Reha sõnul kujunes lavastuses etendajaks inimese taju. "Meile pakkus huvi, mis see kest ja vorm on, milles me oleme," sõnas ta. "Me tegelikult jätsime lõpuks väga lahtiseks, mis see keha sotsiaalne tähendus ja väärtus on," lisas Reha.

Lavastust luues tõusid Reha sõnul esile kindlad kriteeriumid, mida sooviti vältida. "Ei taha sõna võtta ja ei taha midagi peale suruda," märkis ta. "Ma loodan, et vaatajal on võimalik lihtsalt tajuda ennast kuidagi natuke teisiti," lisas Reha.

"See oli esimene asi, mis oli selge – räägitav sõna tundub kuidagi jõuetu," märkis lavastaja ja lisas, et ka argikeel tundus tühine ja jõetu, mistõttu loodi visuaalne keskkond, milles edasi anda just poeetilist keelt. "Ta annab sulle signaali, missuguses mõttesfääris sa olema peaksid, aga ei anna ühtki ankrut, et mõtle niimoodi."

Laval istub Reha omamoodi demiurgina üksinda nurgas arvuti taga, keerab nuppe. "Alguses oli püüd saada ruumi ise toimima ja jooksma, kahjuks see ei õnnestunud nii hästi. Paraku hetkel on seal vaja inimlikku puudutust," märkis Reha ja lisas, et teoorias võiks asi siiski ka ilma tema lavalise kohalolekuta toimida.

Lavastuses näeb videoekraanidel liikumas ja seismas Reha meenutavat kuju. "Ma loodan, et seal nähakse inimest," märkis ta. Reha sõnul polnud eesmärk teha lavastust endast. "Oli soov eest ära tulla, sest praegusel ajal on kõike, mis meie ümber toimub vähemalt minu jaoks väga keeruline olnud mõtestada," rääkis ta.

Reha on kunstis ja teatris eksistentsiaalsed küsimused alati huvitanud. "Albert Camus on väga hästi öelnud, et on ainult üks filosoofiline küsimus, kas sooritada enesetapp või mitte. Minu jaoks on see väga oluline," ütles Reha, märkides ka, et inimestel on omavahel lisaks elule ja surmale veel palju ühiseid jooni, mida kaardistada. "Meil on nii palju ühist just läbi selle, missugust raskust me saame kogeda ja seda kõike hoiabki mingisugune kuju, mis meil on, mis on erinev, omade kiiksudega," rääkis ta.

"Näiteks mul on jõuline keha, aga tegelikult ma tunnen ennast väga nõrga ja haprana, aga kõik ütlevad, et sa näed nii tugev välja. See on minu jaoks vastuolu ja inimestel on erinevaid vastuolusid. Ma loodan, et "Eidos" võimaldabki lihtsalt vaadelda ennast läbi kellegi teise," ütles Reha.

Reha usub, et inimene on võimeline kõigeks, heaks ja halvaks. "Inimest kirjeldab minu jaoks potentsiaal," märkis ta. "Kommunism nägi ette, et pärast kapitalismi tuleb see aeg, mil me oleme suutnud automatiseeruda, mis natuke nagu juhtubki praegu," märkis Reha. "Kui meil on robotid ja AI, siis inimene on nagu töövaba. Mis siis inimene on? Inimest ootab ees evolutsioon saada maailma mõtestajaks ja nautijaks, meie siht on olla hedonist," arvas ta.

"Kui me saame lihtsalt hommikul üles ärgata, kohvi juua, avokaado-võileiba süüa, lihtsalt eksisteerida ilma, et keegi surub või nõuab, või et peaks tundma hirmu, siis oleks ju päris hea," mõtiskles Reha.