindlasti esile sõna "värskus". Kuidas leida illustreerimisel uusi ideid ja hoida selles põnevust?
Aitäh, seda on hea meel kuulda! Enda tööd on ülimalt raske iseloomustada, teen lihtsalt nii, et mul endal ja loodetavasti ka vaatajal oleks huvitav. Katsun mitte kinni jääda kindlasse stiili ja tehnikasse, uue katsetamine hoiab ka mind ennast erksana. Hoian end kursis maailmas toimuvaga, igal aastal saab Bolognas suurimal lasteraamatute messil, mida ma keskuse töö tõttu külastan, hea ülevaate, mis on hetkel moes, mis teemad on päevakorral, mis inimesi kõnetab.
See illustratsiooniteema on nii lai ja põnev ja maailmas on tohutult erinevaid illustraatoreid ja stiile, meil siin Eestis tasub oma illustraatorite üle kindlasti uhke olla – nii väike riik ja niivõrd palju eriilmelisi tegijaid!
Sinu piltidel kohtab mitmeid muhedaid tegelaskujusid. Kuidas käib ühe raamatu jaoks sobivate karakterite leidmine?
Karakterite väljamõtlemine on üks mu lemmiktegevusi uue raamatuga alustamise juures. Enamasti teen tegelastest mitmeid kavandeid, aga mõnikord on juhtunud ka nii, et polegi vaja otsida, karakter on olemas juba esimese kavandiga. Lasen oma sisetundel otsustada, enamasti on sel õigus.
Muidugi oleneb hästi palju ka tekstist, mõnes raamatus on tegelased väga selgelt kirjeldatud, mõnes aga on need vastupidi, jäetud üsna vabaks. Paar korda on juhtunud ka nii, et illustreerides tekib peategelase kõrvale millegipärast veel üks tegelane ja kirjanikule on see nii meeldinud, et ta on ka selle uue tegelase sisse kirjutanud.
Mul on oma autoritega väga vedanud, enamus on jätnud mulle karakteriloomes vabad käed ja loodan, et olen seda usaldust väärinud.
Oled illustreerinud raamatuid peamiselt digivahendeid kasutades aga teinud seda ka käsitsi. Mis on pannud sind eelkõige digigraafikas töötama?
See pole alati nii olnud, alustasin kümme aastat tagasi tušši ja hariliku pliiatsiga. Olen üldse saanud tänuväärselt palju erinevate tehnikatega katsetada – guašši, akvarelli, kollaaži, värvipliiatsitega. Digivahendite juurde jõudsin juhuslikult ja viimased raamatud on tõesti sündinud enamasti seda tehnikat kasutades, eelkõige mugavuse ja kiiruse huvides.
Aga lõpuks pole ju vahet, millist tehnikat kasutada, oluline on lõpptulemus. Kui mul poleks lisaks päevatööd, ilmselt saaksin ühele pildile rohkem aega kulutada aga samas mulle hetkel just selline töötempo sobib. Olen üks neid illustraatoreid, kes armastab tähtaegu, sest see annab mulle võimaluse oma aega planeerida.
Kõige raskem raamatuprojekt on minu jaoks selline, kui öeldakse, et tee siis kui jõuad. Praegugi ootab mul üks selline sahtlis, juba kolmandat aastat.
Mis on sinu jaoks oluline illustratsiooni puhul? Mida sa pilti vaadates eelkõige hindad?
Tunnet ja meeleolu. Mind köidab, kui illustraator on leidnud mingi minu jaoks ootamatu vaatenurga või nutika lahenduse. Kindlasti hindan ka tehnilisi oskusi, kui on näha, et inimene valdab mingit tehnikat täiuseni ja julgeb selle piires ka katsetada. Oluliseks pean ka seda, kuidas illustratsioon raamatusse sobib, kas see suhestub tekstiga, kas teksti jaoks on ruumi jäetud, milline on kompositsioon.
Oled illustreerinud palju teiste kirjanike loomingut. Kas oled mõelnud ka ise autoriraamatu väljaandmise peale?
Jätan kirjutamise hea meelega kirjanikele.
Töö alaselt vastutad sa ka veel Lastekirjanduse Keskuses välissuhete eest. Kuidas meil illustratsiooni valdkonnas rahvusvahelisel areenil läheb?
Üks minu töö osa on tõesti käia rahvusvahelistel raamatumessidel ja festivalidel eesti lastekirjandust tutvustamas. Võin käsi südamel öelda, meil pole vaja häbeneda, vaid võime vastupidi uhked olla, et meil on väikese riigi kohta niivõrd palju kvaliteetseid ja eriilmelisi illustraatoreid. Kindlasti on Eesti raamatuillustratsioon võrreldes näiteks USA või Lõuna-Euroopaga kunstilisem ja ehk pisut tõsisem, aga igas riigis on kirjastajaid, kes on huvitatud just sellisest illustratsioonist.
Igal aastal ilmub tõlkes kümneid eesti autorite lasteraamatuid ja üha sagedamini juhtub, et väliskirjastaja tellib eesti illustraatori illustreerima originaalteost. Siin on väga otsene seos sellega, et me oleme riigina messidel kohal ja nähtaval, tutvustame oma illustraatoreid ja nende loomingut.
Kes on need illustraatorid, kelle loomingul sa soovitaksid pilku peal hoida?
Kas Eesti illustraatorid? Kui jah, siis Pamela Samel, Reda Tomingas, Kärt Einasto, Jaan Rõõmus, Triin Paumer.
Toimetaja: Kaspar Viilup