Mõeldes sellele, kust saab arhitektuurne ruum alguse, jõudis Tüür külma ja pimeda keldrini. "Inimene peab suutma külmas ja pimedas kliimas kuidagi ellu jääda ning sellel teekonnal on abivahendiks majad," selgitas ta.

"Maja hakatakse ehitama äärmise vajaduse korral. Maja on ju äärmiselt kallis asi ning lihtsam on see ehitamata jätta, aga kui kellelgi on kangesti vaja maja ehitama hakata, siis see on ikkagi äärmine vajadus köetud ruumi järele," usub Tüür.

Kui juba maja ehitama hakata, võiks arhitekti sõnul sellega kaasas käia ka ruumiline meeleolu. "Kust maalt on ruum inimese jaoks hubane, kust maalt on inspireeriv või kust maalt annab ruumi, see on väga mitmekülgne küsimus, sest mõned majad, mis on pildiliselt hästi toredad ja ma olen neid ette kujutanud, ei ole pärast neid külastades üldse sellised, mis pildi pealt paistis. Ja vastupidi ka – mõned majad, mis pildi pealt vaadates tunduvad väga igavad, on ruumis liikudes hoopis teistsugused."

Tüüri jaoks ei ole maja pildiline vaid hoopis ruumiline objekt. "Läbi ruumikasutuse tekib ajas ruum. See ei pea ilmtingimata arhitektuurne plaan olema, mis tekitab selle arhitektuuri, vaid pigem see, kuidas inimesed ruumiga suhestuvad ja kuidas keskkond läbi aegruumi, mis majas tekib, kulgeb," kirjeldas ta.

Enim köidavad Tüüri pooleliolevad majad ning ehitusel käimine. "Lähed sinna, vaatad, kuidas kõik on ligadi-logadi, aga samas on seal nii palju võimalusi selleks, mis sealt võib tulla," selgitas ta. "Mõnes mõttes on see selline tühi vaala kõht. Me oleme keldris, kus on esialgu tühjus ja samas see ruum on ise juba täiesti arhitektuurne, kuigi siin arhitektuuri ju ei ole."

Kui arhitektuurist aastaaegade kaudu mõelda, siis üks hetk on nagu kevad, kus tekib mõte, märkis Tüür. "Selle tärkamine võiks ideaalis olla nagu kevade tärkamine – mitte midagi ei ole ja siis järsku on. Mõtte tekkimine läbi iseenesliku tärkamise ongi selline ideaal mõnes mõttes," lausus ta.

Kui kevad on tärkamise aeg, siis suvel saab arhitekti sõnul mõelda igasuguste suuremate teemade peale kui ainult see, kuidas arhitektuur võiks praktiline olla.

"Suvine keskkond on alati inspireeriv ja mitmekesine, siis ununebki ära arhitektuurne keskkond. See ei ole absoluutselt oluline, see on inimestel taustaks ja kaob täiesti silmapiirilt, sest läbi selle karmi kliima oleme enamiku aja aastast nagu kliimapagulased, kes peavad ennast tahes-tahtmata arhitektuuri sisse ära peitma. Suvi on selline pääsetee, tahaks arhitektuuri ära unustada ja mõelda, et inimene ongi elurikkuse osa," rääkis Tüür.

"Suvel tekivad sellised hästi julged mõtted, kuidas ruumid olla võiks ja kuidagi kõik on teistmoodi. See muretus on hoopis teisel tasemel. Kuidagi need aastaajad mõjutavad seda mõttemaailma kuidagi oluliselt. Kuna loodus võtab maailma üle, siis kõik, mis on kivist kokku pandud, puude taga, see ei ole absoluutselt oluline, see ei määratle midagi. See valgusruum, mis suvises olukorras tekib, annab ka igasuguse arhitektuuri andeks. See valgus, ruum ja puud on nii toredad, et ükskõik kui vilets on see maja, see tundub ikkagi selles kontekstis tore," märkis ta.