Aastaid teatri- ja filmikunstnikuna leiba teeninud Tallinna Linnateatri peakunstnik Kristjan Suits nentis, et lapsena ei mõelnud ta kunagi teatri- või filmikunstnikuks hakkamisele.

"See kõik on juhus. Ma ei ole kunagi tahtnud teatrikunstnikuks saada. Mu esimene mõte oli, et ma tahan filmi teha. Tegin filmi, põlesin läbi ja läksin üheks aastaks Viljandisse puhkama. Ega ma seal ei puhanud, aga ma leidsin kuidagi teatri," rääkis Suits, kes keskkoolis tahtis hoopis juristiks, arhitektiks või inseneriks saada.

Suitsu sõnul nõuab tema töö pidevat õppimist. "Ma olen õppinud kolmes ülikoolis kolme erinevat eriala ja ma kasutan kõiki. Ma pean õppima raskusarvutustest kuni selleni, kuidas konstrueerida pulmakleiti," tõi ta näite. "See on selles mõttes huvitav, et sa ei saa mitte kunagi õppimist lõpetada."

Samuti peab teatri- ja filmikunstnik enda sõnul palju leiutamisega tegelema. "Kui me lähme lavale, siis mitte ükski lavastaja, näitleja või kunstnik ei tea päris täpselt, kuidas asi kokku jookseb. Me hakkame leiutama, me hakkame selles ruumis mingeid võimalusi otsima, me hakkame kogu aeg mingeid otsuseid tegema. Me otsustame kogu aeg, kuidas edasi. Kui me ei tee otsust, siis me ei saa edasi minna," nentis ta.

Kunstnikuna, kes ei loo vaid endale, on Suits enda sõnutsi ka mõnes mõttes psühholoogi rollis. "Kui ma midagi loon, siis ma heas mõttes kadestan inimesi, kes kirjutavad või maalivad üksinda, sest nad saavad algusest lõpuni teha asja nii, nagu neil vaimusilmas on. Mul on siin (Tallinna Linnateatris - toim) umbes 140 kolleegi, kelle kõigi soove peab arvesse võtma," märkis ta ning lisas, et kõikide soovidega arvestamine tekitab justkui kaaluta oleku, kus tuleb mõelda, kuhu edasi liikuda. "Milliste otsustega ma ei tee teistele inimestele haiget ja milliste otsustega ma saan selle, mis ma olen välja mõelnud?"

Suits nentis, et viimasel ajal on ta loobunud ideest ehitada õhulosse. "See on võib-olla viimasel ajal minu eripära, et ma ei soovi enam ehitada õhulosse. Kui ma tean, milline on mu ajaraam, eelarveraam, kui palju mul on võimalusi ja millest ma pean kinni pidama, siis ma üritan selles raamis püsida ja teha sinna mõistliku puhvri, kust ma saan üle hüpata, et mitte ise pettuda selles, mida ma ei ole suutnud saavutada, ja võtta sellest ressursist maksimum, mis on võimalik."

Kunstnik rääkis, et kõige rohkem on teda elus mõjutanud valgus ning ka tema töid on võrreldud Madalmaade kunstiga, kus on olulisel kohal just valgus. "Valgus on see, mis annab pildile sügavuse, valgus on see, mis annab pildile teataval määral atmosfäärilise ja ka emotsionaalse puudutuse," usub ta.

Just valguse paikaseadmisest saavadki Suitsu tööd alguse. "Ma kujutan ette, millises valguses see maailm on ja siis ma hakkan sinna lisama elemente, mis seda valgust neelavad, peegeldavad või mille abil ma saan tekitada mingisuguseid varje," kirjeldas kunstnik.

Eriti tähtsaks peab Suits piire. "Kord ma suudan rohkem ja rohkem, liigutades oma katkemise või võimekuse piiri kaugemale. See kõik tekitab tunde, et kõik, kuidas me siin eksisteerime või kuidas me mingisugust piiri loome, on illusioon. Vaimses mõttes on piirid meie peas kuidagi huvitavalt kehtestatud – me paneme ennast piiride vahele, me tahame piire. Ja kui piire ei ole, on mingi üleüldine segadik," kirjeldas ta.

Kultuurisari "Killud" on ETV2 eetris teisipäeviti kell 22.