"Kevadel helistas mulle noor lavastaja Peep Maasik ning küsis, et kas ma ei tahaks tulla lavastuse "Prints ja kerjus" heliloojaks," meenutas muusikalise lavastuse "Prints ja kerjus" helilooja Ardo Ran Varres. "Meil oli varasemalt juttu ühest teisest loost, kus ma mainisin, et mind huvitaks proovida kätt progeroki stiilis. See jäi talle meelde ja minu enda välja lastud idee põrkus bumerangina tagasi. Peep ütleski, et aga teeme nüüd "Printsi ja kerjuse" progeroki muusikalina."

"Võib olla me elame sellisel post-post-ajajärgul, kus ongi huvitav panna kokku asju, mis esmapilgul teineteist isegi välistavad või kaugel asetsevad," ütles Varres.

"90-ndate lõpus oli Tartus Lindgreni tekstile tehtud lavastus "Ronja." Seal oli Allan Vainola mõnus rokkmuusika ja see on mingis mõttes verstapost, mida meenutatakse siiani hea sõnaga. Ja mina tegin eelmisel aastal muusikat lavastusele "Vennad Lõvisüdamed", mis läks ka samasse vakku ja õnnestus suurepäraselt. Nii et midagi selles rokkmuusika jõus, energias ja aususes on, mis aitab teatud lugusid jutustada."

""Vennad Lõvisüdamed" ja "Prints ja kerjus" on mõnes mõttes väga sarnased lood," ütles Varres. "Neis ei ole nõretavat armastuslugu, mis on mingis mõttes vabastav. Siin saab mängida teiste vahendite ja energiatega. Muidugi lugesin Mark Twaini teose värske pilguga läbi. Aastaarv 1586 öeldakse seal ka välja. Me ei mängi küll lavastuses seda ajastut, aga kuulasin väga palju barokkmuusikat, et lasta ennast inspireerida ka sellest, sest progerokk just nimelt tsiteerib ju erinevate ajastute stiile ja žanre ja seda mängu ma olen mänginud ikka väga suure mõnuga."

"Ma olin ikkagi ausalt öeldes pahv, kui lavastaja ütles, et ta tahab tüki algusesse kaheksa kuni kümme minutit puhast instrumentaalmuusikat," meenutas Varres. "Minul 25 aasta jooksul ei ole sellist kogemust Eesti teatris olnud, et mõni lavastaja üldse julgeks millegi sellisega lagedale tulla. Loomulikult ma püüdsin olla selle ülesande vääriline. See avamäng on küllaltki kirju ja seal vaheldub palju elemente. Minu hirmud loomulikult olid, et kas see ei ole liiga pealetükkiv, liiga igav, kas ta pole liiga kontsert. Aga lavastaja lohutas ja ütles, et ära muretse, kõik saab kaetud, ja saigi. See on ikkagi hästi käsikäes töö, see ei ole asi omaette või minu mingisugune kontsertprojekt. Muusika on väga selgelt dramaturgia teenistuses ja lavastaja soovidega kooskõlas. See ongi teatri helilooja töö spetsiifika."

"Kui trupp sai paika, hakkasin uurima, kes mis pilli mängida oskab. Alden Kirss, kes on lavastuses prints, mängib kitarri ja temale sai soetatud hästi laheda väljanägemisega lautokitarr. Kerjust mängib Ringo Ramul, kes on õppinud alternatiivlöökpille. Võtsime potid-pannid ja muud metallesemed, riputasime trummisetina üles ja lasime tal möllata."

"Trupis on ka Maarja Mõts, kes on kandlemängija ja tema sai pilliks iiri harfi. See oli väga õige valik, kuidas ta selle pilliga sõbraks sai ja mis meloodiaid ta sealt välja võlub ja kuidas see mõjub üldistava ja puhastava instrumendina," ütles Varres. "Fonogrammist tuleb muusika klassikalise rokkbändi koosseisult, põhiliselt Andre Maaker mängis sisse kõik kidrasoolod, ise mängisin klahvpillisoolod. See oli ka selline stuudio-lõbutsemine."

"Noored vaatajad on selle muusikaga väga kaasas. Nii vormi kui muusika puhul ei ole tehtud mingit allahindlust, see on karge," lisas Varres. "Noor inimene tajub selle ära ja tuleb kaasa. Vaatajasse tuleb suhtuda täie tõsidusega, aga ka mitte teda karta. Kombata piire ja panna vaataja ka ebamugavasse olukorda. Mulle tundub, et noored elavad peategelastele väga kaasa."