X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kaspar Viilup: teatripubliku kõrval ei tohi unustada ka probleemseid kinokülastajaid

Apollo kino kinosaal.
Apollo kino kinosaal. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Mõistagi ajab teatris inimesi närvi, kui oled kahe inimese eest maksnud sadakond eurot, et mõnusalt kultuurset õhtut nautida, aga mõni inimene heast peast räuskab ja istub telefonis. Soovitaks kõigil neil inimestel korra kinno minna, kus odavam piletihind justkui annab õiguse kõik kombed koju jätta, kirjutas Kaspar Viilup arvamusloos.

Mind isegi ausalt öeldes hämmastab, kuidas on see "Macbethi" etendusel juhtunud intsident, mis päädis isegi lavastaja Tiit Ojasoo sõnavõtuga saalis, niivõrd palju tähelepanu pälvinud. Ebaviisakad teatrikülastajad pole mingi uus uudis, oma meelsuse väljendamine saalis on mingite inimeste jaoks isegi eneseuhkusega küsimus, sest siis saab pärast rääkida, millal täpselt keset etendust magama jäädi või kuidas demonstratiivselt vaheajal minema mindi. See on osa teatrirituaalist, uuel ajal uued kombed, mistõttu magamise asemel ilmselt istutaksegi telefonis.

Hoopis huvitavam on küsimus, kuivõrd erinevalt lähenetakse erinevatele kultuurivormidele. Teatriga käib kaasas teatav pühalikkus – üldjuhul eeldatakse inimeselt viisakamat riietust, vaheajal võetakse baarist peenemat napsu, pileteid ostetakse kuude viisi ette ning teatud teatri, näiteks ajuti Tallinna Linnateatri või nüüd ka Eesti Draamateatri külastamisest on saanud staatuse küsimus. Rääkimata muidugi piletihinnast, 40–50 eurot ühe inimese eest välja käia tundub mõistlik.

Kino on alati olnud aga kuidagi lihtsam ja madalam, otsekui pööbli argiõhtune meelelahutus, kiirtoit peenema teatriõhtusöögi kõrval. Konjaki asemel plaksumais! Selles on kindlasti ka ivake tõtt, ma ei üritagi vastu vaielda, aga mündil on minu arust palju olulisem teine külg: kino on endiselt teatrist kõvasti demokraatlikum. Mida ma silmas pean? Ühelt poolt seda, et inimeste jalgadega hääletamisel on suurem võim, populaarsed filmid jäävad kinno kuudeks, vähempopulaarsed kaovad sealt paari nädalaga. ​

Teatrisaalid on väiksemad, lavastusi mängitakse harvemini ning kriitilise külastajate hulga kättesaamine märksa lihtsam kui mõnel kodumaisel filmil, mis peaks jooksma igal õhtul kümnetel ekraanidel üle Eesti, aga siis tuleb ootamatult suur kassahitt, mis võtab kõik ekraanid ja külastajad endale, kodumaine film jääb varju ning turunda palju tahad, jalgadega hääletamine teeb oma töö. Reaktsioon publiku vastuvõtule on kinolevis väga otsene.

Teisest küljest tähendab demokraatlikkus ka seda, et kino on palju kättesaadavam nii regionaalselt – kaasaegseid kinosaale on paljudes Eesti linnades –​​ kui ka majanduslikult, sest endiselt maksavad nn sooduspäevadel kinopiletid vaid paar eurot, seega suudab ka inflatsioonist enim puudutatud inimene hea tahtmise korral vahel harva endale kinoskäimist lubada. Ning mõistagi tähendab see, et kinosaalidesse satub inimesi, kes tunnevad seal end natukene liiga mugavalt. Tõenäosus selleks on kõiki eelpool mainitud tingimusi arvesse võttes suurem kui teatri puhul.

Sellises olukorras on aga endiselt teatril palju paremad vahendid olemas: saaliteenindajad kutsuvad tihti probleemse külastaja korrale ning vajadusel suunatakse ta ka saalist välja, nagu näha, siis halvimal juhul tuleb isegi lavastaja ise näpuga viibutama. Kinosaalides aga peetakse enamasti katkematut jutuvada, kommenteerimist ja sajal muul moel kaaskülastajate häirimist nii normaalseks, et selle lahendamiseks puuduvad head võimalused ja otsekui ei soovitagi midagi ette võtta.

Muidugi võib ju öelda, et kutsu kaaskülastaja korrale, aga kui sul on ikkagi joovastunud kümneliikmeline kamp, siis ühe suvalise saalisistuja kommentaar neid vaevalt suuremat liigutab. Aga mida sealt edasi saab teha? Kas ma pean tõesti tõusma enda kohalt püsti, minema saalist välja, otsima üles mõne teenindaja, kirjeldama talle oma probleemi, ootama, et ta minuga koos tagasi saali tuleks, kus ta hakkab veel kord kõigi teiste inimeste elamust häirima, et neid inimesi korrale kutsuda.

Selle peale on kulunud ilmselt juba hea viis minutit, mis tähendab, et rikutud on nii minu kui ka paljude teiste kinoelamus. Raha on raisatud, aeg on raisatud, tuju on rikutud. Seetõttu kannatan enamasti rahumeelselt ja ootan, et lärmajad jääksid vait. Vahel jäävad, vahel ei jää. Omamoodi õnnemäng.

Kui nüüd keegi küsiks vastu, et mis minu arvates hea lahendus oleks, siis ega ma ei oska vastata. Turvamehe palkamine, kes mööda saale ringi tiirutaks, on ilmselgelt liiga kulukas, äkki siis võiksid kinotöötajad lihtsalt aeg-ajalt saalidel silma peal hoida? Praegu on ka palju moodsaid saale, kuhu saab endale head-paremat süüa otse kinosaalist tellida, mis justkui tähendab, et teenindaja käib ka seansi jooksul saalis, aga ma kahtlen, et nad selle käigus jõuavad veel ka lärmajatel silma peal hoida. Lihtsalt selgituseks ütlen siia kõrvale: popkorniga krabistamine on minu hinnangul valjuhäälse mölisemise kõrval väikseim probleem, on aga inimesi, kes üritavad ka sellest sääsest elevanti maalida.

Isiklikult soovitan näiteks reedeti ja laupäeviti vältida viimased seansse, sest seal on tõenäosus ämbrisse astuda kõige suurem. Kuid probleemi teadlik vältimine ei muuda seda siiski olematuks, seega loodan väga, et teatrilärmajate kõrval ei unustata avalikus diskussioonis ka sama sihikindlaid ja valjuhäälseid kinohuligaane. Ainult ärge tehke sellest suurt sotsiaalkampaaniat, need on tüütud, nõmedad ja võimaldavad mõnel ametnikul lihtsalt kuskile kastikesse linnukese teha, et nüüd on töö tehtud ja vaev nähtud, vaatamata sellele, et suuremat kasu polnud.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: