Palju õnne taaskordse Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia nominatsiooni puhul! See preemia on sisuliselt ainus, mida Eestis illustraatoritele jagatakse. Mida see sinu silmis illustraatoritele annab? 

See annab hädavajalikku ja seni suhteliselt olematut illustraatori töö tunnustamist. 

Edgar Valter on paljude lemmikillustraatoriks. Kuidas sina suhestud Edgar Valteri loominguga?

Edgar Valter on üks minu lemmikutest. Ma arvan, et tema edu teiste meisterlike raamatukunstnike ees on see, et tema pildid on väga erootiliselt laetud. Lastele mõjub erootika hästi. Kui mõni mõtleb, et see asi on minu peas, siis vaadake tema maale. Kui Valter ei opereeri kirjaniku ette antud piirides, kujutades väikesi karvaseid mehikesi, siis ilmuvad tema piltidel kohe välja haldjad, kel lendavad riided seljast.

Minule lapsena oli see väga selge, et tema kujutatud maailmades on taustal mingi eriline särin. See ei pruugi olla kohal otse Naksitrallide autos, aga midagi vihjab, et Pokude soost kaugemale kõndides kohtame igasugu seiklusi. Kusjuures Pokude ajastuks olin ma ise juba liiga vana, et seda lapse kombel lugeda ja vaadata. Olen olnud Valterist nii läbi kasvanud, et ei ole suutnud ise alati tajudagi, et ajan vahel sarnast liini. Mitte et oleks sama hea, aga kujutamise loogika on olnud mingite tööde puhul sarnane.

Sinu illustratsioonid raamatust "Luukere Juhani juhtumised" valiti 2022. aastal Bologna lasteraamatumessil illustraatorite põhinäitusele ning neid kasutati ka Eestit esindava boksi kujunduses. Milline on olnud selle raamatu järelelu? Millist tähelepanu Bologna näitusel osalemise järel oled saanud?

Mõni inimene on näiteks õnne soovinud. See on olnud tõlgete arvu mõttes minu kõige edukam raamat. Kui kõik raamatud müüks nii palju tõlkeid! 

Sa oled illustreerinud nii pildi- kui ka juturaamatuid. Kuidas tööprotsessi mõttes erineva teksti mahuga raamatute illustreerimine erineb? 

Väga suurt erinevust vist polegi. Tähendab, ma tean, kuidas see võiks ja peaks olema teistsugune, aga lõpuks ma hakkan ikkagi lihtsalt pihta nii, nagu mul parasjagu aega ja võimalusi on. Pildiraamat on juturaamatust mahukam projekt ja sinna saab rohkem kihte lisada. Mul läks just üks pildi- ja juturaamatu vahepealne vorm trükki ("Hampampam"). Pildid said küll valmis, aga tunnen, et praegu tahaks raamatu uuesti ette võtta ja lisakihtidega tööd teha. Aga tähtaega ei andnud enam kaugemale panna.

Sinu raamatutes on palju erilisi tegelaskujusid. Kas sa püüadki oma illustratsioonidel tuua esile karaktereid, kellel loo kontekstis väga suurt rolli pole?

Mitte teadlikult. See võib nii olla, sest enamasti jooksevad mul tööprotsessis filmilikud kaadrid silme ees ja ma püüan neid dialooge ja olustikke pildikeelde ümber panna. Ma lähenen pildiraamatu illustreerimisele nagu režissöör. Ma saan ise teha tegelaste casting'u, valida visuaalse stiili, piltide rütmi jne.

Mul on olnud alati see tunne, et olen kirjanikuga võrdne autor ja tahan raamatule oma eriala raames liha juurde anda, mis siis, et tekst oli enne. Tekst kui selline ei pea ju olema raamatus, seda võib ka kõrva sosistada, tokiga rannaliivale kirjutada, koopiapaberile trükkida. Nii et raamat kui kujuga objekt sünnib minu jaoks kahe autori koostöös. 

Lasteraamatute puhul on tähtis ka selle kujundus. Milline on sinu koostöö kujundajaga? Kas sa vahel kujundad mõningaid asju ka ise?

Mulle meeldib see küsimus, sest olen 20 aasta jooksul läbinud pika arengukaare ja huvitav on seda arutada. Nüüdseks olen enamiku raamatutest ise kujundanud, aga alguses kujundasid teised. Kirjastaja saatis teksti ja kukkusin kohe pilte tegema. Ise olin väga stressis, et ei suuda üldse ette kujutada, kuidas pildid tekstiga kokku sobivad, kuidas rütm klapib. Tulemust nägin tihti alles siis, kui raamat trükikojast tuli. See on väga halb, kui oled kuid millegagi tööd teinud ja tulemuseks on pettumus.

Seetõttu hakkasingi ise kujundama, et saaksin õppida ja kontrollida, kuidas pilt tekstiga koos töötab. Aga nüüd viimased raamatud on jälle teiste kujundatud, sest ma oskan kirjastuselt paremini küsida neid asju, mida mul tarvis on. Näiteks kui ma tahan juba enne piltidega alustamist rääkida kujundajaga ning saada temalt makett, kus tekst on lehekülgedele ära laotatud. Varem ma leppisin sellega, et mul ei ole maketti ja mõtlesin, et ju see siis nii peabki olema. Aga pärast pikki aastaid sain aru, et see pole üldse loogiline! Tugev lõpptervik on lõpuks kõigile osapooltele kasulik. Kui ma ise oleks kirjastaja, siis ma ei jätaks sellist asja juhuse hooleks. 

Eks enda pilte on vahel veidi vastik kujundada ka. Oled oma algse idee detailides liiga kinni ning läheb palju aega, et vaadata materjali kujundaja pilguga. Ma tahaks kujundada ka teiste illustreeritud raamatuid. Ma kavatsengi hakata vahelduseks rohkem kujundama ja tekste laduma. See ei võta nii palju võhma ja käsitööd nagu illustreerimine.

Sinu illustreeritud raamatutes võib näha väga julgeid ja ootamatuid värvilahendusi. Kuidas sa leiad raamatute jaoks sobiliku värvilahenduse?

Hea teada! Ma vist teen seda täiesti intuitiivselt. Küllap valitud värvid väljendavad minu enda emotsionaalsust selle loo suhtes. Värvid ju esindavad erinevaid emotsioone. See on psühholoogia. Ma olen ise ka natuke selline Jekyll ja Hyde tüüpi inimene. Tunnen end mugavalt, kui saan enda nihestatust väljendada riietuses, ruumikujunduses, aga ka raamatutes. Nihete kogemine kõditab mu meelt ning võib liigutada sügavalt. Raamatute puhul ma filtreerin esimeste piltide valmistamise käigus loost välja enda jaoks mingid põhiliinid, mida saaks värvidega kontseptuaalselt toetada või rõhutada.

Milliseid takistusi on sul illustraatori töös esile tulnud? Kas sinu jaoks on mingeid asju keeruline ka joonistada?

Millegipärast on probleemidest alati nii mõnus rääkida. Väga suur takistus illustraatori töös on see, et see on ikkagi loometöö ja mitte töö. Eestis hakati alles möödunud aastal rohkem ausalt loomeinimeste eluolust rääkima. Varem ma arvasin, et ma üksi ei ole rahul. Tekkinud diskussioon on väga hea, aga ma ise pikettidele enam ei jõudnud, sest olin juba ära tööle läinud. Pool tasust kiidusõnades saada ei tundunud pikas perspektiivis väga nutikas valik. Ma ei pea töötama loomevaldkonnas, et olla loominguline. Loomingulisus on igal alal oluline komponent. Ja ma hetkel tahaks rakendada loomingulisust seal, kus seda väärtustatakse iga päev, sest tunnen siis, et mu elul on suurem mõte.

Kui rääkida nüüd konkreetselt illustreerimisest kui praktikast, siis väga suur takistus on hirmu faas. Projekti alguses ei ole mul mingit hirmu, on vaid ekstaas ja vaimustus. See dušš, et paberil näevad asjad alati teistsugused välja kui mu peas, on päris külm. Erinevate tehnikatega eksperimenteerimisel, mida ma täielikult ei valda, lähen vaikselt paanikasse, et kõik võtab palju kauem aega, kui tahtsin. See ärevus võib kesta kuid. Ma rahunen maha alles siis, kui pooled pildid on olemas ja ma näen, et neist tekib tervik.

Vahel ma mõtlen, et kui lapsed suudaks piltidest kõik selle ka välja lugeda…  Kas lasteraamatu tegemine ikka peab nii raske olema või olen ma ise valele alale sattunud? Aga ju siis on loomise rõõm lõppkokkuvõttes valust suurem. 

Mul on keeruline joonistada pilte, kus on tarvis teha palju mõõdistamise eeltööd ning lõpptulemuse nägemiseks läheb kaua aega, näiteks arhitektuuriansamblite joonistamisel. Ma olen liiga kärsitu. Ma tahan juba esimeste liigutustega paberil midagi jäädavat näha. 

Kas on mingeid töid, mida sa illustraatorina kindlasti veel tahaksid teha?

Tahaks teha sellist raamatut, kus alguses on autod ja nad veedavad oma päevi ühes mahajäetud tanklas bensiini juues. Mul on selle kohta juba mõned pildid olemas. Peategelane on selline väiksem kastiauto, kes ei saa enam sama eluviisi jätkata ning selleks peab ta ka bensiini joomise maha jätma. Nii et see on selline sisemise kasvamise lugu, kuigi tegelikult on tal tarvis teha muudatusi loomulikult ka oma mehaanikas, milles tal tuleb tugineda inseneeriale. Ma kõike ei tahaks ära seletada.