Zarip: igas tehnikas saab teha nii erakordselt halbu pilte kui ka geniaalseid suurteoseid

Edgar Valter illustratsioonipreemia nominent Catherine Zarip ütles ERR-ile antud intervjuus, et head teksti eristab alati see, kui tekivad pildid silme ette.
Palju õnne Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia taaskordse nominatsiooni puhul! Mida kolmandat korda nomineeritud olemine sinu jaoks tähendab? Ja mida žürii Sinu enda arvates Su loomingu puhul hindab?
Suur tänu! Ikka väga hea tunne on, et märgatakse ja hinnatakse. Illustraatoritele on see kõige suurem tunnustus, mida Eestis on võimalik saavutada. Aitäh Eesti Lastekirjanduse Keskusele, kes sellise auhinna lõi. Aga enda loomingu kohta on raske öelda, eks seda peab žürii käest küsima.
Edgar Valter on väga paljude lemmik raamatuillustraator. Milline suhe on sinul Edgar Valteri loominguga?
Kasvasin üles tema loominguga. Ta illustreeris väga palju, aga suutis ikka olla värske ja huvitav. Üks vähestest eesti raamatukunstnikest, kelle pildid olid väga dünaamilised, joonistus sundimatu ja vaba. Tema joonistatud lapsed olid väga elavad ning tegelased alati väga isikupärased. Valteri pildil oli mingi salapärane võime tekitada sundimatult õige õhkkond olustikust ja karakteritest. Seal oli ka huumorit ja rohkelt detaile – kõik asjad, mis lastele meeldivad ning annavad tekstile palju juurde.
Nagu sa ise oled öelnud, on lasteraamatute illustreerimise juures tähtis helge atmosfääri loomine. Kuidas luua võimalikult helget pilti?
Mõeldes helgete asjade peale. Võib-olla ka rõõmsad värvid, sõbralikud tegelased. Võimalik, et pildis kajastub kuidagi ka see meeleolu, mis illustraatoril joonistades on. Ega väga täpselt ei oskagi öelda. Aga pilt ei pea sugugi alati helge olema. Süngemapoolsed pildid on ka väga paeluvad, kui nad on hästi tehtud.
Sinu illustratsioonidelt võib leida mitmeid häid ja armsaid tegelaskujusid. Kellele peale sa illustratsioone tegema asudes mõtled? Kas sulle endale meeldivad samuti illustratsioonid, mis sooje emotsioone esile toovad?
Usun, et see käib igasuguse kunsti kohta, et kui ta kõnetab, tekitab emotsioone, siis on ta oma ülesande täitnud. Mulle meeldivad igasugused illustratsioonid, nad ei pea ilmtingimata just sooje emotsioone tekitama. Kuskil imetled tehnilist filigraansust, kuskil dekoratiivsust ja julget värvikasutust, osad pildid paeluvad oma sügavama tähendusega. Mul on enamasti väga väikestele lastele mõeldud raamatud ning ilmselt lähtun sellest.
Oled öelnud, et illustraatorina on oluline ka areneda. Kuidas sa ise oma loomingut võrreldes möödunud ajaga iseloomustaksid?
Endal on raske seda hinnata, aga arvan, et tehniliselt muutud ajaga veidi osavamaks. Olen viimased raamatud teinud teiste vahenditega ning koloriit on selle tõttu muutunud mahedamaks ja joonistus detailsemaks. Samas seda arvan ma ise – kuidas vaatajad pilte näevad, on iseasi.
Oled kirjeldanud, kuidas su tööprotsess on väga töömahukas. Kas oled mõelnud ka teistes meediumites illustreerimise peale?
Eelmises vastuses just mainisin ära, et kasutan nüüd teisi meediume, aga ajaliselt ikka väga palju ei võida. Laud on lihtsalt puhtam ja riietel vähem värviplekke.
See diskussioon ei näi ka kuskile kaduvat: kumb on isikupärasem, kas digitaalselt või käsitsi teostatud illustratsioon. Kuidas sina sellesse suhtud?
Igas tehnikas on võimalik teha nii erakordselt halbu pilte kui ka geniaalseid suurteoseid. Kõik sõltub tegijast. Digitaalselt on ju ka põhimõtteliselt võimalik joonistada samamoodi nagu pliiatsiga, lihtsalt kasutad paberi asemel ekraani. Pigem mõeldakse ehk stiili, mida digitaalselt rohkem viljeletakse.
Skemaatiline pilt on praegu väga populaarne. Sellisel stiilil on oht tuhandete omasuguste sekka kaduda, mistõttu see võib jääda isikupäratuks, kuigi mitte alati. Ka sel stiilil on oma koht ja austajad, nii et miks mitte. Viimasel ajal käib diskussioon vist pigem selle ümber, kas AI hakkab meie tööd üle võtma.
Sa oled illustreerinud paljude erinevate kirjanike loomingut. Kuidas sa tavaliselt tekstiga töötad?
Head teksti eristab alati see, et kohe tekivad pildid silme ette. Tunned alguses juba ära, kas tuleb tore raamat või mitte nii väga. Algetapis mõtled kogu aeg teksti peale ja püüad tunnetada, millisesse olustikku antud teema kõige paremini sobiks, millist koloriiti kasutada, kuidas tegelased välja võiks näha. Laotan esimese asjana teksti arvutis raamatumaketiks ning panen pildikohad paika. See, et kujundan oma raamatu otsast lõpuni ise, on tohutu eelis, sest saan töö käigus kogu aeg asju ümber paigutada ja seetõttu on rohkem mänguruumi.
Lõpetuseks: milline on illustratsiooni roll lasteraamatus ning laiemalt ka täiskasvanute raamatus?
Visuaal on alati väga oluline, sõltumata vanusest. Lapsed ammutavad pildilt informatsiooni enne lugema õppimist ning kindlasti on illustratsioonil väga suur roll lapse arengus.
Hetkel on kooliõpikud päris hästi jooniste ja skeemidega täiendatud. Mäletan sellest ajast, kui mu enda lapsed koolis käisid, et mingites ainetes oli palju keerulist kuiva teksti, millest oli endalgi raske aru saada. Istusin maha ja joonistasin suure paberi peale kogu teksti pildina läbi. Kõik muutus kohe väga lihtsaks ja selgeks ning jäi ka lapsele väga hästi meelde.
Täiskasvanutel oleneb raamatust, ma arvan. Ja sellest, kuidas pilt teksti täiendab. Viimati väga meeldis, kuidas Piret Raud illustreeris oma suurtele mõeldud raamatut.
Toimetaja: Kaspar Viilup