Katariina Kivi sõnul andsid vanalinnas olemine ja Vanalinna Hariduskolleegiumis käimine tõuke kultuuri- ja muusikaelu poole liikuda. "Hästi palju meie muusikat või muusikamaailma on sündinud siin vanalinnas," lisas Ann-Lisett Rebane.

"Ma arvan, et igal kohal, kus me viibime, on mingisugune mõju sellele muusikale. Kui me oleks mingis teises linnaosas üles kasvanud, siis võib-olla see, mis me teeks, oleks midagi täiesti muud," arutles Rebane.

Rebase sõnul on igas vanalinna otsas muusikat tehtud. "Esiteks see kool ja sama moodi oleme ka ju tänavamuusiku teed natuke käinud, kui me olime põhikoolis," ütles ta. "Mõlemad tahtsid inimestena muusikat mängida ja ainuke koht, kus keegi oli meid nõus kuulama, oli vanalinnas tänaval," muigas Kivi.

"Kuna kannel oli nii lihtne pill, siis me saime selle juures enda taiplikkust kasutada enda tehnikate mõtlemiseks, et kuidas me hakkame kasutama pilli, mida me pole kunagi mänginud ja mida me tehniliselt ei tea, kuidas peaks mängima," rääkis Kivi. "See ongi meie jaoks kõige põnevam osa olnud," lisas ta. "Mind täiega võlus mõte, et me saame seda pilli mängida nii, nagu me seda teha tahame, vaid nii, nagu me seda teeme," ütles Rebane.

Kivi sõnul kirjutatakse viimasel ajal lugusid väga spetsiifilise emotsiooni pealt. "Tahaks sellist hommik, karge... tead sellist tunnet, nagu tumeroheline. Selleks ma arvan peab olema natuke sarnases meeleseisundis, eriti kuna me oleme niikuinii väga erinevad inimesed," kirjeldas Kivi. "Me oleme nii kaua tundnud teineteist, et me tajume seda mingit meie ühisosa, millest neid lugusid teha," arvas Rebane.

Duo jaoks on meri olnud alati väga tähtis, selle kõrval on üles kasvatud. "Meri on alati pigem kodune, kuid siiski mingi väike kartus on selle ees. Enamasti tekitab see kodust tunnet," sõnas Rebane. Kivi sõnul on võõrad kohad, kus merd polegi või on hoopis ookean.

Rebase sõnul saab ka nende laule kirjeldada merd iseloomustavate sõnadega nagu näiteks "voolav" või "seisev". "Naljakas, et merd konkreetselt meie lugudes on vähe, just sõnade poolest," märkis ta.

Rebase jaoks oli üllatav, kui alguses hakkasid inimesed neid nimetama haldjateks ja põhjamaisteks ingliteks. "Mulle ei ole me kunagi nii tundunud, sest me tegeleme väljaspool seda nii teistsuguste asjadega," ütles ta. Kivi sõnul on see huvitav, kuidas on kujunenud kuvand, et nad on sellised maagilised naised, kes käivad ringi ja hõljuvad.

Loomingulise poole tasakaalustuseks on duo viimase aasta jooksul tegelenud bouldering-ronimisega. "Mulle meeldib ronimise puhul, et seda ei pea hästi oskama. Ma ütleks, et ronimine on päris loominguline tegevus," märkis Rebane. Kivi tõi ronimise ja lugude loomise vahele paralleeli: "Meie kandlemängimine on pidev probleemide lahendamine. See, kuidas midagi teha, on minu arust väga sarnane tegevus," sõnas ta.

Duo tunnistab, et vahel vajatakse üksteisest puhkust, kuid sellest saadakse omavahel aru. "Kui teine tahab vaikust, siis me austame seda," sõnas Rebane. "Ma arvan, et meil on hästi väljakujunenud, et me ei solvu selle peale, kui teine tahab lihtsalt eraldi olla, ning lisaks hästi kiire probleemide lahendamise oskus. Eriti enne kontserti, kus publik ei saa näha, et me oleme üksteisest väsinud," rääkis Kivi.

Ühiselt kavatsetakse muusikute sõnul muusikat teha täpselt nii kaua, kuni see toimib. "Ega me selle kandle külge liimitud pole. Kui me saame aru, et meie jaoks pole selles enam seda maagiat, siis me lihtsalt ei tee seda enam," sõnas Kivi. "Kogu meie muusika sisu ongi see, et meil on lõbus seda teha," lisas ta.