Neiupõlvenimega Rosita Muraškaite on rahvuselt leedulanna ning Eestisse kutsus teda Rein Raud, kellega nad aprillis tähistavad 40. pulma-aastapäeva. Rosita suhted Leeduga on tihedad nii perekondlikult kui sportlikult. 

"Ma ise nooruses mängisin korvpalli ja eks korvpall oli leedulastele nõukogude ajal ka vastupanu sümbol ja tõesti siiamaani ma vaatan ikka korvpalli," rääkis Raud, kes elab kaasa nii Žalgirisele kui Lietuvos Rytasele. Sporti ja teatrit ühendab tema jaoks adrenaliin. "See, kui sa oled meeskonnas mänginud, tuleb teatris väga kasuks, sest sa tajud, kus on sinu koht. Ja viimased kaks nädalat enne esietendust on teatritöö puhas adrenaliin ja see on väga tähtis. Aga pärast on sellest on vaja taastuda ja sellest tekib ka sõltuvus kahjuks," tõdes kunstnik. 

Rosita nimetab ennast vana kooli kunstnikuks, sest erinevalt tänapäeva noorema põlvkonna kunstnikest, teeb ta oma kujundustest alati ka maketid. "Muidugi ka kasutan ka 3D võimalusi ja erinevaid arvutiprogramme, aga ma olen veendunud,  et kui sa teed ikka käsitsi seda väikest maailma, lood seda endale – see on jube tähtis, muidugi mulle endale aga ka lavastajale."

Lavakujunduse sünd algab Rosita jaoks lugemisest – mitte ainult näidendi, vaid sinna juurde ka kõikvõimalike taustamaterjalide lugemisest. "Kui mul seda  materjali on juba päris palju peas, siis see on niisugune kõige valusam etapp, kus pea nagu plahvataks, siis ma jalutan ja mõtisklen ja alles siis ma hakkan kritseldama midagi," selgitas Raud ning lisas, et kritseldustest edasi algab juba maketi loomine. 

Viimastest suurematest töödest tõstab ta esile "Plekktrummi" lavakujundust.  "Eriline oli see, et selles saalis ei olnud lavakujundust kunagi niisugusel viisil tehtud, selles mõttes, et publik on paigaldatud kolmele küljele. Ja selle kujunduse puhul oli makett hädavajalik, sest mitte ükski programm praktiliselt ei anna võimalust sellist ruumi kontrollida," rääkis ta. 

Teatrikunstiku töö juures on Raua sõnul kõige olulisem ära tajuda, milline materjal lubab sul olla jõulisem ja milline mitte. "Näiteks "Plekktrummi" puhul ma lubasin endale niisugust keskeuroopalikku lopsakust, katoliiklikku esteetikat, mis eestlasele on isegi natukene võõras. Ma lubasin seda, sest see materjal lubas seda. Kunstniku töö on luua ruumi selleks, et anda see näitlejatele kasutamiseks. Kui sa hakkad tekitama muuseumit, kui hakkad tekitama niisugust ruumi, mis on täiuslik, siis, mida näitlejatel seal veel teha oleks? Nemad peavad selle ruumi täitma. Ruum ei pea olema täiuslik," sõnas Raud.